3. etapp: Alavere - Saula

Hommik toob toredaid avastusi. Näiteks puhkust saanud jalgadele on tasapisi hakkanud taastekkima varbad.

"Pea valutas, aga magasin edasi. Seda, kuidas sa telgist väljusid, ma ei kuulnudki."
"Noo? Me kõik suht korraga koorusime."

Merike on kaasa võtnud vajalikke terariistu.
"Sul on tupp ka sellel noal?"
"Ei. Tavaline kööginuga."
"Kus sa teda hoiad siis???"
"Köögis."

Küllike kuulab Hanna hinnasoodustusjuttu ja mõtiskleb, milline näeb välja 50-liitrine magamiskott ja kas see jääb koerale väga suureks.
Selgub, et räägitakse siiski matkakotist.

"Kui hommikul pole kastet, hakkab sadama," tuleb Hanna vanarahva tarkusega lagedale. Sadagu. Üritame matkata sinna, kus kaste oli.

Puder söödud, nõud pestud, asjad koos.
"KUULGE! KELL POLE VEEL KAHEKSAGI!"

Aga ka sääsed ei maga.

Need siin pole väga loomasõbralikud metsad. Põdraga ei tohi tulla. Isegi helistada ei tohi talle.

 Hanna on vaimustuses. Freddy lausa hüppab rõõmust, sest eelmiste päevade teeolusid arvestades on see lausa palsam ta päkkadele. Eriti need pikad turbased metsarajad.

"Parmud on lollid!"
"Jah. Neile juba trikke ei õpeta."

Jõuame veidi lagedamale alale ja teeme varsti hädamaandumise. Mõned tahaks selga puhata.

Miskipärast lähevad mõtted jälle poele.
Kose-Uuemõisani on alla 10 km.
"Mis kell on?"
"10.30. Mis on? Hakkasid muretsema, et kui kohale jõuame, kas pood on ikka lahti juba?" 😁

Ajame end jalule.
Ilus.
Ilm on mõnus. Putukatega oleme harjunud. Pooli teame juba nimepidi.

 Kilomeetri pärast kõigil enam nii tore pole. Kroonik avastab, et märkmik on kadunud.
"Tuleb kodus rohkem ajusid ragistada."
"Ma ei tuleta seda kõike meelde!"😭
"Äkki pakkisid kotti?"
"EI! See oli mul peatuspaigas käes. Ma kirjutasin."
"See pole ju kaugel. Käid, tood ära!"
Ähäh. Mahajääjate jaoks muidugi pole.

Seal ta lebabki. Oleks siis või sammukese vastu jalutanud.

 "Valisid meile mõnusa ootekoha," on Merike rahul. Rännak jätkub.

 Kaugusest kostavad paugud. Lakkamatult, ühtlaste vahedega. Šampust ei jaksa keegi nii palju juua.
"See ei saa muu olla kui tulistamine," julgustab Merike edasi astuma.

 Kilomeetrid lähevad. Tundub, et uitame tolle lasketiiru ümber.

Hanna on aina suuremas elevuses. Jääb pildistades ikka ja jälle kaugele maha.

Küllike oleks ka, kui muru nii intensiivselt suhu ei tungiks. Puugimõtted tulevad pähe. Oleks, et ainult mõtted! 😕

Hanna märkab sõrajälgi. Selge, miks paugutatakse. Kaitsevad kartulimaad!

Mõtle, mis laskemoon selleks kulub! Kindlasti oleks odavam kartul poest osta.

"Kui poodi jõuan, ostan endale ühe lisapaari sokke. Head sokid kuluvad alati ära!"

"Halvad kuluvad isegi rohkem!"

Helikopter.
"Merike, meid vist otsitakse juba?"
"Aga kui päriselt on keegi kadunud?"
"Jah. Mõtle, kui ühel hetkel visatakse lingud kaela, et... leidsime! Ja siis selgub, et valehäire. Viskavad tagasi..."

"Merike, kohe varsti peaks paremalt meiega kokku jooksma rattatee!" veerib kaardilugeja. "SEE on rattatee??? Palju õnne neile!"

"Kurvist tuhiseb kohale Hanna. Jälle ununes pildistama! 😊

"Taraa! Olete jõudnud rattateele!"

"SEE on rattatee??? Palju õnne neile!" 😁

Ujuda tahaks! Unistame Pirita jõest. Leiame... midagi muud.
Näkimadalad.😉
Oleme veidi kimbatuses. Äkki ikka ei tohi ujuda? Aga prügikast ja päästerõngas ju on...

Ühel hetkel me natuke eksime.
KÕIK näevad viita, et jalg- ja rattatee keerab paremale, aga niidetud rada veab võimsa väega.
Peagi leiame end kellegi tagaaiast. Selgub, et oleme sattunud mingisse aianduskooperatiivi. Aastast 1970...
Või midagi sellist. Karta on, et kui üritaksime siia tagasi tulla, poleks seda kohta olemas. Pole kunagi olnudki. 😊

Jõuame ka õige matkatee otsani. Kust täpselt need rattad siin väljuvad, ei saa aru. Aga kõigest ei peagi aru saama. 😀

Edasi. Kose-Uuemõisa suunas.

"Sind ei kujutaks küll kodukitlis ette."
"Mul polegi. Kusjuures... mul on olnud väga vinge väike must kleit!"
"Tööriistataskutega?" 😇

 Merike pole siin käinud. Me keegi pole.

Teel jalutab vastu üksik koer paariaastase lapsukesega. Hämm???

Õnneks hakkab peni perenaise kukile roninud Fretsi peale haukuma ja ka põngerjale leidub tahtja.

"Suvel võib siin väga kaunis olla..."
"Ja mis praegu on?"

Poes saame teada, et sokke pole, sest 22. augustil pannakse kauplus kinni ja uuest kuust tegutseb siin Grossi pood. Kahju. Sellised poekesed on nii õdusad. Ja neil on tõesti väga maitsvad salatid. Õigust räägivad! 🍴

"Vaadake seda naist, kes seal läheb! Nii hea näeb välja! Selline... tütarlapselik!" kilkab Merike.
"Kindlasti on tal ka kuulmine nagu noorel tüdrukul."
"Ma ei öelnud ju midagi halvasti?"

"Vaadake! Mingi suur kivi!" hakkab Merikesel põnev.

"Jah, see sattus siia jääaja lõpus!" kiidab Küllike takka. 😋

"Ja on eriline selle poolest, et koosneb väikestest osistest," muigab Hanna.

 Leiame toreda esinemispaiga.

 No nii. Nüüd hakkab Küllike ka juba elevusest karglema.

Ja rada on tore. Kindlasti mitte üksluine.

Paaris kohas ajab natuke pahuraks, kui seisad raiesmiku serval ja püüad ära arvata, millisesse suunda järgmine rajamärk jääb. Poleks koera, keda sellisel pinnasel süles peab tassima, pagasit ja väsimust, orienteeruks palju suurema õhinaga.

Päike. Päike. Päike. Sääsed. Lõpuks ka nägu kõrvetavad nõgesed. Tundub, et tänane matkanorm (22,5 km) hakkab täis saama. 😏

"Tartu maantee???" muretseb Merike. "Kuidas me üle saame?"

"Mööda ökodukti."

"See jääb ju teise kanti?"

"Mis parata. Tuleb väike kõrvalepõige teha." 😁

"Pärast kolmandat matkapäeva sulanduvad inimesed juba nii hästi loodusesse, et räägivad juurikatega. Ja sääskedega."

Saula.

Pajaroog hakklihaga (mis samuti palavuses halvaks ei läinud, vaid seljakotisopis siestat pidas).

"Vett tuua või vee ääres nõusid pesta..."
"Need on VÄGA rasvased."
"Olgu. Viime lähemale."
"Mul on vahendit."
"Mul on nuustik."
"Mul on ka mustad nõud."

Jõeni pole üldse lihtne pääseda. See on, kui saabud valelt poolt. 😉