28 aprill 2019

Realiseerimiskeskus. Esimene lugemine

Esmalt uurisime lavastaja tausta. Tegi kõhedaks.
Siis lugesime.
Lugesime veelkord.
Merike ütles, et keegi ütles, et selline asi pole võimalik.
Meie usume, et on küll. Inimesi on igasuguseid.  😋
Siis kritiseerisime paljusid meile tuttavaid näitlejaid. Meie võime, sest meil tuleb kõik alati laitmatult välja. 
"Me oleme Alburahva Teatri raudvara!" teatas Merike uhkusega. Mõtiskles siis natuke aastaarvude üle ja formuleeris ümber: "Vanaraud."
"Vanatehnika," parandas ta ruttu. Kas just paremaks...
Nojah. Uurisime, teame.

Idas. Minjoonidega

Õppisime uue sõna, aga ega täpset tähendust ei saanudki teada. Kõige arukam näis pakkumine, et kui šinjoon on võltsjuuksesaba, siis minjoon võiks olla midagi vastupidist. Noh, et kui juuksed hakkavad vaikselt saba andma.
Rakveres viidi meid Pätsi. Äärepealt pidime jälle Leo maha unustama. Seekord koos Erkoga.

"Kaupmehes" hakkas Merike jonnima. Soovis tavalisse poodi, mitte kuhugi sellisesse, kus hinnad on nii soodsad ja kogused suured.

Jonnis, mis ta jonnis, tavalisse poodi saadi ikka ainult tänu sellele, et Maarja tahtis jäätist.

Teel itta kohtasime üllatavalt palju töökorras tuulikuid. Ainult üks oli see päris katkine ja üks oli end elektrit nii täis keerutanud, et suutis ainult vaevu liikuda.

Veljole meenus, et on kunagi Saka teed sõitnud. Kas tulnud või läinud. Ainult et miks? Kuna näiteringi ega Kakerdajaga seoses midagi ei meenunud, järelikult pühkis korstent.
Kuulutustetulp pani meil pead tööle ja äriideid tuli nagu varrukast.
Tahad sõbrale... käru keerata? - Kutsu fekaalitakso.
Sakas askeldasid rahvamaja ümber kanad. Nii kui Kukke nägid, hakkasid bussi tahtma. Või et jätku me Veljo neile.
Mare leidis haruldase pingi, millel temagi sai jalgu kõlgutada.
Perenaine oli nii tore ja külalislahke, et me läheme sinna esimesel võimalusel uuesti. Näiteks homme?
Aire ja Maarja käisid külarahvast teatrisse kutsumas. Jagasid õelikult trummipulki.
Aire proovis kleidivärviga sobivaid aksessuaare. Merike sidus nähtamatuks jääda soovivat põlle ette.
Veljo demonstreeris oma akordionimänguoskusi. Kuna valdavalt meenusid jõululaulud, kergitas see nähtavale trupikaaslaste sisemise päkapiku.
Maarjagi unustas hetkeks, et lihavõtted on läbi.
Pärast etendust ja enne järgmist jäi aega vaatamisväärsuste jaoks, kuigi kohapeal selgus, et kõik neid vaadata ei julge.
Veljo lubas endale ka sellise trepi ehitada. Ainult mobiilse. Siis hea lihtne jõulude ajal kuusele küünlaid külge panna.
 Saime peaaegu ühe hetkel väga kuulsa näitlejaga ühele pildile.
Rannast leidsid mehed krokodilli. Küllike pidi üles tooma. Pärast.
Loeti ära trepiastmed ülevalt kuni alla välja.
Oli täpselt sama palju kui alt üles.
Ma ei tea, mis pilt see on. Isegi mitte seda, kus tehtud.
Dramaturg sattus Kohtla-Nõmme rahvamajas kimbatusse. Maja mäletas, sissepääsu mäletas, aga ruumid olid totaalselt ümber ehitatud.
Ilmnes, et tema mäletatud ruumid on teisele korrusele tõstetud. Võimalik, et nad olid seal juba eelmisel korral.

Pärast suuri arupidamisi, kuidas nähtamatuna lava teisele poolele saada, kui tagakardina ja seina vahel on 10 cm, tuli välja, et tagaseina taga on tagaruum, mis kõik probleemid lahendab.

Pärast etendust tegime iga objekti juures pilti. Igaks juhuks kõigile.
Kohalikus Maximas ei leidnud Merike, mida osta ja Küllike kaotas. Usalduse trupiliikmete vastu, kes teda ühest kassast teise jooksutasid.
Kultuurimaja ees tähistasime šampuse avamisega šampuse avamist
ja hüppasime seni, kuni Maarja enam ei jaksanud selleks käsklusi anda. (Tegelikult polnud ta fotograafiga rahul, aga oli näha, et tema nõudmisi lihtsalt eirati.)
Siis tantsisime läbi tantsupeokava. Tiit "Tuljakut" ei osanud, tantsis "Minjakut".
Lõpetuseks vallutas platsi võistlustantsupaar Liiv&Pitk.
Veljo valvas, et ta oma triipkoodi ei kaotaks. Kuidas selleta koduuksest sisse piiksutada?
Lõpuks oli juba nii pime, et paar valgustamata jalgratturit kah välja ei paistnud.

22 aprill 2019

Kas Sina juba oled täna Merikest õnnitlenud?

Ikka korralikult, lillede ja kallistusega? Hommikul hambaid pestes põgusalt kalendrisse heidetud pilk ja avastusrõõm ei loe.

🍰🍨🍷🍓🌹

19 aprill 2019

Õnne, Vera!

Söö torti, võta kallistusi vastu, armas Vera,
oma eluraamatusse värskeid lehti ette keera!
Las rõõmustavaid märkmeid sinna vaevu ära mahub,
mis mõne teeb küll kadedaks, kuid Sul on süda rahul.

Palju palju õnne ja kordaminekuid meie kõige säravamale näitlejatarile! (Vähemalt viimase lavastuse järgi otsustades.) 😉

18 aprill 2019

Ketsid võivad ka kõrgelt lennata

Kui me tavaliselt vahetult enne mängu muretseme, kas küsimused liiga kerged ei saanud, siis seekord käis meil Aegviiduni suur mõtlemine, mida kaasa peaks võtma. Mõni meist oli üldse ära unustanud, et täna midagi toimub. Keegi teadis päris kindlasti, et täna on mälumängupäev, sest juhuslikult tehti kodus jälle kala... täpselt nagu enne eelmist või üle-eelmist või... korda.

 

Küllike valmistas veel esimese küsimusteringigi ajal süüa :D

Peab tunnistama, et kui Virge koostatud 'lihtsate küsimuste voor' läbi sai, tekkis meil juba kerge hirm. Sest keegi meist ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes teaks ühtegi 89 aastaseks saavat lauljat. Me olime väga üllatunud, kui tuli välja, et meie 'kirjuta Uno Loop, ta on küll 75, aga me ühtegi vanemat ei tea' õigeks osutus. Või see, kui Uhhuduuri suurimad fännid oskasid kunagi Fb-s nähtud talvejope ja jalgpalli vaatamise piltide järgi nimetada need 6 riiki, kus nad viimati reisisid :D Päris kindlasti me teadsime aastamulda kaks mängu tagasi, millegi pärast siis ei tundnud keegi selle vastu huvi.


Eesti esimese nukufilmi väljanuputamiseks otsisime nukud välja ja proovisime mõned stseenid läbi mängida, aga sattusime piiiisut valele teele.
"See on nii kole film, et võis küll olla," nõustus tiimiülem.

Soovitame ka lugejal pead murda meie küsitud viimase küsimuse üle. Mida tuleb suus hoida, kui seljasolevale rõivale nööpi ette õmmeldakse? Muideks meie mälumänguvõistkonnad teadsid kõik õiget vastust.
Kokkuvõtvalt leidsime, et oleme ürituse raames kõvasti arenenud ja ka teisi arendanud. Kui esimesel kohtumiskorral mõjusime oma käitumisega veidi võõristust tekitavalt, siis nüüd märkasime rõõmuga, kuidas ka teised laudkonnad emotsioonidel paista lasid.

Kangesti oleks tahtnud oma teatri mälumänguritele "Nän-nän-nää!" teha, kuigi sisimas teame, et see oli algajate õnn ja järgmisel aastal raudselt nii hästi ei lähe. Seekord juhtusid ikka ületamatult täpsed huupivisked tulema (noh, aga selle eest on läbi loetud kõik mälumänguraamatud, entsüklopeediad ja sõnaraamatud ja kõigile neile küsimustele, mida EI ESITATUD, oleksime vastust teadnud).

Saite ikka kõik aru, et tulime esimesteks?

Eks me iseennast teietame veel jupp aega, aga teistel pole kohustuslik kuidagi aupaklikumalt käituda või eemale hoidma hakata. 😉

Kui minnes ei jõudnud seda ühte poseerivat põtra pildistada, siis tagasi sõites nägime kõiki kolme.

14 aprill 2019

Teatripäeval Amblas

Veljo ei maininud bussis poole sõnagagi, et meil on Telepoiss pardal. Kättemaksuks tegime temast väga uduse pildi. Noh, tegelikult juhtus nii seepärast, et pildistas amatöör ja mitte pildistamiseks mõeldud esemega.
Loodetavasti leidus saalis jäädvustamisele rohkem keskendunud inimene, sest kuna kõik lavastused olid meie dramaturgi jaoks esmaavastamisel, vahtis ta üksisilmi ja suu ammuli lavale ning oleks albukate loo ajal kah pildiplõksimise ära unustanud, kui keegi usin (küllap Merle) poleks seda oma tegevusega meelde tuletanud.

Tegelikult on meil juba ka paremaid kaadreid, aga Vera kurtis, et tal ei ole oma mehega koos ühtegi pilti. Palun.
Või kumba Sa mõtlesid? 😁
 
 Autoril pole etenduse kohta midagi paha öelda. Alustati algusest, lõpetati lõpus. Kõik oli olemas: leidus nii kandvaid kui mittekandvaid pause, ladusaid ja kohmakaid kohti... Kahe sõnaga: igale maitsele. 😋
 
Merike natuke nurises, et tema kuuest lausest sai kolm välja kärbitud, aga eks ta ütleb neid järgmise etenduse ajal kaks korda, pole hullu. 😄

Kummardamine tuli väga hästi välja ja viimane tegevus on ju see, mis kõige paremini meelde jääb. 😉
Et mai lõpus tabab meid järjekordne "Moe mehe" laine,
tegime ühiskülastuse Kurbergide hauale.
Siis algas pidu.
Merike hoidis sündmuste käigul silma peal.
 "Saan aru, et naine peab tantsu ajal olema nagu vaha mehe käte vahel, aga mina olen nagu riidekapp, mis on vaja teise kohta tõsta," kurtis keegi saalinurgas.

Tegelikkuses ei tulnud kellelegi kartuliviile jala alla panna, et paremini liiguks. Nõtkust ja graatsiat jagus ka teistele näitamiseks. 😍
 "Kus Merike on?" korjati peo lõpul, kui lavakraam kodusadamasse transporditud, kojusoovijaid kokku.

"Tal on soome kelk. Ootab, kui uus lumi maha tuleb, saab sellega koju sõita."

Endiselt üksteisest hoolivad. Seda on hea teada. 😃