Vanamõisa teatripiknikul

Hommikune ilm lubas palju. Peamiselt päikest.

"Ma sõin eile kooki, kuhu oli jänes sisse ära peidetud," kelkis Erko, vehkis ninade ees tõendusmaterjaliga

ja pakkus hammast valutavale trupikaaslasele tabletti.
"Sinist?"
"Ei. Mõmmiga."👊

Bussis sadas ajalehti möödunud aastatuhandest.

Anti üksikasjaline ülevaade külapäeval toimunust. Kuna peaaegu kõik rääkisid, oli parim kuuldavus nähtavasti Maarjal, kes enamasti paneb juba enne salongi sisenemist klapid pähe.

Tapa linn nägi harjumatu välja.
Mügrid, kaevurid, arheoloogid või ikkagi valimised?

Jõudsime üllatavalt palju.
Platsi valida. Poodi. Kaupa kaotada. Kaupa leida. Etendustele.

Esinema.
Pikniku-uinakule...

"REBANE!!!" äratasime puu all tukkuvat kaaslast.
Ei kedagi.
Lavapartner proovis hiljem etenduse ajal maoga. Ärkvele jäi, aga tekst läks hetkeks lappama. 🐍

Küllikese jaoks oli märkimisväärne publikuala suguvõssa kasvanud. Sellistel hetkedel saad aru, mis kõik oleks tekstis võinud teisiti olla, aga hilja. Parandamatult. 😌

 Vahepeal sai Aire jälle kaamera oma kätte. Tulemus on siin.

 Kuna buss kiirustas koju, läksime meiegi. Aga tore päev jäi mäletamiseks.
😊😊😊😊😊😊😊