4. etapp: Saula - Tuhala

 Merike väljub esimesena.
"Mis kell on? Ma panin endale kuueks äratuse!"
"Varsti saab."
"TIRR!" kõlab Hanna telgist. Kahtlaselt Hanna häälega.
"Aeg on ärgata. Kell on kuus null null..." tutvustab Küllike oma hommikust tervitajat.

"Miks te selle pingi sinna tõstsite?"
"See oligi. Eile juba. Ma ka imestasin, et miks siin."
"Keegi kindlasti võttis magamiseks."

"Ma ei saa enne ärgata ega riidesse panna, kui olen vetsus käinud," ukerdab Küllike telkide vahel, magamiskott lohakalt õlul (ööd on siin ikka uskumatult palavad!)
"Miks sa arvad, et sina lähed? Praegu tuhisen mööda..." ähvardab Hanna ja viib ähvarduse täide.
"See on ootepink. Vetsujärjekorrale!" parastatakse kemmergust.

Sai otsustatud, et kõmbime kõik koos Tuhalani ära ja tellime kümneks "taksod" vastu. Tundub, et varane ärkamine pole selles kambas mingi probleem. Vahemaa pole kah märkimisväärne. Mõned kilomeetrid.

"Kate-lok..." mõtiskleb Merike poolihääli, Hanna pudrutegu pealt vaadates.

"Katelokki meil ei ole. See on pott."

"Sarnane on."

"Jah. Küllap värv."

"Khaki juba on. Nüüd ka katelokiroheline."

Otsustame, et kuna siin on joogiveega keeruline, aga meie nii palju vett ei vaja, tohib ehk paar pudelit järgmisi matkajaid tervitama jätta.

"PUHAS JOOGIVESI," maalib Hanna märkmikulehele.

"Kirjuta kuupäev ka. See lisab usaldusväärsust."

"Kirjuta telefoninumber ka," tögab Merike.

Asume teele. Kohe-kohe avastame ka sissepääsu jõkke. 😵

Miks me eile küll veeni jõudmiseks selliseid vahemaid läbisime ja siis ahvi kombel kaldataimestikus rippudes pudeleid täitsime??? (Täitis. Merike oli varustaja.)

Vaated on toredad,

aga kaardi kallal noriks.
Kui sul on kaarditasku, kuhu vahele oma teekonna järgmised kilomeetrid valmis lapata, on selline variant pisut tüütu:

Toredad jõevaated ja parajalt turnimist.

 "No ei kujuta ette, kuidas seda kohta õigetpidi ületatakse!"

Jõuame teele. Algul natuke väiksemale,

siis suuremale.
Loomad teel! Siit hästi ei näe, aga kui kissitada, siis metsa vahel jalutab paar flegmaatilist veislast.

 Ja hobune on haagises.

 "Merike, vaata! Veel kolm suurt kivi! Ja veel erinevast materjalist!" 😉

Lepime kokku, et need kandilised taimed, mida põllul näeme, on päikesepatareid. Igaks juhuks küsime ühelt kohalikult kepikõndijalt üle.
"Päike. Paneelid," saame vastuseks.
"Ta vist arvas, et oleme välismaalased?"(Lootis?) 😝
 "Meie pika küsimuse peale???"

Kui Esna bussipeatuse tegelastest on kõik kuulnud, siis Tuhala kaader tundub märksa salapärasem. Paistab, et laupäevaõhtust on siia maha ununenud mõned vähekasutatud viigilehed. 😄

Ja ongi lahkumiskallide aeg.

Merikesel, Küllikesel ja Freddyl on tagumine aeg autosse pugeda (ka Hanna tõld on ees) ja reisida toredatele kohtumistele Viljandimaale.

 Aga see on juba üks hoopis teine lugu. 😉