Kohtumised Suislepas

Reisi alustab naistevägi, aga me ei muretse. Järva-Jaanist on oodata veel üht naist, aga ka kahte meest. Üks neist on tore, aga teiselt ei saa üldse silmi ära ja et mitte hakata teda käest kätte rebima, käime poes ja ostame käed kaupa täis.

Muide, Järva-Jaanis müüakse suurepäraseid suupäraseid maasikaid 4 €/kg. 👌
🍓🍓🍓🍓🍓🍓
Üldiselt on need söömiseks mõeldud, aga tagapink avastab, et sobivad ka joomiseks ja värvimiseks.

Merike on ettevaatlikum, kasutab pudipõlle.

Õpime pähe naerugaasi valemi.

"Mis sul käe peal on?" pärib Vera dramaturgilt tolle värske põletusarmi kohta.
"Aa! See. Ahjuuksega. Trupiliikmetele tehakse kõigile."
Mare, Aire ja Merike tõstavad võidukalt oma sarnaselt märgistatud käsivarred. Küllap ühineks nendega ka Maarja, aga tal on kõrvaklapid peas, jääb vestlusest kõrvale.

Tutvume põgusalt kuulsate filmipaikadega. Meil on ju kohalikud giidid kaasas. Andres jääb küll napisõnaliseks. Mida Suislepale lähemale, seda vagasemaks. Aga mis meie tema muredest ka teame? Kas proovis aitasime? Ei. Kust siis nüüd see kaastunne peaks tulema?! 😝

Vahepeal tunnevad näitlejannad, et aedmaasikatest ja bussiõhust hakkab küllalt saama. Kiputakse loodusesse.

Selgub, et päikselisele ilmale vaatamata on loodus märg ja kõrge. 😋

"Ilma oli lihtsam," ulatatakse Küllikesele laenujalatsid tagasi. "Ausõna, see märg on rohust!"
"Ahah. Aga miks siis kuivatuspaber kollaseks läheb?" kiusab kingaomanik (kuigi tegelikult ei läinud). 😈

Meie vastupandamatu noormees tüdineb seltskonnast õige ruttu ja valib une.

Natuke enne Suislepat lähevad kõigil silmad suureks, sest nii palju toredaid vaateid ei mahu väiksematesse ära. Kahju, et hetkel aega pole, aga tagasiteel otsustatakse pikemad peatused teha.

No ja siis tuleb teerist, millest mäletame, et Leo soovitas siit paar kilomeetrit edasi sõita, aga millises suunas? Küllike lippab abi küsima ja abi saabub. Õnneks on kohalikel suundadest ja vahemaadest täpsem arusaam. 😎

Meie rõõmuks on sündmuskohas nii palju armsaid tuttavaid. Eriti Tiit ja Leo. 😉

Kallistame kõiki, keda õnnestub tabada ja jaguneme ülesannetele vastavalt: enamik valmistub saarlaste lugu nautima, väike võttegrupp tõttab blogi jaoks kohalikke vaatamisväärsusi jäädvustama.

Loodetavasti ei olnud lammutajaks Maarja???😲 Peab muidugi tunnistama, et kahtlaselt pingevabana saabus ekspeditsioonilt tagasi küll.

Tiit hirmutas saarlaste etendust sisse juhatades, et pildistamiseks peab olema trupi nõusolek. Meil polnud ja no kus sa nüüd enam küsid! Mare kaotas ähmiga isegi käevõrusse monteeritud salakaamera ära. Õnneks oma etenduse ajaks leidsime üles. 😉

Lavastaja on meil vinge! Suudab ka jumala naeratama panna! 😇

Sõpradele on alati tore kaasa elada. Ega me arvanudki, et nad halva tüki valivad või kehvasti mängivad. Paar ebameeldivat avastust siiski oli. Et Rait on vahepeal NII vanaks jäänud ja et Helje on jõhker kleptomaan. Küllike oli ta veel ettevaatamatult endale külla kutsunud. Vedas, et muud asjad vahele tulid. 😝

Näitemängude vaheajal tutvusime teeservas seistes Kuhjaveres etendamisele tulevate muinasjuttude tekstiga.
Teksti nii ruttu muidugi pähe ei saa, aga vähemalt see hakkas vaikselt meelde jääma, kes keegi on.
Ühtlasi konsumeerisime Vera küpsetatud veidi-vähem-kui-ruutmeetrise plaadikoogi.

Veel tahaks inimestele südamele panna, et nad ei jätaks arvuteid järelvalveta. Alati võib juhtuda, et läheduses luusib mõni viiruse kandja Vasja. 😷

Meie etendusele eelnes fotosessioon, mis leevendas vast pisutki Merikese kuulsusjanu, sest näitlejanna oli just lavataguses paaniliselt televiisorit otsinud, millest end vaadata. Teised leppisid peegliga. 😊

 Eneseimetlejad nagu me oleme, valmis taas kord seeria NOVAATAMINDVAATAMIND-pilte. 😄

Iial ei saa ju kindel olla, kas saalis ka fotograafe istub, 😎
Aga ega me publikutki rahule jätnud. Kuskil polnud ju öeldud, et etenduse ajal on publiku pildistamine keelatud. 😏

Kui kriitik tagasisidet andis, saime ka jälile, kellele kuulus see innustav ja hoogustuv naerutrillerdus kogu etenduse kestel. 😍

Erko on varsti sünnipäevapoiss. Lubasime tal sel puhul sünnipäevakooki hoida, aga maitsta ei andnud. Mis ta siis kihutab kohe minema! 😎

Õnnitlused andsime siiski üle. Puudujad soovitati juurde guugeldada. (?)

Kookidele-tortidele vaatamata mahtus meisse ka entikate oivaline õhtusöök. Kalli oli kindel, et morsipakkumine on tema mehe pealt maha kirjutatud. 😁 Selge. Oskame ta nüüd ära tunda lühikese pitskleidi ja katkise binokli järgi. 

Kuna sünnipäevalapsi oli kaks, sai Kalli sünnipäevalaulu endale see, kes kohal.

Äraminekul teatati Airele, et kopp on ees. Oligi, aga miskipärast valis ta siiski bussi. Tore, et nii otsustas. 😊

"Maarja öelgu, mida tahes, meie sõidame naguni Rõuge kaudu," muigas bussijuht, aga kas meelega või kogemata sattusime lõunal märgatud paikadesse.

"Jookseme ruttu! Näe, sealt tuleb ka mingi seltskond, võtavad pildistamise ajal paremad kohad ära!" kannustasime Maarjat värvikireva puust perekonna suunas tõttama,

aga ta arvas, et meiesugustega ei jõua nagunii kuhugi õigeks ajaks. Siis pidas ta meile pika loengu sellest, kuidas staatus kohustab olema väärikas, eriti fotol (ja mis sellest kasu oli?).

"Mis asi see on?" märkas Merike maanteesilla juures tumedat ekraani moodi asjandust.

"Päikesepaneel. Sellega soojendatakse jõevett," teadis Aire.

"Kelle maja see on?" ei andnud Merikese süda taas rahu.
"Linnapea," vastati roolist.
"Aga need aknad on ju joonistatud!" imestas Merike.
Mis teha. Küllap see on ainus võimalus end õhtuks töömuredest välja lülitada.

 

 Ekskursiooni vahele informeeris juht meid põnevatest puhkevõimalustest Eestis.

"Mis me passime! Hakkame kohe minema! Millal jälle kamba kokku saab," kerkis arvamusi. Kahju, et loetletud paigad liiga kaugele jäid.