05 juuli 2021

Böö! Mõisaöö...

Hästi enam ei mäleta, millest kõik algas, aga ühel hilisel reedeõhtul leidis Leo, et tal nagunii und ei tule, võib vabalt ka mõisas ärkvel olla. 

Garderoobi oli tekkinud väike rõivavalik. Maarja valis sinise, Merike ja Leo mustad ning Küllike triikis valge sirgeks. Triikimisele vaatamata oli valge rõivas liiga lühike. Küllike pani sinna peale pika ja rohelise. 

Kaja hakkas vestibüüli kõrvale klassipõrandale  endale aset tegema. Ta on nähtavasti rahutu unega, sest paigutas kogu põranda matte täis.

Merike tegi keldris hääleharjutusi ning käis aeg-ajalt küsimas: "Kuidas tundus?"

Kui ausalt tunnistada, tundus, nagu oleks Merike keldris huilanud. Kuigi vahepeal oli seda päris jube kuulata.

Küünlad süttisid ja Merike ning Küllike katsetasid kummitusjooksu. Kumbki polnud kummitust näinudki. Küllike käis vahepeal kabelis palumas, et ei näidataks kah.

"Noh, ütle nüüd, mida ma tegema hakkan!" nõudis Maarja, aga Küllike alles otsis ideid. Ühe leidis keldrist ja teise katusekorruselt.

Merike tassis seni loodusainete klassist Roberti tugitooli istuma ja raamatut lugema. Robert oli nõus meiega liituma ainult juhul, kui talle ka riided antakse. Küllikesel polnud isegi oma uhiuutest vilttuhvlitest kahju, oleks ainult rohkem rahvast kambas. 

Robert vajus mugavasti sohvasse, aga kuna raamatukogu oli juba kinni, tuli tal leppida eesti keele klassis leiduva kirjandusega ja miski sealt ei süüdanud sädet Roberti silmades. Säde süttis, ent kippus ikka kurgumandlite kanti jääma ja see ei mõjunud loomulikuna.

Köige pimedamal tunnil peatus maja ees suur buss ning Kaja juhatas saabunud seltskonna Mare klassi magama. Luges neile loitsud peale, nii et ka asja uudistama tulnud  sealt-ilma-rahvas NREM-i vajus. Hea, et Robert teise tiiba jäi, sest bussiga tulnud külalised äratati poole tunni pärast üles, aga vaimurahvas keeras mõnusasti teist külge, nii et me pidime kogu nende töö ka ära tegema.

Nii palju hõbedat pole ammuilma põrandatel ja treppidel veerenud. Leo oli endale tumedad poolde selga juuksed pähe kasvatanud ja uitas ringi omas mullis, küünal mulli valgustamiseks peos.

Enno, kes abivalmilt oma teeneid pakkus, trepibalustrite vahelt käed välja sirutas ja püüdis külalisi jalgadest toetada (pikk päev ju seljataga), jäi teenimatult vähese tähelepanuga, pälvides kõigest paar apaatset kommentaari: "Keegi võttis mul just praegu jalgadest kinni.".

Siis jäid Maarja ja Leo tagumisse keldrisse kinni ja kangestusid hirmust. Eriti hirmus oli see, et koos nendega sattus sinna ka Enno.

Külaliste jaoks oli aga vist kõige heidutavam hetk, kui nad ahvatlevast snäkilauast mööda juhatati ning öeldi, et lauda lubatakse alles pärast teist ringkäiku.



Kui buss minema vuras ja Küllike lahkujatele lehvitamisest väsis ning kaaslaste otsingule  asus, polnud Kajast, Maarjast, Merikesest ega Leost enam jälgegi. Merike ilmus järgmisel päeval mingil hetkel välja, aga teistega on siiamaani lugu kahtlane. 

Mare klassist viidi matid minema ja põrand käidi masinaga üle, aga ikka veel võib tähelepaneliku kuulaja kõrvu kosta vaikset norinat ja esimesi arglikke haigutusi. 

Robert nõuab järgmiseks korraks pidulikumat rüüd ja susse ei ole ta nõus ka pika kauplemise peale tagasi andma.