Kuhjaveres. Trumpidega

Mitte väga ammu ja mitte ülearu kaugelt saabus meile vahva kutse tulla teatrijuttu kuulama ja lugusid jutustama. Aga meie arvasime, et lugu-laul on palju parem ja palusime toreda ööbikupaari ka kampa.

Suvi on küll kole kiire aeg, nii et osad jõudsime lõplikult ära jagada alles külamaja nurga taga, 😊
aga nii armsasse kohta lihtsalt ei raatsinud minemata jätta. Nii et kas või natuke sohki tehes. 😉

 Vot sellised lood olid meil. 😊

Enne teatrijutte tabas meid endid tore üllatus.
"Tere, Albu rahvas!" kõnetas laudkonda ühtäkki üks tore härra. "Ma olen ka kunagi teie kandis elanud. 1969. aastal tegin teil kultuuritööd ja olin koolis õpetaja. Tammlehe kaksikutele õdedele andsin laulmist. Elasin Järva-Madisel, vallamaja 2. korrusel."

Vat selline tore mees lasti Albust minema! 😳

Siis saabusid Garmen Tabor ja Aleksander Eelmaa. Räägiti teatritegemisest ja meenutati Kalju Komissarovit.

Aleksander oli napisõnalisem. Kuulas, põimis sõrmi, silmitses maja ja inimesi. Hakkas tunduma, et selles peas sünnib parajasti just selle maja näitemäng ja juba valitakse ka osatäitjaid välja. Püüdsime mitte tahaplaanile jääda, mis sest, et kohad suhteliselt seinaäärsed. 😊

"Vanasti käis buss meie kaudu Tallinnasse. Hommikul tuli Paidest, hiljem pandi Roosna-Allikult sõitma. Vaidast ja kust ta kõik läbi kolistas," meenutas pärast Merike. "Läksin sellega linna. Aleksander Eelmaa tuli peale, ei mäleta, kust, istus minu kõrvale, võttis oma paberid välja ja hakkas lugema. Sain aru, et osa õpib. Tundsin ta kohe ära, olin ju juba siis suur teatrihuviline." 😊

Ärasõit.

Koduteel, Nurmsis, kui Merike taevast õhupalli otsib, leiab ta küll väiksemat, kuid rohkem.
"Vaadake, langurid!" 😆😆😆

Pildile oli neid nii ruttu ja kõrgelt raske saada, kuskil siin nad on. Kes omaksed ära tunneb?

Ja jõuamegi koju.

Kes nädalase, kes poolenädalase vahega. Mõned olid ainult paar tundi ära, aga kui palju rikkamaks selle jooksul elu muutus!

Aitäh, Urve ja Romeo! Jaksu ja ideid! Olge hoitud! 💑