23 veebruar 2011

22. veebruar. "Rongid ei hiline kunagi"

Eda liitub meie ekipaažiga vallamaja juures. Jääme pisut hiljaks. Mitte tema pärast.

Tiit klammerdab sirmidele kangast.
"Sirmitagust ei tasu vaadata," nendib ta Evelile, kes on tulnud kujunduse koha pealt nõu ja abi andma.

"Ma ei suuda tervet etendust püsti seista!" kurdab Mare, kellele lett kipub madalaks jääma. "Ja, Merike, kust sa selle telefoni võtad?" Letile see enam kuidagi ei mahu.
"Küllike, pane oma kostüüm selga!" kamandab Tiit.
"Ma olen sellega niiii isane," oigab nimetatu.
"Ei ole midagi. Pane selga!" nõutakse.
"Aja habe ka ära!" soovitab Erko.
Rrrrr.

Mare proovib mütse pähe.
"Ma mäletan, kui ema need meile õmbles. Mõtle, et kunagi sai niisugustega käidud!"

"Iiiiiii!" keegi on unustanud ettevaatlikkuse ja kardinaalusest haaravad käed pahkluudest. Aga Erko on ju siin? Eda??? :D

"Kalev, katsu seal Mare juures kauem olla. Enne, kui sa üle leti osa vaatasid, tundus, nagu maksaksid raha. Väga hea!"
"Kalev sosistas, et ta on praegu väga vales kohas," muheleb Mare.

"Kui sa kakled, siis võta natuke rahulikumalt," soovitatakse Küllikesele vargsi. Ja teiselt poolt: "Vehi natuke ägedamalt! Ole vihasem!"
Eee... Ahah. Tulgu ja katsugu keegi ise Leod lüüa. Ja veel vihaselt. :D

"Maarja! Sa ei pea ju veel koju minema. Täna hakkame linti lugema," kiusab lavastaja kõige tagasihoidlikumat.
"Eiii!" hädaldab Maarja, aga vististi alistub.
"Ära tule ütlema, et sa lähed kümnest magama!" ironiseerib Tiit.
"Ta on õpetaja!" kaitseb Mare kolleegi. "Kool väsitab!"
"Ma olen ise ka kahekümnene olnud," kommenteerib Tiit. "Selles vanuses ei minda kell kümme magama. Amet ei loe."

"Mul on teile üks hea ja üks halb uudis," lõpetab Tiit proovi. "Kummast alustan?"
"Vahet pole. Nagunii on mõlemad halvad," ohkab Mare.
"Viiendal on etendus. Ja meil on kaks proovi veel," muigab Tiit. Et arvake ise, kumb see hea uudis on.

17 veebruar 2011

Leia viis erinevust!

Esimesel pildil on tuba väiksem, inimesi vähem... Rohkem nagu ei märkagi. :D
"Küll teil on vaikne!" imestab Age-Li. Vanasti küll sellist asja ei olnud." Siis läheb muljetamiseks. Aili, Tiit, Mare, Leo ja Kaja meenutavad kaasa.
Hiiumaa, Saaremaa, Ruhnu ja Kihnu...
"Mäletate, kuidas Maska mootorrattaga sadamasse tuli!" kilkab keegi.
"See lugu oli nii," mäletab Tiit. "Motikas jäi kõrtsu ees seisma. Maska viskas koti peale. "No-noo! Kuhu nüüd!" hurjutas omanik. "Sadamasse," teatas Aare. Nagu oleks takso talle järgi tulnud. Ja mis juhil üle jäi..." :D
Noh. Leiab ka tänapäevast killukese rõõmu. :P


15 veebruar 2011

Südamete murdmise maja

Lahe on lollusi välja mõelda, aga katsu sa asjadega õigeks ajaks valmis jõuda!
Töölt tulles oli esimeseks ettevõtmiseks kraavikaldalt vibupõõsa leidmine. Paraku olid pajud kusagil sügaval lume all. Leidsin haavaladva. Vibu ei saanud, sain noole. :D
Erko
jäi tulekuga hiljaks, aga sellest polnud midagi, sest mina unustasin südamed maha ja me käisime veel üks kord kodus.
"Ärge imetlege seal nüüd ennast! Hakkame tööle!" muigas Mare, sest poosetajaid jätkus vasakule ja
paremale.
"Kas me teeme murdmise ka kohe ära?"
"No teeme!" (kaks fotograafi üritasid hetke tabada. Ühel värisesid erutusest käed. Teise pilt oleks muidu ilus tulnud, aga näe - ei märganud pildistamisnuppu põhjani vajutada! :P)
Võitja tõend vajas natukest täiendamist. Selleks said pliiatsidki kaasa võetud, aga oh häda!
"Mul kukkus pastakas kõlarisse! Sellest poleks midagi (kui ta just kõlarit ei riku), mul on vildikas ka. Ainult et... selle ma pillasin teise kõlarisse..." hädaldab näiteringi nuhtlus.
Leol ja Renel läheb korda kirjutusvahendid välja õngitseda.
Võidupaber oli tähtis ja täispuhutud :P
Ja enamusele tundus, et Erko tegi sohki. Teised murdsid, tema ainult hoidis. Ja ometi sai suurima tüki südamest.
Harjutatud sai ikka ka, kuidas siis muidu! Neli proovi ongi veel jäänud!

14 veebruar 2011

Kalli, sõbrad! :)

Sulle eriti, Rene! :D

13 veebruar 2011

Valmistudes järgmiseks prooviks

Eelmisel päeval on peetud sõbrapäeva. Tuleme koos sellest pohmellist välja.
Riietusstiil: "Südametemurdja"
Tavapärasele proovile lisaks on kavas vähemalt ühe südame murdmine ja suurima murdja väljaselgitamine. :P

11 veebruar 2011

Pere noorim

Meie näiteringi pesamuna (3) on poole aastaga väga seltskondlikuks muutunud. Kõik on omad ja kõigiga kannatab mängida.
"Küll sul on palju mänguasju!" (Põnn on ühe lava taga järgeootaja leludega ümber piiranud.)
"Mul on palju mänguasju!" nõustub mudilane ja paneb oma kolm hobust, hülge, päkapiku, munakella ning korraks ka iseenda "tuttu".
"Vaata, mis see on!" jalutab ta sealsamas lavale ja puistab rongijaamapingil istuva Eda vana koogikalendri lehtedega üle. "Ma lõhkusin selle ära!" tunnistab laps ausalt.
Kuna Edal ei ole hetkel eriti aega vastata, tuleb tilluke koogiasjatundja aksidevahesse tagasi. "Vaata, mis siin on! Siin on muffinid! Vaata, mis siin on! Siin on saiakesed!" õpetab ta meelsasti.
Põnni juuksetukk on huvitavalt järguline.
"Kas sa lõikasid endal ise juukseid?"
"Jah. Ma lõikasin endale augu pähe," kinnitab pisipiiga oma armsal beebiporgandihäälel.

Proovi lõpupoole on kõik suured hirmus hõivatud ja tüdrukuke poeb vanaema kõrvale istuma.
Siis läheb tavapäraseks lavakakluseks, millesse ka vanaema aktiivselt kaasatakse.
"Muidu nad astuvad mulle peale," tõmbab põnn ettenägelikult jalgu istumise alla ega tee rüselusest suuremat välja.

Inimene harjub igasugu veidrustega.
;)