Kuhjavere IX külateatrite festival

Küll see Eestimaa on ikka kaunis! Reisimõtete vahele märkame, kui ilusad on praegu põllud! ;)

Veel kaunim ning väga välejalgne tütarlaps juhatab meile kätte toreda telkimiskoha. Bussijuht nõustuks silkaja kannul sõitma kas või maailma lõppu. :P

Küll sellel pererahval on uhke elamine.

Jõuame otsusele, et see peab olema turismitalu. Selgub, et eksime.
Avar, ideaalses korras ja maitsekalt kujundatud krunt. Selgeltnägija Enno loeb selle paradiisi aurast  välja lugematuid tunde tööd kopa, kellu, kirve, niiduki ja oksakääridega.

Ehitame koos saarlastega üles kaks sõbralikku telklinnakut. Meie oma on iidsem, sest nemad jõuavad kohale alles laupäeval.

Hilinemisele vaatamata õnnestub meil näha kolme trupi (Sonda, Vaivara ja Jõesuu) etendusi.
"Kas kogu aeg on nii palju rahvast?" imestab Mare (tema on siin esimest korda).
Mhmh. Kuhjaveres on superpublik.
"Läbi või? Täna pidu polegi?" kurvastavad mõned, aga kell saab uskumatult ruttu 00:00 ja siis kohe algab Leo sünniöö!

Hommik. Oleme varakult jalul, sest pikk teatripäev ees ootamas.

Saarlaste saabudes teeb Küllike oma elu kiireima spurdi, sest avastab tulijate hulgast Aasari. Hetk enne kaelalendu osutub kallistatav Aasarile sarnaseks, sama sümpaatseks, aga Küllikesele täiesti tundmatuks Handoks. Paraku ei saa kokkupõrget enam kuidagi vältida.
Rünnakust ei pääse ka Aasar, kes järgmise autoga kohale vurab.

Ilm läheb aina ilusamaks ja etendused - tõeline nauding. Kuigi lugu tuttav, hoiavad "Pöial-Liisi" kostüümid, laulud ja vaimukad rollilahendused publiku kindlalt peos. No ja kui Tornimäelased oma paadi lahti seovad, lööb laine ikka korralikult laksu. Mõni ime siis, et lõpuks hooga saarest mööda sõidetakse. ;)

Noorpaganate loo aja ohverdame tekstiproovile, aga ega see enam päästa!

 Hea on esitada publikule tundmatut lugu. Siis nad ehk ei märka, kuivõrd see mõnes kohas kirjapandust erineb. ;)

Kalju Komissarov soovitab vinti. Korraks, kui Tiit karmi kriitikat pinnib, tundub, et nüüd teatrimees murdub, aga ei. Jääb paitaja rolli ja silitab meid sama hellalt kui kõiki teisi. :)

Publiku hulgas jääb tuttavaid entikaid sülelus-ulatusse. Merle, Krista, Maarika...
Kaamera püüab kinni neist viimase. Teisi ei taipa me Maarja pesitsusalale piisavalt lähedale meelitada.

Kuhjavere häid aegu on jagama tulnud lausa kaks rühmitust Albu inimesi.

Paari näitemängu ajal, mis meil varasemast nähtud, allume Maarja nõudmisele (minna Viljandisse poodi) ja viime ta Suure-Jaani Konsumisse.

Me ei keela kaebekirju saata! :P

 Kuni rahvas hääletab, naudime Kuhjavere suve.

 Rahvas soovitab tunnustada Merikest. Aitäh! Ta on seda tõesti väärt.

 Parima trupi taldriku saab Avinurme

ja Tornimäe auhind on rahvusliku kokkumängu vms eest. Kiusame Heljet teel telkideni nii kaua, kuni tal kuuldud tunnustussõnad lootusetult sassi lähevad.

 Albu vald ruulib!

Õhtu saabub, aga ainus, kes telgis soengut ei tee ja sukki ei triigi, on Maarja. Enno muretseb, kas tütarlapse kummaline käitumine pole mitte emast tingitud. Äkki osutus meede lapse jaoks liiga karmiks.
Maarja on end ninaotsani magamiskotti nööpinud ja uriseb kõigi peale, kes üritavad tal Une-Matit kaisust ära sikutada.

Saarlased grillivad oma riknemisohus lihatagavarasid.
Me ei ütle neile, et meil on külmik. Tegelikult on see muidugi toitu täis ka.

Pidu! PIDUUUUU!
Viiser ei unusta ka albukaid tervitada. Meie tervitame Viiserit vastu.

Hommik. Neeme etendusele kõik küll ei jõua (Häbi unimütsidele! Nii muhe ja dünaamiline esitus!) Vähemalt kireb kukk ka kaugemates telkides tukkujad ärkvele ning erksaks.

"Ma ei igatseks mängida tükki, milles jutt on nii tuttav," ohkab Küllike "Pisuhänna" järel. Muidu väga tore lavastus. Vinge kujundus, hea mäng (no ja meie lemmikkõneleja Peter  Wütrich!!!)
"Samas, vahelduseks oleks sul ometi tekst peas," muigab Tiit.

Enne Krabi etenduse nägemist meie EI LAHKU! Ja õigesti teeme. Mida me muidu järgmisel päeval naeraks? Ka on see liiklusohutuse seisukohalt õpetlik lugu. Kindlasti jälgib Enno tagasiteel hoopis hoolsamalt, et vasakult ega paremalt puid teele ei hüppaks.

Üüüüüh! Kuidas see festivaliaeg ometi nii ruttu otsa saab?

Teater tänab kannatlikku pererahvast.

 Maarja on koos kaameraga pilves. Kahepeale kokku näevad nad kummalisi asju.

Rivistus.

 Teatrivirtuoosid jagavad vastastikku oma edu saladusi,

aga juba tõmbab üritus otsi kokku. Kombain peletab võimalikke viljapõlluromantikuid. Ikka ohutust arvestades, keskelt väljapoole ringe tehes.

 "Pidage kinni!" piiksatab Maarja. Paraku jäädvustub põnev karjäärimaastik vaid ühe (põõsaste vahelt ja suure kiiruse pealt pildistatud) kaadrina.

Kodutee on vastikult lühike.

Järgmisel aastal jälle. Muidu meie ei mängi! Kindel see. :P

"Selleks, et jälle minna, tuleb vahel tulla." Järva vanasõna.