Mitte sellist, et hüüad kõleda proovisaali lavalt oma teksti ja see põrgatub kolm korda tagasi. Läbi korvpallikorvide, turnimisredelite, võrkpallivõrgu...
Ilusat kaja. Sellist, et seisad vaiksel õhtul metsaga vastamisi ja mängite ahvimismängu.
Kõik meeldejäävad kajakuulamised seostuvad miskipärast lapsepõlvega.
Oli siis rohkem avarust? Vaikust? Aega? Mängujulgust?
Loodetavasti on Sinuga teisiti.
Õnneks on meil Kaja ja teda võiks kuulata tundide kaupa. Karmoškaga. Kandlega. Klaveriga. Ilma ühegi saatepillita.
Ka vaadata on ilus.
Tal on täna nimepäev. Teen ettepaneku õhtul tema auks kaja otsima minna. Leida selline avar, vaikne, metsalähedane ja julge koht ja hõigata: "KA-JA!"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar