14 juuli 2014

Perepäev vol 2 ehk filmivõtted

Sel perepäeval käinutel on suuri eeldusi jõuda kinolinale. Miks mitte isegi Hollywoodi! Lisaks anti kaasa pakett tarkusi, kuidas elektrit kokku hoides muru niita, pesu pesta, puid saagida...
Sai ise mänguasju valmistada ja kõikvõimalikke silte maalida-põletada. Külale, talule, koerakuudile, aga kui tundsid, et oled eriliselt andekas ja hea inimene, siis oli hea võimalus ka endale vastav sõnum kaelariputamiseks valmis disainida. Suur või väiksem, soovist olenevalt.
Sai pehmel ja suhteliselt rahulikul pinnal paadiga sõita
näiteks sea või lehmakarja.
Kudumistelgede kõrval paistab nurgake võlukandlest, millega iga noodivõhikki vähemalt idanaabrite "Kasekese" maha mõistis mängida. Mitu korda. Väga väga mitu korda.
Filmi jaoks valiti siiski virtuooslikumad esitajad ja meiemaisemad laulud.
Huvilisi jagus,
töövahendid olid turvalised ja sissetöötatud,
mõne tegevuspesa juurde tekkis lausa järjekord.
Vargamäe elumaja linnulennult.
Iga tulija sai puhta särgiesisega koju sõita,
isegi kui Toidutare uhket garneerngut nähes käsi pisut vääratanud oli.

Rahvakunstnikud. :)
Augustis jälle!

12 juuli 2014

Peaaegu Paunveres

Tõele au andes me küll päriselt Paunveresse ei jõua, aga kohanime ja sõidu pikkuse järgi võib mõne hane ikka ära petta. Merike ja Maarja ei suuda kumbki õiget nimi meelde jätta, seega käivad jutust läbi: Paunvere, Paunlinn, Paunküla, Paunjärve jms variandid.

Jõmmu teab, et tuleb otsida maja, millel on päikesepaneel.
Kuniks peremees või naabrivalve võtmega pole jõudnud, jääb meil ainult üle maja läbi akna imetleda.
Oodates jõuame morsi topsidesse valada. Tiit üritab mõttejõul ja karate abil puid lõhkuda. Võib öelda, et viimane osutub märksa edukamaks.
Liha grillile visates tekib mõnes hirm, et liiga vähe süüa on kaasa võetud. Argumenteeritakse pikalt, kui pikk maa on poodi ning olemasolevate ja puuduolevate kohustuslike elementide üle. Kui nimekiri valmis saab, selgub, et oleme ainukesed, kes parajasti teatris pole. Seega jääb kohalik kullerteenus proovimata.
Vahepeal liitub meiega John Lennoni teisik oma sõbraga, keda me väga usinalt äraeksitada üritame.
Kõigepealt saadame nad Viikingite külla. Seejärel, olles natuke asja süvenenud ja läbitud teekonda meenutanud, otsustame nad saata Kiruverre. Õnneks sekkub järjekordselt Jõmmu ja päästab päeva. Tuleb välja, et arvatavatel leedukatel tuleb ainult pool kilomeetrit edasi sõita, et oma muinalaagrisse jõuda.
Suure ähmiga ununeb muidugi tutvumine ja telefoninumbrite vahetamine. Otsima minnes leiame ainult kalamehed ja maasikaid. Hiljem, õhtupimeduses, oli märgata üht viikingite laeva veehoidla peal, küllap nad siis ikka õige koha leidsid.
Jõmmu on selleks korraks lühema rihma otsa pandud. Aga kui juba mitu tundi möödas on ja kõik asjad peale selle, mille pärast kohale sai sõidetud, on tehtud, muutub ta rahutuks. Isegi ideaalse esinemiskoha oleme leidnud.
Tiit on nõus esimese ringi järvel aerutama. Tundub nagu ta oleks seda varem harjutanud.

 Mingi tundmatu rahvakunstnik.
 Vahepeal saabub oodatud peremees.
 
Järjekordsest grupipildistamisest õnnestub peaaegu üks kaader.
Jõmmu aerutab hoolikalt teisel ja kolmandal ringil. Vahepeal satuvad ka mõned ebakompetentsemad roolima.
Nii, kui Enno rooli lastakse, oleme millegipärast võsas (erinevalt Jõmmu veekeeriseid tekitanud paadi"ringidest").
Kui fotograafil pilti on vaja teha, kihutab Enno edasi.
Ja nagu sellest veel vähe oleks, siis randutakse julmalt selle saare randa, kus Erko entsüklopeedia järgi palju usse pidi olevat. Nii et mõni peab sääski toitma jääma.
 Prillidega ketsid fatsjeboogis. Teatriketsid.
Korraldame lõkke ääres trupi usaldusväärseima liikme valiku. Tulemused lubatakse järgmisel sünnipäeval avaldada, aga võib juba ette öelda, et võitjaid ei ole.
Proovime Ajamaja erilist sauna. Pererahvas palub, et seekord linadega murule kukerpalle tegema ei läheks. Oleme natuke pettunud, aga hea saun korvab selle.
Paistab, et taevaski on end korralikult puhtaks küürinud, sest koosviibimise lõpuks näeb ta välja  puhas ja valge.