Imederikas retk Oandusse. 3. päev

Äratus on väga vara. Peame ju õhtuks jõudma... näiteka proovi. :D

Sööme nohinal oma hommikuputru. Rasketes oludes ning moosi puudumisel oleme sunnitud pudru hulka šokolaadi segama. :P

Väga ilus ja huvitav kant. Seal kolaks kohe pikemalt ringi. Ilma seljakotita.

Kaks päeva on ilm lihtsalt oivaline olnud. Kas nüüd läheb sajuks?
Kergelt tibab, kougime keebid kottidest välja. See mõjub. Hullemaks ei lähe. Pigem pisitasa paremaks.

Joaveski.
Jõudonotsaseijaksaenam.
Istume bussipeatuses, aga täiesti lootusetu. Ei bussipoegagi. :D
Juga on tore.

Ümbrus korras ja huvitav. Tasapisi hakkab tee edenema.

Küllike elab kilomeetriviidast kilomeetriviidani.
Maarja ei võta neid tõsiselt, aga Küllike tunneb, et see on veel ainus tugi, mis talle jäänud. :D

Pikk sirge tee. Veisekari.
"Muuuu!"
"Mis sul viga, sa elad siin!" toriseb Merike.

Küllike üritab vastu tuleva matkagrupiga vestlust arendada, aga juba peale esimest hellõud tekib keelebarjäär.

Võhma.

Mets. Palju metsa.
Männimets, meie lemmik!

Kuueristis taas jalgade plaasterduspeatus või lihtsalt ketsi sisse kiikamine ja neelatus: "Õu mai gaad! Mul on kuus varvast? Ah ei. Üks neist on vill."

Läheneme Võsule. Merike näeb põtra. Küllike peaaegu näeb (vähemalt raginat kuuleb!) ja Maarja näeb, et Küllike ja Merike vist nägid midagi.

Võsu telkimisala.
Maarja kaaperdab laavu, Küllike longib vee järele ja Merike toetab selja vastu Vladislavi pilti.
Vesi toodud, tormab (ah, kui kohatu väljend! :D) Küllike otsima, kust rada jätkub. Kaart just eriti ei aita. Esimese küsitletu "I’m sorry, I don’t understand," kah järjele ei aita. :D
Teised küsitletud otsivad välja google mapsi ja jõuame kaardilugemisega umbes samasse kohta, kuhu Küllike väraval iseseisvalt. Lõpuks sekkub keegi mees, kes on päeva jooksul märganud paari matkajat liikumas... sinna.

Lähme ka. Sinna.

"Sinna" osutub õigeks valikuks.

10 km veel. Mõtleme tuttavatele kohtadele, kuhu on kodust sama maa. Eriti ei aita.
"Mis see sul suu nurgas on?" tõmbab Merike näpuga. "Saiapuru! Ma vaatasin, et surm."

Mingil hetkel püüab meeltesegaduses Maarja peatada mistahes liikuvat objekti. Unustades, et me oleme matkarajal, kuhu satuvad vaid rändajad ja korilased.

Merike itsitab. "Pilti peaks tegema. Milline üks matkavarustus olla EI TOHIKS."
No ja siis? Kõik toimib ju. :D

5,5 km.
"Kui mu ellu tuleks... piltilus, pururikas ja ülitark mees..." ägab Küllike. "Tal poleks mingit võimalust! Mina temaga küll käima ei hakkaks!"
KÄIMA??? Mitte niipea. :D

2 km.
"Ma olen Kaja väravas praegu," ohkab Küllike.
"See on nagu Albu poodi ja tagasi," unistab Merike. "Huvitav, kas selline viit ka on: 1 kilomeeter?"

On.

Veel paar teekäänakut, laskumist, tõusu ja ongi värav!
Hurraa! Ära tegime!

"Kus pool loodusmaja võiks olla?" arutavad Küllike ja Maarja.
"Kui see on... siis..."
"Aa! Seal! Ma näen viitasid!"

"KUHU TE MÕTLETE VEEL MINNA!" kriiskab korraga Merike. "Meil oli kokkulepe: matkaraja lõpuni. Kas te kavatsete kõik majad läbi käia?"
"Me läheme lõpp-punkti!"
"KUHU???"
"Koju. Näitering hakkab ju." 3:)
"EGA ME JALA EI LÄHE! MINA EI TULE KUHUGI!"
"Mine siis tagasi ja istu väravas," tögab Küllike.

Merike veab end lehtlasse. Kõik. Lõpp.

Maarja tuiskab loodusmajja keeduvett nuruma.

"Keepi ei taha seljast ära võtta?"
"Te ei kujuta ette, kui palju sooja kile annab!"
"Järgmisel korral jätad telgi ja magamiskoti koju. Pakid ainult kile käekotti?"
Aga Merike ei taha mingist järgmisest korrast midagi teada. :D

Pühendame Maarjale lühikese seminari möödunud sajandi rõivamoest. Eriti peakatetest. Tekib väga palju küsimusi.

Läheme Airele ja Viljarile natuke maad vastu.
Selgub, et pigem jalutame eest ära.

Kes jookseb esimesena auto juurde? :D :D :D