Oh, Ah, Uh ja Eh matkal ehk Aegviidu-Tuhala 1. etapp

Et alustada algusest, mainitagu kohta, kus Merike üksi mornilt bussi ootas ja mööduvatele huvilistele oma eesmärkidest aimu andis.

Ta oli küll avalike kohtade tarbeks pidulikult riietunud, aga stiilipunktid kahmati käest juba paar peatust hiljem.

Sisenenud kaasreisijat silmitsedes jääb vägisi mulje, et dramaturg ei kirjuta oma tegelaskujusid elust maha, vaid tegelaskujud tõttavad dramaturgi kujundama. 😮

Kuna kolmanda (vabandust, Frets, neljanda) kaaslase saabumiseni kulus veel aega, otsustati pisut matkakraami juurde varuda. Igaks juhuks saadeti sõnum ka: "Oleme poes. Sõidusuuna suhtes vasakul." Tundus, et täpsem pole võimalik olla. (Õnneks sai vastuvõtja selle alles järgmisel päeval kätte.) 😆

Putukad tekitasid juba enne matka olulisi vigastusi, seetõttu otsustati varustada end tõrjevahenditega. Osteti 2 erinavat toodet, aga peab tunnistama, et lõpuks jäigi selgusetuks, kumba sääsed ja parmud rohkem jumaldasid. Ilmselgelt jumaldasid. 😠

Kui kogu kamp koos, külastasime korraks ka loodusmaja ning uuesti poodi. "Poeringe peab tegema vähemalt kaks" sai matkal meie väljaütlemata, aga iseenesestmõistetavaks deviisiks.

Hanna nõudmisel ostsime rõõska koort hommikupudru tarbeks. Umbes kolmekümnekraadises leitsakus tundus see täiesti ogar mõte, aga seda vaid kuni hommikupudruni! Selgub, et kui koorepakk on kindlalt suletud, pole tal tõepoolest võimalust kuhugi minna. Ka hapuks mitte.

Alustasime tillukese (~10 km) sissejuhatava jalutuskäiguga. Esmalt muidugi mälestusfoto matkagurmaanile. Ka nii võib.

"Oleksin pidanud sulle ka need jalgratta koormarihmad ostma," kahetses Merike, aga tulevik näitas, et kardinakrokodillid on samuti suurepärased fiksaatorid. 😛

Loodusmajast liikusime ülesõidu suunas ja sellest muudkui edasi, raudteega paralleelselt. Kaardilugeja oli pisut roostes ja ebakindel. Otsustati, et esimene vasakule keerav teeots on vale ja kuna järgmist justkui ei paistnud, tekkis üksikuid ettepanekuid (nt Mustjõele jõudes rongiga tagasi Aegviitu sõita).

Aga teeots tuli.

Merikesel tekkis mitmeid küsimusi (stiilis "Aga miks need märgistused just seda värvi peavad olema, kui ühel hoopis teisel rajal on hoopis teistsugused...") 😉

Maasikad ja mustikad. Mustikad ja maasikad... Kahjuks oli kottidega raske kummardada ja seljast maha heidetud kandamit veel keerulisem tagasi ubida. Tegime näo, et meile maitsevadki parmud palju rohkem.

Ka teistel tekkis küsimusi. Näiteks, et MIKS peavad keset metsasügavust kõrguma sellised kruusamäed??? Tee-ehitusest jäi materjali üle ja tundus kulukas tagasi viia? Sinna tulevad vaatetornid? Veel variante?

Suhteliselt värsked metsloomajäljed tegid pisut murelikuks. Eriti pärast seda, kui Hanna jutustas loo tagurpidi kõndinud imperialistidest. Küllike püüdis vaimusilmas pilti maalida, kuidas ta, koorem seljas ja koer kaenlas, üht kätt kasutades puulatva ronib.

Ühes truubisopis leidus vahva tiigike. Koeraomanik kibeles ujuma, aga hindas oma kubatuuri lombile mittevastavaks ning saatis vette koera. Koer solvus. Eriti pärast seda, kui Hanna arvas, et Frets meenutada nüüd puidust lammast.

"Käed on NIIIII paistes," norutas Küllike. Need olid tõesti täispuhutud kummikinnaste mõõtu.
"Aga selle-eest kortsud kaovad ära!" lohutas Hanna.
Ka selles oli tal õigus.

Kõmpisime.
Et tee väga palju elamusi ei pakkunud,

tuli endal elu huvitavaks teha.

"Vaadake, see kuusk kasvab nagu tõkkepuu!"

"Põrkasin vastu liblikat!"
"Röövikute Rail Baltik..."

Jänijões täiendasime veevarusid. Pärast. Kümne kilomeetri läbimise järel pole mingi probleem hiljem pisut maad tagasi vantsida. Seda enam, et üks meist üritas teksti pähe saada. 🙆

Aga esmalt vaatasime Krani puhkekoha üle.

Meeldis.

Kohtusime ka ainsa jalgsimatkaseltskonnaga sellel retkel.

 "Kes tassib KÖÖGIVILJU metsa???" imestas meie matkatark ja otsustas siis nendega makarone "pikendada".

"Jee! Mul jääb kott 200 g võrra kergemaks!"
"Mul ei jää muud, kui gaas (priimuses) ära põletada."

 Püüdsime mõista, MIKS on lõkkepaiga nurkades need postid.

 Voodijalad neile, kes sooja armastavad? Lesolaadne lesila?

Toidu jagamisel oldi helded.
"Jäta nüüd endale ka! Kui metsast koju läheme, peame olema kõik ühes kaalus."
"Ja pikkuses?" imestas pikimast 15 cm lühem matkasell.

Tasapisi hakkasid ilmnema kotisisude head ja vead.
Küllike oli tulnud magamisaluseta. (Kuna meile anti selged ja sademeteta ilmad ning matkatar leidis iga kord magamiseks täispuitpinna, polnud vigagi. Figuur on nüüd ehk sutsu kandilisem...)

Merike oli tulnud taftist (või millestki samaõhukesest materjalist) magamiskotiga. Nägi selles välja nagu valgete villaste sokkidega tumeroosa siidiussikookon. Kuna kott oli üliõhuke, sikutas ta püüdlikult sokisääri lõuani.

Praktik Hanna märkas enne uneaega ojapõhja augukese kühveldada. Hommikuseks majapidamisveeks.