Serenaad

Sõidame Tapa näitlejaid ja lavastaja Tiitu vaatama. Ja keda me esimestena kohtame? Mare sõitis valesse linna???

 Otsime kohta, kus taara eest piletiraha hankida.

Need, kelle käest juhatust küsime, ei tea. Pole kohalikud.

Tutvuse kaudu pääseme etendusele tasuta. Nagu ka kogu ülejäänud publik, kes peaukse kaudu siseneb.

Küllike üritab murdunud astrit lahasesse panna, aga kips on kehva kvaliteediga ja hambatiku abil ühendamiseks pole operatsioonisaali ega instrumente.

Saal koguneb rahvast täis. Oleme kadedad.

Maarja, on Sul nüüd endal ka paha tunne, et Sind koos kaameraga kohal polnud? Kui neid kohutavaid pilte vaatad... Rahu! Hullemad alles tulevad.

Etendus on lühike, aga tugev.

Sisaldab kahtlasi vihjeid, amoraalsust, vägivalda, ilusat muusikat, kauneid naisi ja vaimukaid kostüüme. Lõpuaplaus kestab peaaegu sama kaua kui etendus. ;)

Trepil jääme Janaga lobisema. Märkamatult viime ta meeleseisundisse, kus ta on sunnitud meid kõiki enda juurde kohvile kutsuma. :D :D :D

Aforismid, mis tänase päeva olemistega küll eriti ei haaku, aga kuluvad ehk edaspidi marjaks ära:

"Ma pole kurb, vaid kaine."

"Hinge s....des lastakse harva mööda."

 Tapa kirik. Tiit jättis kunagi sinna tippu muna. Natuke isegi paistab.

Ambla kandis möllavad endist viisi mingid hämarad jõud. Süvahavva mõjutused? Vähe sellest, et need ilma pimedaks teevad, pildid rikuvad ka ära.

Joome kohvi, sööme kurki ja keeldume Tiidu pakutud koogist ning küpsistest, kuna kausis on hoopis vahvlid.

Koduteel räägime ühe mehe maratonist, kus kõigil oleks sama distants ja lõpus toimuks loosimine.
Kuna sakslane on jälle kampa trüginud, lähevad kõik koju ilma tsukiinita. Väljaarvatud Küllike.

Korv bumerangidest tühjaks tehtud, jätkab juht koduteed.

Homseni, kullakesed!