"Ma küll ei näe põhjust, miks peaks," tujutseb pesamuna. "Miks keegi teine ei võiks? Las Veljo blogib!"
"Oh, Leo, Sinu kord! Sa polegi veel midagi postitanud."
"Te ei taha seda lugeda!"
"Sul on ju gmail? Ei ole? Mis Sul siis on?"
"Tal on oma süsteem!"
"leo@ojakyla.ee?"
"Midagi niisugust jah."
"Pole hullu. Teeme!"
"Ükskord juba pusisin millegi kallal, mis tahtis gmaili. Aga ma pole kindel, kas sellest asja ka sai."
"Endal pojad sellised itimehed!"
"Ma katsun endale need asjad selgeks teha, mida hädasti vaja läheb! Ja üleüldse... kui ma hakkan tähthaaval toksima... Mul läheb vahepeal meelest ära, mida kirjutada tahtsin."
Ok. Tuleb alustada algusest. Esmalt tarvis joonistada kopsikupõhjale klaviatuur. Mis ta selle kopsikuga niisama tühja ikka laval ringi vehib, las treenib näppe. :D
"Too siis midagi head!" hõikab Aire.
"Too kommi!" "Ei, too igaühele 2 arbuusi!" esitatakse dramaturgile tagasihoidlikke kingisoove. Dramaturg on selletagi näost valge. Ei taha kuhugi minna. Pärast on kah meedia tähelepanu all, nagu üks tuntud tegelane, kes võõral maal lennujaamas kaotsi läks. Ainult et Küllike eksib nähtavasti juba Tallinna lennujaamas ära. :D :D :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar