19 juuli 2016

Imederikas retk Oandusse. 1. päev

Kogunesime Lehtmetsa-Ristil. Sellest oli juba juttu. Rääkisime lühidalt JA VÄGA KÕVASTI (sest Küllikese kõrvad endiselt ei kuulnud) kuhu, mis ajaks, miks ja mis kellelgi kaasas.
Juba varem oli paika pandud: tervet rehkendust ei jõua, teeme veerand. Seekord Oandusse, eks edaspidi vaatab, kuidas Iklaga kujuneb.

Leo, kes meil koguneda aitas, lohutas, et kui rohkem ei jaksa, siis Mägede järve ääres on kah telkimiskohad.
"Vaadake, et ma koera maha ei unusta!" muretses dramaturg, kes muud koeratarvikud juba ammu kokku pakkinud. Neljajalgne sõber ei andnud aga unustamiseks mingit võimalust.
"Freddyle oleks järelkäru vaja," märkasime õige pea joviaalse looma energiareserve. "Vähemalt joogivee veaks ära."

Merike liikus kiiresti ent ettevaatlikult, et lõunasöögisupp üle potiserva ei loksuks. ;)
Ei loksunud.

Aegviiduni kulges tee suhteliselt sündmustevaeselt. Vaikselt mitte. Või noh, kuidas kellelegi. :D
"MA KÜSISIN, KAS SEE TEE ON SIIN KOGU AEG OLNUD?"
"KUHU SEE RADA VIIB?"
"KUULED VÕI?"
"ME JUST RÄÄKISIME SELLEST!" 
Küllike jalutas õndsas hääletuses. Ainult linnulaulust oli puudus.
"Mul on nii kahju sellistest majadest," ohkas Merike ja käis hoonele eluenergiat jagamas.

Küllike mäletas, et seal kõrval toitlustas ta kunagi skaudilaagrilisi. Seal, kus nüüdseks oli võsa ja rusuhunnik.

Aegviidus külastasime loodusmaja, et kaardivarusid täiendada.
Küllikesele meenus, et Aegviidus peaks arst olema.
Esimene ime: arstil oli vastuvõtuaeg, patsiente hetkel polnud, arst nõustus hädalist aitama (või kes seda nüüd täpselt teab, kurt matkasell lihtsalt rääkis oma loo ära (vastust kuulmata) ja keeldus abi saamata väljumast.)
Abi oli tõhus.

"HURRAAAAA!" röökis arstipunktist väljuv Küllike õnneliku ja rahulolevana, nii et alevikus isegi kassid korraks klähvima hakkasid.

Siis käisime poes.
"Pood oli väga halb mõte," kirus Maarja veel matka lõpus. "Sõin seda, mida ostsin ja kaasapakitu jäi kõik alles!" (Mingil hetkel nurises ta, et kotis on veel ligi 0,5 kg šokolaadi, kaks pakki komme, ohtralt kõikvõimalikke seemneid...)
Nojah. Küllike näiteks ostis treeningkoormuse lisamiseks makarone. Juhuks, kui peaksime nädalateks metsa eksima.

Merike tuli matkama tillukese seljakoti ja ridiküliga. Sellele vaatamata tõmbas ta neist vajalikel hetkedel välja magamistarbed, pesemisvahendid, köögitarvikud, aga miks mitte ka pätsi leiba, liitrise pudeli tšillikastet, koti pudrukartuleid...
"Peamine on osata õigesti pakkida!" muigas ta ise salapäraselt.

Küllikesele tundub siiani, et ööbimiskohtades  naaber-telkkond tema uneajal ka muusikakeskuse või teleri käekotist välja õngitses, sest kaks inimest ei suuda ometi nii kaua omavahel suhelda!

Aga tulgem tagasi Aegviitu.

Kaart kaardiks. Ega me täpselt ette kujutanud, kust raja peale minna. Õnneks aitas "oi-kui-nunnu-väike-koer" möödakäijatega kergesti vestlust alata.

"Olete kindlad, et me ei pea siit ära keerama?" muretses Merike, kui kohalikelt juhiseid saanutena taas teel olime. "Kust te teate, et just siit läheb?"

Tutvustasime rajamärgistust. Töötas.
Puupea märgid on puu peal. Me ei pea kedagi konkreetset silmas. :P

"Mh? Miks need kaablimärgid siin on? Keset metsa?!" imestas keegi (nimesid ei nimeta, piinlikuks kisub.) :D "Aa! Siin on lambid!!!"
(Liikusime veel valgustatud rajaosal.) :D

Maarjal tekkis kümneid suurepäraseid ideid matkavarustuse (eriti kaartide) tõhustamiseks. Kahjuks ühtegi neist avalikustada ei saa, ta teeb oma firma.
Muide, metsas ON PUUGID! Küllike hävitas neid kolme päeva jooksul sadakond. Ilma liialdusteta. Igal puhkepausil sai koera seljast ratsanikke noppida.

On ka muid ohte, millele tuleks mõelda, kui hinge tõmbamiseks istumispaika valid. Nii näiteks võid endale lopsaka vaigutüki istmikule hankida.
"Pole enam hullu midagi," rõõmustas kannatanu, kui oli tagumikku vastu muru ja puutüvesid nühkinud. "Peaaegu üldse ei kleebi enam!"
Loomulikult mitte, kui vaigukiht on kaetud sambla, kuuseokaste, kooretükkide ja kuluheinatuustiga.
Ütleme nii, et... dekoratiivne. :D

Umbes kahekümnendat kilomeetrit tähistasime lamamispausiga vooreharjal,
edasi hakkas tee allamäge minema. Lõpuks olime üsna sügaval mudas. :D

Kõndimiseks keeruline pinnas. Kord mülkad, siis puujuured. Aga erilist kukkumisohtu polnud.
Mh! Maarja just armastab riske ja ohte.
Lõpuks ei kannatanud ta nii turvalist keskkonda enam välja ja pani ise endale jala taha.
Lapime teel olevaid auke.
Kaks matkameest, kes rajal vastu juhtusid, küsisid kella. Et neil said telefoniakud tühjaks.
"Kuidas inimesed tulevad niimoodi metsa, et telefoni kaasa ei võta?" tänitas Merike, kui oli veidi eemale jõudnud.
"Öeldi ju, et akud said tühjaks. Sa ikka üldse ei kuula!" nurises Maarja.
Jussi nõmmel otsustasime natuke aega jalgu kuivatada. Otsisime motivatsiooni. Vedas, et vaateväli oli laialt lage. Leidsime!
Raske südamega möödusime Paukjärve puhkealast. Keha juba praktiliselt magas, aga tahtsime homseks olla Oandule lähemal. Õnneks pani laudtee kiiremini kõndima (või kes seal hämaras nägi, ehk on laudtee asemel nüüd hoopis travellaator).


Soov olnuks valida Järvi Pikkjärve telkimiskoht, aga kaine mõistus ütles, et Pärnjärve on kodust isegi piisavalt kaugel. Nagunii selgus hommikul, et...

Aga sellest juba järgmises postituses.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar