27 juuli 2018

Kallisaba sadamasillal

Kes see hull ronib praeguse palavusega vabatahtlikult katlasse? Eriti, kui on ette teada, et kohe hakatakse kütma.
Meie!
Ausalt tunnistades oli katel rahvast täis. Ääreni.
Käisime kuulamas neid laule, mida meile tavaliselt Kadi laulab. Mitte, et ta kontserdil laulnud poleks. Esireas.
Kes oskab vaadata, leiab kohe üles.
Keskel hoidis laulu üleval Kaja.
Küllike hoidis end tagasi. Milleks teiste kuulmismeelt kurnata.
Meeste laul oli võimas. Ütleme nii, et täiuslikkusest jäi puudu ainult meie trupi meespere hääl.
Noh, elus ei peagi kõik täiuslik olema.
Kiidame kontserti ja korraldajaid ning tervitame Mareki Leenut.  

25 juuli 2018

Palju õnne, Erko!

Et Sul päikese eest leiduks natuke jahedam peidunurk
ja lillede seest piiluks külmikus puhanud õllepurk!
Et küllust ja õnne Su ellu ohtrasti sajaks
ja iga päev midagi südamest naerma Sind ajaks!


21 juuli 2018

Ahoi, Lüganuse!

Merike on vaeva näinud: akna üle värvinud, asjad õue kandnud... Aga kas seda siis hinnatakse? Õiendavad veel pealegi ja esitavad tobedaid küsimusi. 😇

Reisijate rahulolu tagamiseks viiakse seltskond Rakveres poodi.
"Vett ei maksa siit võtta. Järgmises poes on soodsam ja suurem valik," õpetab kohaletooja. 
Ise ostab. Küllap aimab, et laupäeviti suletakse too järgmine pood juba varakult.

"Maarja! Mäe otsa tahad ronida?" hõikab juht ja vastust ootamata keerab sõidukinina lumiste tippude poole. Kuna teise poodi ei pääsenud, jäi 20 minutit vaba aega.

"Siin on ju lindid ees?"
Aga meile tehakse selgeks, et see olla kõik puhtalt turvalisuse huvides.
Kaks mägironimiskallakuga trupiliiget võtavad teekonna ette.
Seal, kus lõpeb kaamera pilguulatus, lõppevad ka astmed.
Käsipuu õnneks mõnda aega veel on.
Siis jääb ainult rada ja lõpuks hakkab ka mägi ise otsa lõppema.

 Mahajääjad  alpinistide käekäigu pärast väga südant ei valuta.
"Me peame siit pärast alla ka saama!" muretseb Maarja.
Milleks sõbrad on?
Küll Küllike vajadusel lükkab.
"Mineeee, ma olen seal mäe otsas sellise ilusa pildi saanud..." õhkab ronijatest noorim, kui öösel pilte üle vaatab. "Pildistasin vaateid ja üks liblikas on pildile jooksnud! Vot see on kaugel amatöörlusest!"
Kuna paljud pole ka Püssis käinud, aga see jääb lähedale ning aega on, sõidame ekspeditsioonile.

Trupi esikilbarid annavad ülevaate linnade kujunemise ajaloost.
Mitu alevit on Eestis? Meie teame.

Dramaturg teeb ettepaneku tassida dekoratsioonid perroonile ja teha pilt.
Justkui oleksime rongiga tulnud.
Keegi miskipärast ei vaimustu.
Pole ju pikk maa tassida?
 Siis, kui Aire pildistab.
Esinemispaigas ootab meid väga soe vastuvõtt. Kostitatakse, näidatakse lahkelt kõiki võimalusi ja ka ilm on soe. Võiks isegi öelda, et tuline.

"Naljakas on asju üles panna, kui vaadatakse," häbeneme pisut, aga pakime kohvritest oma uksed-aknad ja muu vajaliku kraami lavale.
Keegi tore blond noormees murrab end näitlejate garderoobi ja hakkab küsima: "Kes te olete? Miks tulite? Millest lugu räägib?"
Küsimise peale, et kes ta ise on, saame lühikese elulookirjelduse. Lapsepõlv Rakveres, tegusad noorusaastad, edasine elu mujal. Ja et ta aitab päeva juhtida ning ka meie etenduse juhatab sisse tema.
Oleme vastutulelikud. Muidugi aitame faktidega!

"Täna on selle lavastuse 69. esituskord," teatab üks.
"Tegevus toimub nelja korteriga kortermajas," lisab teine.
"Võib ka rohkem," arvab kolmas.
"Ei või!" jääb resoluutseks neljas.
Kuna kõigil on parajasti kibekiire asju sättida, jätame teavet jagama Veljo. Temal on täna esimene kord selles näidendis peresõber Priitu mängida, järelikult on lugu värskelt loetud ja info kõige usaldusväärsem. Nii saame varsti sissejuhatusest kuulda, et etenduse majal on kaks korstent, 4 truupi jms. Aga selleni läheb veel hetk aega.

Merike ei lubanud kappi kaasa võtta. Kaitses näitekaruumis elu hinnaga.
Meie ei lubanud tal nii lihtsalt kogu oma elu jätta.
Jõudsime kompromissile.
Võtsime kapist pool. 😉
No on vaja!

 Aire avastab, et dekoltee on liiga avar ja seelikuhõlmik liiga paljastav. Otsib haaknõela või juukseklambrit või midagigi...

Õnneks on meestel tööriistakast kaasas. Paar pitskruvi ja mõned klammerdamised ja näitlejatar näeb viisakas ning vaoshoitud välja.
Uus häda: Maarja leiab ragulka ja ei karda seda kasutada. Tekkib oht, et lavale mineku ajaks oleme kõik vähemalt ühe sinise silmaga.
 Andres mängib täna esimest korda remondimees Indrekut.

"Appi, kui palju rahvast!" pabistab juhtmeid ühendav Maarja. Vabaõhu rõõmud ja mured: kuskil haugub koer, põriseb mööda tsikkel... Äkki pole meid üldse kuulda?
"Naeravad. Järelikult kuulevad."

Aime ja Maiu on hoos.
"Jää vait! Pane suu kinni!" lõugab Maiu, kui Aime etenduse tekstiga edasi minna ei lase. Kui see ka ei aita, puristab naabrinaisele kohvi näkku. Arvab, et niimoodi teise maha jahutab? 😅
"Seitsmekümnenda etenduse lõpus tuleb Aivari asemel Anneli. Moodsad ajad!" ennustab etenduse juht. 
Dramaturg on vastu.

Lõpukummarduse ajal kantakse meie ette kogukas kingikorv. Ka autorit tänatakse, kuid kuna vilka korralduste jagamise ja huvitavate nõuannetega on keegi teine jälgi seganud, marsitakse Küllikesest mööda ja too jääb ettesirutatud käega totakalt itsitama. 😆

Viimased pakid pardal, hakkab sadama. Loodetavasti korraks ja värskenduseks. Lüganuse rahval pidu ju jätkub.

Tegelikult tahaks meie põngerjas kindlasti veel lasteväljakul hullata ja hiiglasliku palli sees hamstrit mängida, aga aeg sunnib tagant. 
Terve kodutee on aknavaade umbes selline.
Pole siis imestada, et vahepeal salongis üht-teist kolinal pingi alla veereb.
"Appi! Mis nüüd juhtus?"
"Maarjal kukkusid neerukivid ära."

Tagasiteel tutvume Purtse pruulikoja loominguga. Paremusjärjestust ei õnnestu tekitada maitsete erinevuse tõttu. Kakluseks ka ei lähe. Õlu hoiab pinged maas.
Kilbarid räägivad õlle ajaloost ja suurtest tegudest, mis selle abil korda on saadetud.

Väike sissepõige Võsule.
Silme alt ära loojangule vastu jalutab Maarja. Ja siis... otse meie suunas ja meist möödagi promeneerib... täitsa elus Tammets!!!
"MAAAAAREEEEK!" röögitakse üle tänava, aga juba ongi ta kadunud. Nagu rannakuurordi sooja suveõhtu sulnis viirastus.
Veljo peab sõbralikke läbirääkimisi pangaautomaadiga.
Leiame Maarja.

Kuskil sajab.
Kuskil ootavad härjapõlvlaste kullapajad.
Miskipärast nõuab Maarja, et kaanepildiks pandaks see.
Brutaalne.
Õnneks ei täpsustatud, kummale kaanele.

19 juuli 2018

Pikse pill ja biljonipiksline kübar

Teatri esindusel õnnestus Jäneda Pullitalli "Pikse pilli" kontrolletendusele pugeda.
Esindus oli väike, aga esinduslik. Etendus - suur ja tugev. Mis sest, et haprad näitlejatarid hulgas.

"Ma pole ammu midagi nii head näinud," õhkas Küllike. "Vaat selline on minu jaoks  ideaalne lavastus!"
"Sa pole "Praegu pole aeg armastamiseks" näinud," uhkustas teatrile lähedal seisev isik Hanna.
Olevat samuti väga võimeka lavastaja meistritöö. 😉
(Lavastus, ma mõtlen.) 😃

"Väheste vahenditega, aga väga võimas visuaal," tuli Küllike "Pikse pilli" juurde tagasi.
Siis me natuke aega tõime välja kõik väljatoomist väärivad kohad. Ja neid oli palju. Oleks füüsiliselt lavadekoratsioone õue tassinud, oleks kiiremini läinud.
Kotkas, haud, lõngad...

"Huvitav, kas see koristamise ja kütmise koht oli neil sisse kirjutatud?"
Ei taha uskuda. Aga sobis hästi. Ja naerma ajas. Mitte ainult meid. 😋
Ajas naerma. Läbivalt.
Aga kuskil sügaval sees hakkas kurb. Mis sigitas vaatajasse sellise... intelligentse inimese sisekaemuse. 😳

Hea etendus. Need otseütlemised.
Lendamine.
Kolm pead.
Tõrvikud...
Ah, rohkem ei räägi kah ette ära.
Ükski esile kergitatud tunne ei tekitanud piinlikkust. Ei siis ega pärast.
Nüüd kübaratrikist.
See polnud antud lavastusega rohkem seotud, kui et toimus samas ruumis.
Ja see pisut äpardus.
Ses mõttes, et kui sul on uhke kübar, siis tasuks natuke tahapoole istuda ja kaaslaste tähelepanu võitmiseks näiteks endale mõned korrad helistada lasta.
Nii ees istudes nägid kaunist kübarakandjat ainult näitlejad. Kui nägid. Neile on tavaliselt valgus selliselt suunatud, et eriti ei näe. No ja tagaistujal see #&%¤"&&# elegantne pada varjas vaid suuresti vaate laval toimuvale. Õnneks oli õhuline materjal. Sai läbi kübaraääreruudukeste tegevust jälgida.
Vaene Hanna.

Õnneks valdaval osal publikust oli vaatega kõik korras. No ja lõppude-lõpuks: alati saab segavat peakatet natuke aega oma käes hoida. 😌

Kordame kuupäevad üle?
"Pikse pill" Jäneda Pullitallis.

15 juuli 2018

Valgma ridakülapäeval

 Ei mäletanudki enam, et see on nii paljude rekvisiitidega lavastus. Vaevu mahtusime bussi.
"Mitte et ma kiitmist ootaks..." lõpetas Merike üksikasjaliku kirjelduse, kuidas ta kapi üle värvis.
"...kiidan ennast ise!" narritas Aire.
Kapp oli ilusam küll. Järgmiseks lubas Merike akna ette võtta.

Külla sisse sõites kohtasime kohe varsti seda päris õiget maja, mille kaksiku järgi lugu on sündinud. Kahjuks ei olnud piisavalt ümbruse ettevalmistamise aega.

Kasutasime vaba aja pigem müügikohtadega tutvumiseks.

Ilm osutus kahepalgeliseks ja vangistas meid esimese kohviku kõrval laiuva puu alla.
"Singing in the rain..." pladistas Merike läbi lompide.
Kui võra lekkima hakkas, leidsime peavarju ühest konteinerist. Mahtusime sinna kõik lahedasti ära.

Vihm sai aru, et siin pole tal midagi teha ja lahkus. Ainult leitsak jäi.

Kui Leo oli kõik koogiletid tühjaks söönud, alustasime ettevalmistusi. Ikka ühiselt. Igaüks oma parimate oskuste kohaselt.
Kes paigaldas,
kes juhendas. 
Mõni suutis isegi mõlemat.
"Ogaplaat!" avastas üks meie ehitushuviline ja unustas end lage vahtima.

Aire õpetas, kuidas piltidel ilus välja näha ja põles põnevusest. Tore etendus, iial ei oska aimata, kes seekord lõpus kohvritega sisse marsib. 

Et lugu laval kohe alguses korralikult käima läheks, pidas Maarja meile raevuka motivatsioonikõne.  

Märkasime publiku hulgas Andrest, tekstiraamat käes. Küllap leidis sealt mängu ajal isegi üht-teist kattuvat. 😆

Kogu päeva käis jutt jalgpallist. Need, kes ei suutnud sedagi meelde jätta, kes täna kellega mängib, muutusid asjatundjate silmis kuidagi kolmandajärgulisteks. Kadeduse ja imetlusega räägiti kellestki, kellel olevat õnnestunud pilet osta ja kohapeal vaatamas käia.

"Ma ei saa sellest aru. Piletit ostes sa ju ei teagi, kes mängima hakkavad?"

Küsija sai hävitava pilgu osaliseks. See olevat jalgpallimaailmas normaalne.

Kummaline. Kujuta nüüd korraks ette, et tellid  kalli auto, aga sulle saadetakse hoopis tramm. Võib-olla isegi oluliselt kallim, aga rõõmusta: sinu jaoks sama hinnaga, mis auto eest oleksid maksnud! 😮

Küllike ja Tiit ei saanud jalgpallihaigete vaimustusest aru ja  tegid kompetentseid märkusi stiilis
"Miks Mihkel Tiks ei mängi?"

Noh. MM saab varsti läbi, aga teater jääb! 😜
Järgmine kord juba nädala pärast!

05 juuli 2018

Matka 4. päev

"Mismõttes???" ahastab Hanna hommikul, nähes Merikest ajalehte lõkkesse viskamas.
"Oleksin õhtul valmis olnud mida tahes lugema. Kahetsesin, et raamatut kaasa ei võtnud."
Merike ja Küllike on toredad matkasellid. Nendega juba igav ei hakka. 😂

"Öösel oli siin suht vagane lugu."
"Ainult sääsed pinisesid."
"Ja naabertelgist oli kosta Merikese ägamist."
"EI OLNUD!"
"Oli."
"Ma... lugesin meie valla lehte!"

"Hanna, sulle oleks ööga nagu asju juurde tulnud?"
"Kahtlustan sõpru."
"See eilne noormees kindlasti jättis sulle midagi mälestuseks?...Su toiduasjad on veel pingi peal."
"AITÄH! See oli just see info, mida ma vajasin... Oi, teie ka siin?"
???
Merike: "Ta tegi prillid puhtaks."

"Ma pole teist nii lolli sääske näinud, kes läheb ketsi talda närima!" imestab Küllike.
"Oleme ausad: sul ei ole seal ju talda."

Asume teele.

"Ühegi teisega, kellel on nii viletsad jalanõud, ma matkale ei läheks!" teeb Hanna Küllikesele võluva komplimendi.
"Vanasti rattaga sõites oli palavpalavpalav. Lõpuks polnud kiivrit vajagi!"
Nojah. Higi, tolm...
"Tuli ainult söega rihm lõua alt läbi joonistada?"

"Sul pole häda midagi, sul on täitsa pihakoht. Ma loodan, et mulle ka tekib. Kotirihmast."

Mingil hetkel selgub, et mingis asjas on Küllikesel õigus. 😮
"Mulle meeldib, kui Küllikesel on õigus," rõõmustab Merike.
Ikkagi sõber!
"Muidu enamasti ma mõtlen, et kust kaudu küll see sinu mõte käib?"

Täitsa tore tee. Eriti toredaks teeb selle üks majapidamine.
Ootame põnevusega Käru jõge.
Kaart ju ometi näitas? Kuidas me ei märka???

Vahastus on lõpuks infotahvel! Mõisa, mitte matkatee kohta. Kahjuks kaugel tara taga lambakoplis.😅

Aga keegi ei keela meil oletada, mis seal kirjas on!

"Ma tahan pesta!" soiub Küllike aina nõudlikumal toonil. Kui see asi, mis tee alt läbi voolab (märgitust sootuks mujal) on Käru jõgi, siis selle vesi pigem määrib.

"Näed, siin on sulle ojake!" leiab Hanna abivalmilt uue. See on puhtam küll. Peamiselt kuna seal tilkagi vett pole.
"Eks ju! Saan end liivaga hõõruda!"

Ühes teeotsas teeme istumispausi. Merike leiab kotilt lepatriinu.
"Kuidas oli lepatriinu inglise keeles?"
"Ladybird."
"Ma ikka ei usu teie juttu. Kas ei olnud midagi lehmaga?"
"Ladycow?"
"Lendav lehm?"
"Miks lendav? Lehmaleedi."
"Kole nimi oli inglise keeles!"
"Liblikat äkki mõtled?"
"Liblikas on butterfly."
"No vot."
"Lendav võikärbes?"
"Miks lendav???"

"Ega pidu ei parane, kui rahvas ei vähene..." upitab Hanna kotti turjale.
"Merike! Pidu! Hanna läheb ära!" 😝

Ega aita. Tõusevad teisedki.
"Vormiv pesu," sulgeb Merike kotirihmu.

Lõpuks ometi leiab Küllike sobiva pesula.

Kilomeeter edasi käänab tee paremale. Ja kurvis on RMK viit, aga see väidab midagi õige imelikku. Midagi sellist lugesime 2 päeva tagasi. Oleme ringteele sattunud või läksid sildid sassi?
"Oot! Väidetavalt liigume üldse vales suunas. Ikla on seal."
"Ära hakka!"
"Aga sinna on ainult 105 km! Kiired tüdrukud!"
Edasi juhtub midagi etteprognoosimatut. Midagi, mida lihtsalt ei saa juhtuda.
Koer väsib ära.
Aga katsu sa ise kümneid kilomeetreid krobelisel asfaldil läbida.

Lämbe.

"Vahastusse läks praegu buss. Siin ka keegi kuskil arvab, et kell üks päeval on parim aeg inimesi vedada. Muidu keegi saaks veel sellega tööle või tagasi."
"Pensionäride buss."
"Keegi on ehk lihtsalt mõtetega ajast ees?"
"Nojah. me kõik jääme vanaks."
Kerkib tuul ja hakkab tibutama. Pakime end vihmavormi.

Loeme kilomeetreid ja ootame kohtumist Keila jõega. Seal saab vähemalt pesta. Võib-olla isegi ujuda. Ja kindlasti on vaja pudeleid täita. Keedame läbi, mis meiega ikka juhtub.
Seal ei saa pesta. Seal on hea õnne korral võimalik jalad mudaseks ja põlved katki teha. SEE ongi meie kauaoodatud veeallikas???

Õnneks keerab vähemalt tee pehmemale pinnasele ja kutsu on nõus ise käima.

Järgmised 6 km läbitakse tugeva tahtejõu toel.
Vihma sajab. Nõgesed ja muu floora on rinnuni. Mine tea, mis faunat siit külge võib korjata, kui juba põdrale suudame peaaegu peale astuda.

Merike leiab rabaoja, milles vedelik vähemalt voolab. Mitte nagu seal Keila jões. Pudelisuust kuidagi mahub sisse.

Tundub, et matkaisu hakkab täis saama. Lõkkekohale jõudes tormab seal meid kärsitult oodanud seltskond praktiliselt jalust maha. Need on mõistagi sääsed.
Lõkkega asi pisut paraneb, aga eemale astuda ei maksa.
Mis neil on siin mingid firma suvepäevad või?
Seni, kuni Hanna kokkab, saadavad Küllike ja Merike välismaailmale SOS signaale. Päästku meid, kes saab!

Koer on otsakorral. Kui talle praegu öelda, et astu samm eemale, ta vist hammustaks.
Leiame abivalmis sõbra.
Ootame.

"Teeme nii, et keegi räägib midagi toredat!" õhutab Merike.

"Kui mina ükskord koju jõuan, lähen duši alla," unistab Küllike.
"Ära hakka!"
"Ise tahtsid ilusat lugu!"
"Kui MINA koju jõuan, lähen VANNI!" võtab Hanna järje üle.
"Aga sul pole kuhugi minna! Sul alles ehitatakse!" parastatakse Merikest.
"Või võtad saunalina kaenlasse ja kõnnid Alpu?"
"Mina ei LÄHE kuhugi!"
"Keerad end magamiskotti oma mudaste jalgadega?"
"Ei mingit magamiskotti!"
"Valgete linade vahele?"
"...roosade kroksidega?"

Hea, et on sõpru. 😝

"Ei. Peab vist vetsu minema," otsustab Merike sääski trotsida.
"On ka ilus vets?"
"Kahtlaselt sumiseb."
"Pärast on herilase pesa?" muretseb Küllike. Natuke.
"Kurat! Siin on vist mesilase pesa! Tulge, vaadake, mis pesa see siin prill-laua all on!"
"Sa tahad, et me Hannaga hakkaks sealt mett võtma?"

Hanna ja Küllike nihkuvad hoopis lõkkele lähemale.
"Miski kärssab!" tunneb Hanna. "Mina või? Ongi auk varrukas!"
"Rinna peal on ka midagi!"
"See... on supp."
"Ära hoogu mine!" manitseb Merike, et puid juurde ei pandaks. "Varsti auto tuleb ja juba tehti ülevalt seiret. Kuulsite mürinat?"
"See oli äike."
"See oli traktor!"
"Lendav?"
"Ma tahtsin öelda ...kopter! Küllike, mine vaata nüüd sinna vetsu!"
"Olen ma mõni ekspert või?"
"Ise käid looduses: siin on käpalised, siin on sulelised..."

Aga Küllike ei lähe. Küllike unistab, kuidas ta end kodus Fairyga likku paneb ja pärast peseb. Ohtra Domestosega.

"Mida küll inimesed mõelda võivad? Ise ronisid vabatahtlikult metsa ja nüüd hädaldavad. Kuidas me järgmine kord ütleme, et tahame matkama?"
"Järgmine kord?"
"Kunagi... hiljem. Järgmine kord teeme nii, et sõidame bussi või rongiga eemale ja siis hakkame koju tagasi tulema." 😆

Siis saabub Leo.
Me oleme nii õnnelikud.
Me oleme päästetud!