Väsimatu võõras mees käis Purdis

Teekonnaplaani koostades jälgisime, et poode ikka kah raja äärde jääks. Jäi. Paraku ennustas internetiotsing, et need on kõik sel kellaajal suletud. Tuli sõita läbi Aravete, mis ei olnudki halb mõte, sest nii sai üks näitleja veel kaasa tulla. Ilma temata olnuks päris keeruline mängida. 

"Mida poest vaja on?" päris kaupluste suhtes apaatseks jääv meeskond. 

"Ei tea, lähme vaatame," vastas naiskond ja tormas kaupa katsuma.

Osa ekipaažist arvas, et sõidame hoopis ühte teise kohta. Sinna, kus on hobused. Samas oleks hobuseid oluliselt vähem saali mahtunud ja kahtlane eeldada, et kaera ja galopita teatrietendus neid köidab.

Nii et läksime ikka sinna Purti, kus meid oodati.

Kui Alburahva Teater oma kolaga saali trügis, tegi bänd lauluproovi. Lava paistis päris avar,  mahutas lauljatari (kuulsa ja meie trupi suure lemmiku), klahvpillari, kaks kidrameest (koos pillidega), puuri pistetud trummari, heli, valguse, suitsu jms.

Lavaesine, kuhu meie end üles sättisime, nii suur polnud. Vaidlesime tükk aega, kas ja kuidas mahume. Tundus, et tuleb teha valik: asjad või meie. Aga... kas on keegi usinalt tetrist mänginud või kodus mööblit paigutanud, lõpuks suudeti täitsa teistmoodi, aga tõhus variant püsti seda. PÜSTI kõlab küll veidi suurustavalt, sest varjesirmideks sattusid veidi erinevad mudelid, mis omavahel üsna kummaliselt haakusid (jälle uus kogemus), nii et ahju najale tekkis selline vildakas (aga funktsioneeriv) onutomionnike.

"Kohv on täielik tõrv!" kaebas Aire lavajoogi peale.

"Mul on veini," pakuti lahjendamisabi, aga seda polnud võimalik vastu võtta, sest kann oli juba maohaava saanud ja liigne vedelik oleks sealt välja voolanud.

Tuttav peolesaabuja küsis, kuidas enesetunne on. Et etendus väljamüüdud. Saal tihedalt rahvast täis. Noh, meil üks värske täissaalikogemus just oli ja miskipärast me ei taha seda meenutada. 😏

"Võõras mees majas" meid õnneks millegagi alt ei vedanud. Rõõm oli kuulda, et mitte ainult "mutid" puusalt tulistades improviseeritud laskemoona ei kasutanud, vaid ka korterirahvas tekstiga lustis.

"Mis etendus see teil on?" naeris Leo kõrvalruumis silmi kuivatades.

Näitlejatele oli ahju kõrvale pidulaud üles seatud ja kui me alguses eriti peomeelsed polnud, siis sellise laulja ja külalislahkuse peale meelsus muutus. Ainult ahju oleksime natuke teise kohta tõstnud (eks siis tuli selle võrra rohkem tantsida). Meie laua teise otsa oli asetatud sedel kirjaga JAAN. 

Jaan olevat meie suur sõber ja tahtvat väga just selles lauas istuda. 

Mõistatasime. Uurisime kõik saabujad tähelepanelikult üle. Panustamiseni ei jõudnud, enne astus õige Jaan uksest sisse. Tundsime ta kohe ära! Jaanika ka.

Merike polnud muidugi lauakatmist juhuse hooleks jätnud.

"Kotletid on ka mu oma tehtud," avaldas ta uhkustundega hääles.

"Hakkas juba hommikul tikuvõileibade tegemisega pihta?"

"Ei, kõigepealt külvas seaseemne maha ja istutas metsa."

Dramaturgil oli kõht väga tühi. Sõi laua lagedaks nii kaugelt kui käsi ulatas. 

"See oli suhkur!" ahastas kõrvalt Maarja, kui nägi, mida parajasti suhu topitakse.

"Ma tean. Aga see, mida ma jõin, oli hirmus hapu!"

"Ühtegi laulu ei tea," kurtis Maarja.
Oma viga, et valel ajal sündis. 😄

Me oskasime mõnest laulust isegi venekeelset varianti.
"И снится нам не рокот космодрома..."
Ainult laulja ei tulnud meelde. Pakkusime (valesti), et Leontjev. 😌

"Kas meil Albus oleks ka võimalik pidu niimoodi käima tõmmata?" imestas Leo toimuvat ja läks suurema tõrkumiseta Erkoga tantsima. 😂

Maarja nõudis, et alleel pildistamispeatus tehtaks.

Seansile järgnes tavapärane torin: "No mis asi SEE on? Mingi amatöör oled või? Kus puud on? Rohkem üles tuleb võtta..."

"Laulame midagi!" ärgitas Aire, aga me olime kõik laulud juba peol ära laulnud, rohkem ei tulnud ühtegi meelde... peale "Ja minu najal vaid seisab see terve tsirkus koos..."
Dramaturg talus kannatlikult. Muidu laulavad teist korda veel. 😋