Omadega laval

Kõigepealt kihutas Merike oma koduaia tagaväravast sisse. Siis kihhutas Küllike peaaegu Merikese kodu tagaaia pikali. Siis kihhhutas Aire meeletu kiirusega Merikese väravast mööda. Siis kihhhhutasime Kassiaru õuele Tiiduga samaaegselt. Ainus, kes ei rutanud, oli Maarja. Tema saabus vähemalt pool tundi hiljem. Rattaga. Mõõdetud sammul.

Kiirusta aeglaselt!

Maarja teadis, et ilma temata ei toimu nagunii midagi.

Paar rajumat pala esitatud,

 

palus majaperemees muusiku vaiksemaks keerata.

Mis viga paluda, katsu palvet täita! Maarja meil ju käskudele ei allu.

Meelitasime arbuusiga. Mõneks ajaks aitas.

Aire saunaskäik jäi suhteliselt lühikeseks. Ta kohtas pesuruumis konna. Püüdmata kompromissile jõuda, lahkus ta kiiresti... tünni. Meie vähemalt üritasime loomakest suudelda.

Printsiks ei muutunud, hoopis ära läks. Õlgu väristades ja muru vastu suud pühkides.

"Siin on väga madal," hädaldas Küllike trepist üle sauna toidulaua juurde ukerdades. "Võib pea ära lüüa."

"Siin on väga madal," hädaldas Maarja, kes Küllikese järel trepist üles turnis. "Ma lõin pea ära!"

Raske südamega saatsime lavastaja koduteele. Tundus, et ta pole korralikult ära kuivanud. Külmetub veel?

"Vaata, et sa homme kleiti selga panna ei unusta!" 

Homme on etendus, kuhu ilma selleta pole sobilik minna.

"Mul on neli kleiti kaasas!"rahustas Tiit.

"Algul mõtlesin prügikotti laenata," pelgas Küllike vihma käes koju sõitmist. "Sumokostüüm on palju parem valik."

"Arvad? Kui lõpuks rattale saad," muigas Marek.

"Me aitame!" lohutas trupp. Ikkagi sõbrad!

Kostüümi sai hoopis Aire. Pärast seda, kui viimase arbuusitüki alla neelas. Peaaegu. Mis liig, see liig. Saunalinagi oli peo jooksul väikseks jäänud. Hea, et leidus võimalus maksi-kehakatteid laenutada.

"Nii suur sääsk!"
"Isane!"
"Säärik!"
"Miks ta minu koogi peal on???"
"Surnud."
Või siis mitte. Peale paari surumist ja suust-suhu hingamist tõmbas hiidputukas korraga teliku üles ja kadus laeavarustesse.

Grupipilt. Enne teeleminekut. Aire asus koduteele, Maarja ja Merike vudisid sauna suunas.

Küllike... asetati arvuti ette. Blogima.

Mustsõstrad. Küllike - paaniflööt, Marek - timpanid, Merike - siidersaksofon, Aire ja Maarja - õhukitarr+vokaal+hääled peas.

Hea on tõdeda, et meie trupp on nii korralik. Me isegi ei tunne ühtki sellist, kes varavalges koju hiiliks, Tapa rahvariided seljas. Vihm ju. Ei meenu ka kedagi, kes teise lahtiununenud FB kontol huligaanitseks ja ühistele sõpradele lollakaid sõnumeid saadaks. Paar sellist nagu korraks hakkasid meenuma, aga ei, me ikka isiklikult ei tunne. Ainult mingite tuttavate tuttavate kaudu oleme kuulnud.