20 juuli 2016

Imederikas retk Oandusse. 2. päev

Niisiis. Olime ca 35 km matkanud. Telkinud mingi metsatee ääres, kus öö läbi autod edasi-tagasi kihutasid ja iga kord oli tunne, et just nüüd pargitakse masin meie telki.

Küllikese hinnaline telk (sildilt võis lugeda, et 18 €) sobis hästi kuiva ilma korral ja õnneks oli kuiv. Nad jätsid Freddyga ka katusekatte paigaldamata (täpsemalt väljendudes - koju) ja nii oli mugav läbi laevõrgu sääskedele pikka nina/koonu näidata.

Veevarud lõppesid otsa. Keetsime järvevett, mida ammutasime suhteliselt hermeetilise õie- ja kes-teab-mis-tolmukaane alt ja seega oli eeldatavalt puhas.

Valmis küps ja täidlane, kergelt suitsukala meenutava järelmaitsega jook, elegantsete söe ja tuha mõjutustega. Et see alla läheks, oli kaval lisada pudelisse paar peotäit mustikaid. Omadusi need ei parandanud, aga tõmmates koos veega suhu mõne marja ja need korralikult läbi närides polnudki maitse väga hull.
"Imelik on, aga ma ei tee sellest välja," nentis Merike.
Koer sellisest trikitamisest ei hoolinud ja eelistas juua porilombist.

Hommikusupluse eesmärgil veidi üle põlve ulatuvasse mudavette roninud Küllikesele meenusid korraga kaanid. Ja tunnis lastele loetud jutt, et säga võib kolmemeetriseks kasvada. Äkki tundus palju turvalisem vee kohale paindunud puu oksa küljes ühe käega rippudes teisega end põgusalt pesta üritada. 
Turvalisem ehk oli, mugav mitte.
Pärnjärveks peetud telkimiskohta jõudsime alles ca 500 m pärast. Kus meie siis ööbisime? Kellegi tagaaias???
Maarja avastas (küllap täiesti haruldase) kuuseliigi. Nime ei tea, küllap nimetatakse avastaja järgi. Kui mitte puu, siis vähemalt käbid.
Tõotas tulla lihtne päev. Lühima kilometraažiga. Miskipärast tuli Küllikest korduvalt käima joosta.
Polnud just tark tegu tulla matkale kaks numbrit vajalikust väiksemates ee... võimlemistuhvlites.

Kõndisime. Kõndisime. Kõndisime.
Vahepeal sõime mustikaid ja lamasime teekaldal.
Või korjasime seeni.
Kollaseid - õhtuseks pearoaks. Punaseid valgetäpilisi plaanisime noppida ööreiviks, kuigi Maarja arvas, et sellega meie matk ka lõppeb.

Maarja pidas meile ühe oranži ja mitte eriti vedelaveelise kraavi kaldal keemialoengu, aga meile jäid meelde vaid üksikud fragmendid: fraktsioon, bensiin, 1000 °C, ...

Liiapeksil ületasime Narva maanteed. Tundus ohtlik.

Viru rabas oli rahvast rohkem kui mõnel linnatänaval. Palju välismaakeelseid inimesi.
Merike pidi Küllikesele pidevalt tolle gabariite meelde tuletama, et ta möödudes teisi oma pagasiga laukasse ei lükkaks.
Lõunapausi otsustasime pidada Kalmeojal.

Vee võtmine järvest jäi ära järve puudumisel (mingi märgala oli, aga joomiseks kahtlane). Ka vaba lõkkekoha leidmisega tekkis raskusi, aga õnneks lehvitasid viimase platsi katusealusest meile kohta hoidvad (NB! 2. ime!) albukad. Käisid isegi lahkelt autoga poes vee järel. ;)

Koer oleks peaaegu kiskja saagiks langenud. Nimelt luusis metsaaluses ringi suur ja sõjakas kaslane
ning kerkis ikka ja jälle kogu oma kogukuses meie Fretsu nina ette. Koer, kes tavaliselt on valmis ka karu, põdra või rekka maha murdma ja koju vedama, kangestus kivikujuks. Silm ka ei pilkunud. Võib pildilt kontrollida. Põrnitse kaua tahad, ei pilgu.
Siesta järel
pöörasime ninad Nõmmeveski poole.

Ilus rada. Väga ilus. Nõmmemets. Kosed. Kärestikud. Kõrged jõekaldapealsed. Sillad. Trepid. Kanjon...
Muidugi kurnav ka. Kui sul on seljas kolme päeva olme ja jalad igal sammul all karjatavad: "Ära seda enam kunagi korda!"
Ja sa astud ometi. :P

Küllike kirus end jalatsivaliku pärast maa põhja ja unistas mugavatest paksu tallaga kilesussidest.
 
"Väga ilus metsavaade."
"Tee pilti!"
"Nagunii ei jää nii, nagu mina näen..."
Tasapisi hakkasid matkaseltskonna liikmed oma tõelist palet ilmutama.
Näiteks ajas Küllike end teistest varem jalule, et taaasapisi midagi kõndimist meenutavat tekiks. Jõudis ca 0,5 km käia, kui hõiguti: "Ära mine! Ära mine sinna! Tule tagasi!"
Küllike tuli.
"Miks?"
"Oled sa kindel, et see on õige tee? Rajamärke nägid?"
"Nägin."
"No siis küll. Võid tagasi minna." :D

Rada oli veel üpris kaua ilus. Kuni asfaltteeni.

"Õudne! See tapab jalad ära!"
"6 km asfalt- ja kruusateed," luges Maarja rajajuhisest.
"Kohutav!"

Iga kivike talla all oli tunda. Koer heideti õlale.

"Kaua selline asfalt veel kestab?" uurisime vastu marssivatelt matkajatelt.
"Oh, sellel teel pole häda midagi. Oodake, kui kruusatee algab. Suured kivid..."

Pidime me küsima...

Maanteekurvis osutas viit sinnapoole, kust tulime. Järelikult olime õigel teel. Kõndisime ju rada tagurpidi läbi.

"Paneme pakid maha korraks!" hõikas Maarja umbes pool km kurvist.
Samal hetkel peatus auto.
"Te liigute vales suunas!"
"Mis mõttes nagu???"
"Kuhu te minna tahate?"
"Nõmmeveskile."
"Jah. Siitkaudu saab ka, aga siis peate minema siit, siit, siit..." veab noormees kaardil nii suurt ringi, et pooled meist on juba selle nägemisest kooma äärel. Meil on iga samm arvel!
"EIII!"
"Te peate kurvi tagasi minema," juhatatakse.
Kurv tundub olevat kohhhutavalt kaugel.
Ja noormees... heh! Taevake!
Kolmas ime:
"Tore on Poogna inimesi ka väljaspool Poogna üritusi kohata," muheleb... KULDAR! :D :D :D

Kurvis torisesime, et niimoodi silti panna on täiesti ebaloogiline. Keegi ei oska ju selja tagant suunaviita otsida. Jõudsime mõne meetri järel uude teeharusse ja säh sulle! Seal polnud ühtegi viita. Kuldar oli küll seletanud, aga kas siis keegi meelde jättis? :D

Keegi mäletas sõna "vasakule", keegi nõustus, aga polnud kindel, kumma vasakut mõeldi. Suhtlesime ju vastamisi.
Mingi kõhutunne sundis valima paremat haru.

Kaugelt-kaugelt haru lõpust leidsime viida.
Vedas.

Seda suurte kivide teed me õnneks ei kohanud. Või siis olime suuremateks kivideks häälestatud. :)

Üritasime veel paar korda eksida. Vaidlesime teeviida-paigaldamise-reeglite üle.
Kord on viit rohelusse mahtunud, kord usaldasime lihtsalt Küllikese kõhutunnet. Siis läksime sinna, kuhu Maarja kõhutunne käskis (aga ei usaldanud. :D Kusjuures, nagu selgus, ilmaaegu).
Tekkis ettepanek suurele teele tagasi keerata. Merike soovitas minna edasi "tunneli" lõppu. Sealt paistis valgus. Ja üks auto. Ja üks juht, kes kuulas lootusetult eksinute mure ära ja teatas, et me oleme just täpselt tahetud kohas.
Neljas ime!

KUIDAS? MIS VALEMIGA???

Jäi veel üle leida lõkkekoht.
Sellega läks lihtsalt.
Freddy puges laavu põranda alla ega tahtnud meist midagi teada. Aga kord on kord. Kui leppisime kokku, et telgime, siis kehtis see kõigi kohta.
Seekord olime PÄRIS telkimiskohas.
Sõime oma kukeseened ära.
Kärbseseen oli päeval ikkagi korjamata jäänud, uut ka ei viitsinud otsima minna. Jätsime pigem reivi ära.
Maarjal olid selleks ka täiesti sobimatud laulusõnad kaasas.
Merike ja Maarja tutvusid veidi aega ümbrusega.
 
Okasroosike kustus.

2 kommentaari:

  1. Vinged naised olete! :)
    Järgmine kord kutsuge mind ka kaasa.

    VastaKustuta