27 november 2014

Kõik mehed... lavale!

Aga enne pisut muljeid. Näiteks eilsest.
"Hea koht oli muidugi, kui Alar ütles, et meile meeldivad paljud sarnased asjad: voolav vesi, elus tuli... ja siis näen meie vahel süütamata küünalt. Üks asi oli loetelus veel..."
"Töötav inimene..."
"Kust sina tead? Sind polnud ju?"
"See ju vana lugu. Et kõige ilusam vaatepilt on töötav tuletõrjuja. Kõik kolm komponenti olemas."
"Ja et viimane kustutab tule..."

Suvise etenduse ajad selguvat uue aasta esimeses kvartalis. Või dekaadil.
"Dekaad on kümmepäevak!"
"Aasta esimese kümne kuu jooksul?"

Keegi avaldab soovi Küllikest joonistada. Küllike jõuab ette. Joonistab sooviavaldajat.
"Täitsa huvitab, millest sa alustasid? Mida sa joonistasid, et nii väikse paberi (teatripilet) valisid?"
"Aju."
"Tõmmake aga, mina olen täna väravas."

Lavale. Harjutama.
 Aire loetleb ASJU, mida on kaasa võtta tarvis: toolid, laud, kauss, tuust... UKS!
Tiit asub kärpeid tegema. Esmalt kärbitakse ära Aire öösärk. Veljo oma jääb seekord veel alles.

Küllike lubab olla püüdlik ja keskendunud.
Selle kõrvalt jõuab ta Merikesega kohtumise kokku leppida ja Leod eksamineerida.
"Mitu sammu ma pean tegema, et läbi kõndida kõik saali sinised põrandajooned? Näed, selliste sammudega."
Leo heidab pilgu põrandale, pomiseb midagi ja saab vastuseks sada.
"Hämmastav! Sada viis."

"Uksekell tuleb kaasa võtta. Juhtmestik..." jätkab Aire laval loetelu.
Merike ei väsi kordamast, missugune imepärane põrandalamp tal on, kui pisikeseks see kokku käib ja mida kõike sellest teha annab.

Kes hakkab mütse kuduma? Mütse on ka tingimata tarvis! :D :D :D

26 november 2014

Kuremaa. Sadala. Kolga-Jaani

21. november. Kes võis esinemisi kokku leppides arvata, et talv tuleb? Buss nurises ja üritas teelt minema kõndida. Õnneks jalutas mööda toimekas karjabrigadir, kes eluga riskides masinale mõistuse pähe ajas.

Maarja oli ettepaneku teinud liulaskmiseks Leo tagumik kaasa võtta. Ilm oli tõeliselt vastlasõbralik.

Jõudsime kohale loetud minutid enne etenduse algust.
Enamusel olid kostüümid juba kodus või bussis selga aetud. Pisut kõhe ju tundus astuda lavale nii, et pole õiget aimugi, kas ja kus see on.
Paganama pidev osatäitjate vahetus! Eks sa vali, kui mõlemad mehed istuvad, hundi nägu peas.
Ja kohvrilukk streigib. Või on asi avajas? :P
"MIKS ma vaeva nägin ja pardile pead otsa liimisin, kui sul oli kana kaasas?"
"Äge kana ju!" (Kusjuures Maarja läks selle kanaga koos kooli. Siuke rariteet!)
"Laval tehti sellest ju ikka part!"
"No kus see karu metsas kana näeb? Kõik linnud on pardid."
"Näeb ikka. Rabakana..."
"Tedrekana..."
"No nimelt!"
Merike ei saanud jälle mehele. Ta ei peaks nii vanu asju meelde tuletama! :P
Ammuseid aegu mäletab hästi, aga lühimälu viskab vigureid. Kindlam on koostada väike memo (kuigi 52. etendus käsil).
Veel targem oleks see hoida teistele kättesaamatus kohas. :D
Küllike ei hoia nagunii tekstist kinni. Et veel põnevam oleks, ütleb vahel ka Merikese oma.
Auhinnad etenduse eest kogunevad kuninglikud. Kes õhkab tagaruumis, kes valab bussis pisaraid.
Tänud!
Maarja tahab süüa. Pakume talle pirukaid, pähkleid, juustu... Ei. Tema TAHAB poodi.
On meil valikut?
Laseme tal läbi Jõgeva traavida. Ise sõidame bussiga ja jõuame samuti enne sulgemist kaupluses ära käia. Kes soovib.

Tervituspilt Sulle, Marek. Maarja viis selle pudeli näitel terve keemialoengu läbi. Kellele väheks jäi, sai personaalse kutse loengutesse.
Vahepeal jõudsime ka väga põgusalt lumelükkamise teemat puudutada. Konstateerisime fakti, et kui Mare ei peaks mingi päev tööle jõudma, siis selles võib ainult nelja aastaaega ja rahvusvahelist imperialismi süüdistada.

"Huvitav, et Tammsaare ja Aravete majandi omad omavahel läbi ei käinud."
- "Noh, küllap sellepärast, et Tammsaare oli selleks ajaks lihtsalt surnud."

Küllike külast kätte saadud, viis järgmisel päeval tee Sadalasse. Varemed, kuristikud, alleed...
"Mis mõttega mõisnik neid puid tee äärde istutada lasi? Tema ajal olid need ju vitsad alles?"
"Küllap teades, et kunagi, kolhoosi ajal, on kombainidel siin uhke sõita."
"Kaheksameetrise heedriga..."

Sadala osutus toredaks. Vahvad reklaamid.
Meie etenduse kohta ka.
Ja nii põnev pood. Tegime mitu tiiru peale.
Küllike ostis kuuseehteid. Maarja armus siili, mis harmoneerus ta käpikutega.
Ilmselgelt ei unustatud miinustes olevat triibukommide varu täiendada.

Tiit kihistas naerda, nii et pisarad põski mööda alla jooksid.
"Mis on?"
"Keegi saab väga vihaseks."
"Räägi."
"Ei räägi. Sa räägid välja."
"Ei. Räägi!"
"Ei saa, ta on siin praegu."
"Maarja?"
"Mhmh."
"Mis on?"
"Ta ostab endale kõige suuremad saadaolevad sukkpüksid. Aga ta ise ei tea seda." (Tegelikult on peaaegu kõik näiteringi omad enne kassasse suundumist harjunud oma korve kontrollima :D)

Rahvamajas oli imetore vastuvõtt. Prae ja peokõnega.
Erko võis oma näljaabi-hakklihapaki taskusse tagasi peita. Isegi need, kes muidu hakitud liha ei söö, kiitsid.
Kadedakstegev saal ja lava.
Itsitamaajav lavatagune.
Kahju kohe ära sõita. Oleks tahtnud veel nende näiteringiga suhelda. Aga Kolga-Jaani ootas.
Nagu muinasjutt!
Hovard oli saali tassinud 50 tooli. Arvas, et see töö sai tehtud. Võta näpust! :)
Aire kadestas Küllikest võimalusterohke rolli pärast. Näänänännännäänää!

Enne kodu tormame veel Puhu ristis kohvi järele ja saame suuuuuure pettumuse osaliseks, kui avastame, et meie lemmikkohvi ei pakutagi enam.

Pealik lubas, et peale sajandat "Võõra mehe" etendust... Noh, igatahes on, mille nimel pingutada. :D :D :D

25 november 2014

Üks proov

Kogunesime, sest sirmid vajasid remonti. Oskusliku juhendamise toel see isegi õnnestus.
Vuristasime teksti läbi. Mõningate lisadega.
"Vares läks tihasele kosja..."
"...aga kägu oli ka kohe kohal!" lõõpis Erko.
Aire osutus suhteliselt vähe-elusaks. Kui pulss oligi, siis kuskil kodus.
Reedeni on natuke aega. Õnneks.

09 november 2014

Martidena Vargamäel

Õiged mardid ei karda pimedust ega pikka maad. Kui ikka tead, et on pidu, tuleb kohal olla.

Eelmise õhtu moešõust ideid ammutades tehti end näitlejate toas ilusaks. Kõige suuremad ettevaatusabinõud võttis tarvitusele Maarja. Metsateel võib ju loomi vastu juhtuda.  Habrast tütarlast need ehk ei pelga, aga karu kindlasti. Hämaruses võib ka kogemata kukkuda. Kahju oleks pidupükste põlvi poriseks teha.
Valju lauluga tulemine on mitmeks asjaks kasulik. Peletab hirmu, hirmutajaid ja annab pererahva kohta väikest eelinfot, et kas on sõbralik ja lahke rahvas või panevad varakult tuled kustu ja uksed haaki. 

Meile sattus väga külalislahke, julge ja osavate kätega seltskond. Kõige julgemaks osutus päevakangelanna, kes ei peljanud sünnipäevalauast poksiringigi sattuda. Julges pärast kahtlasi kodanikke õue saatma tulla ja nendega koos pildile jääda.
PALJU PALJU ÕNNE!

Sink-Sale-Proo sünnipäeval

Poleks arvanudki, et ühe viieaastase juubelile minek nii keeruliseks osutub. Põhiprobleem: MIDA SELGA PANNA???
Isegi mehed ei nurisenud: "Kapp riideid täis!"

Järgmine mure: kingitus. Ideed olid head, aga elluviimisega keerulised lood.

Marek valis meile laua puhveti kõrvale. Väidetavalt selleks, et koos olla, aga kuna laud asus saali taganurgas, oli peamiseks eesmärgiks kindlasti meie lavalt eemal hoidmine.

Selge see, et lavapoolne ruum sobis sünnipäevalapsele, kes oli napi eluea jooksul aukartustäratava hulga laule pähe õppinud.
 Nad laulsid
 ja laulsid
 ja laulsid. Algul arvasime, et lihtsalt koosolemisrõõmust ja laululustist, aga selgus, et neil on
 dopinguanumad laua kõrval.
Kui viieaastane koor tohib juhendaja valvsa silma all õlut maitsta, siis 32 teatriaastat peaks olema juba paras raugaiga? Põduramad meist tellisid tugiisiku, kes tooli peal tasakaalus hoiaks.
Kakerdajate õnnesoovid ja kingitus
 olid igati eakohased.
Hästi tore oli vaadata.
Vaataks tunde, kui poleks ohtu,
et ise ka põrandale satud.
Hakkasime vilkalt väljapääsuteed otsima, aga selle sulges suure kringliga
 Rakvere meeskoori esindus. Oi, MILLINE HÄÄL neil oli! Kuulasime kasukad kohevaks, sest juba tervituslaul ajas karvad püsti. Õnneks nad polnud kadedad poisid ja laulsid mõne korra veel.
Ajasid sünnipäevalapselegi taas lauluisu peale.
 Viimaks saabus aeg tutvustada sellesügisest mardimoodi.
Traditsioonilist Marti,
transformer-Marti,
Iiri mõjutustega Marti,
kaitseriietusest inspireeritud Marti,
Kalevipojast ja kaunitest naistest ainest hankinud Marti,
jne
jne.
Kapp on meil suur, aga kõigile ikka kehakatteid ei jätkunud.
Õnneks soosib mood nii mõndagi.
Et ühekaupa käimine tüütuks ei muutuks, sai tuldud ka käsikäes (või peaaegu),
kolmekaupa
ja kõik koos.
Kinkisime kahehäälse laulu dirigendikepi
ja korraldasime kõrvalruumis väikse fotosessiooni.
Külalisi ja etteasteid oli ikka rohkem. Seda, mida meie kaamera kinni ei püüdnud, maksab otsida Sink-Sale-Proo blogist. Küll nad kirjutavad, kui pidu kord päriselt otsa lõppeb. :D