23 veebruar 2021

Oo Romeo, me Romeo!

 


Õnnitleme kallist sõpra Kuhjaveres uhke märgi rindasaamise puhul! 👳Meil on sinu üle hea meel! Tee ja jõua edaspidigi! Kallistused Urvele, kes on samuti au ja kiitust väärt. 😊

😍😍😍😍😍😍😍😍😍😍😍

18 veebruar 2021

Loojangupunaselt

Räägitakse, et varsti saab midagi kuulda...

16 veebruar 2021

Mis on pildil valesti?

 Ei ole ju raske arvata?

Ilmselgelt liiga vähe hernesuppi kausis.
Häbematult vähe vastlakukleid taldrikul.
Liiga lühike lina.
Aga selle pildi juures ei tohiks keegi nuriseda. Igaüks sõidab nii, kuidas ise tahab.
Arvad, et see on käpardite sõidustiil? 
Kaugele sa ise nii jõuaks?
See konkreetne suusataja oli mõne minuti eest ühe puukuuri taga ja võime leida tunnistajad, et praegu pole seal temast lõhnagi.
Libedat suuska ja vahvaid vastlaid! 🎿

14 veebruar 2021

Sõbrad on ümber laua

Esimesed trupikaaslased on juba kohad sisse võtnud. Ruumi jätkub, kui rahvast rohkem koguneb, tõmbame laua lahti. 😊

Toredat sõbrapäeva! Olgu meil vahva nii koos kui lahus ja leidugu meie südames üksteise jaoks alati soe ja õdus paik! 💝🍰🍷🍀🌷🎡🎸🎈🎭

12 veebruar 2021

Uus aasta algas edukalt

Mõnel pool olevat isegi jõulupühvlit nähtud. Merike näiteks kinnitab, käsi südamel, et tema sai täna 96 pakki.

Olla esinenud ka hiliseid või siis ülivarajasi jõuluvanu. 😏

Muide, täna on palindroom: 12022021. 👍

Leo tahtis öelda, aga ei öelnud...

Samal ajal, kui Merike raadionuppe kruttis ja tema kaaslane gloobust keerutas, tuli Leole sõnum, et allilm kutsub. Leo ei tahtnud vetevana mängida. Leo tahtis Arturit mängida. Aga amet on amet. 

Ega Leo niisama talisuplemist harrasta. See käib tema ametioskuste juurde.

11 veebruar 2021

Kallis Andres!

Soovitame: praegu maga!

Varsti on su akna taga

õnnesoovijate hordid,

pihus lilled, kaenlas tordid.

Praegu, kallis, naudi und.

Selleks jääb napp poolteisttund. 😉

PALJU ÕNNE!

Pühvlit!

Head uut aastat!

Pühvel toob kaasa uusi sümboleid ja õnnemärke.

Õnnenumbriks on 12, seega võiks sellest saada optimaalne esinemiskordade arv kuus.

Õnnetoovad päevad on teisipäev, neljapäev ja reede - see tähendab, et edaspidi on proovid ka reedeti.

Kõige parem kuu olevat september. Arusaadav. Kuskil selle lõpus hakkame taastuma peetud juubelitest. 😏

Õnnetoov lill on roos. Järelikult bussijuht jääb samaks. 😉

Õnnetoov värv on kollane ja roheline. Arvestame seda lavakujunduse juures.

Aasta lubab nii isiklikku ja professionaalset arengut. 

Aga palun! 

Meie poolest võib ta oma lubadust täitma hakata.

PS. Kuuseisu järgi on aeg kuusk välja viia. 

Kui Arlet tegi "Uu!" ehk Kollaste kingade hääl

 Jõudsime enne autorit. Mõtlesime teha talle väikese üllatuse. Loeme temata loo linti. 

Ah et mikrid on tema käes? Loeme ilma mikrofonideta!

Olgu. Tegime muid asju. Samme. Ukse kriuksumist.

"Nagunii teete kodus kõik ringi, aga ma saan end korraks tähtsana tunda."

"Me ei ütle sulle, kui ümber teeme."

Värv võib välja anda. Liiga intensiivselt kollane.

Juba kuuldubki trepilt kobinat. Võtame kohtadele (oluliselt teises kohas, kust Arlet otsida oskaks).

"Uu!"

Kuni otsija maja läbi rändab, seavad otsitavad end lindistustoas sundimatusse õhkkonda.

"Kus te olite? Teete mul siin nalja, jah?"

"Mis nalja? Ise tegid ukse lahti, tegid meile "UU!", panid ukse kinni ja läksid ära. Sina tegid meile nalja."

Edasi on asi naljast kaugel.

"Hakake rääkima, ma kuulan, kuidas on."

"Teeme selle pildi uuesti! Liiga palju kuradeid!"

"Koer haukus!"

"Palju hullem, kui reka oleks mööda sõitnud."

"Oot, juba läks sassi! Teeme selle koha pealt uuesti."

...

"Kuulge, väga hea! Eks siis ükskord kuuleb, mis linti sai."

"KAS MA PIDIN LINDISTAMA KA???"

---

Kuskil kilomeetrite taga poeb Kersti pidžaamasse ja pidžaamast välja. Nii, nagu parajasti kästakse.

07 veebruar 2021

Toredat nimepäeva, Riksu!

 Õue nagunii täna rohkem ei lubata, aga lund saab tuppa ka tuua! 

Ägedaid tegevusi õhtutundideks!


05 veebruar 2021

Salajalt tehakse, avalikult nähakse (Eesti vanasõna)

"Mida te teete kahekesi koos? Ja meid ei kutsu. Me Merikesega nägime!"

"Jah, me nägime, kui Küllike mööda sõitis. Pakkusin, et läheb poodi. Ta tahtis liha, aga Albus vist polnud. Ja mida ma näen: kihutab poest mööda (mõttekriips) kuhu nüüd... JA MIDA? Salanõu, salaselts..."

"Mina tean, aga ei ütle."

"No muidugi, sa ise olid ka, autod olid kõrvuti pargitud."

"Katsu siis niimoodi saladust hoida, kohe jääd vahele..."

"Kanna vähem rohelisi asju koos Žiguliga. Me nägime autot, aga alles siis, kui rohelisi riideid seal sees märkasime, saime aru, et keegi teine see olla ei saanud."

"Teadmatus on kõikidest piinadest kõige piinarikkam." Alfred de Musset

Lohutuseks veel vanasõnu:

Kaua naaskel kotis seisab.👴

Küll tuleb viimaks keik päevavalgele.👵

Isamaalised laulud kodumaa pärast südant valutades e. Veljo, see vanem naine Amblast

 Arletil on jälle üks geniaalne idee materialiseerumas ja loomulikult leiab ta inimesed, keda selle vedamiseks vankri ette rakendada. 😌

Näitleja Arlet ja dramaturg Arlet ei leidnud alati ühist keelt, aga siis sekkus lavastaja Arlet ja kõik sujus taas.

"Mida tuleks jälgida? Esiteks: ei tohi kiirustada ja teiseks: diktsioon, diktsioon, diktsioon!"
Tõsised jutud paberist koduõlle ja rammusate maasikatega.
Keeruline aeg.
Liikumis- ja tegutsemisvabadust piirasid karmid keelud.

04 veebruar 2021

Õnne, Marek!

Tuldi poodi soove üle andma

õnnitluste täitevkomiteest.

Korv vaid sunniviisil nõustus kandma

kõike, mida välja paistis seest:

kallistused, õhkuheited,

patsud, panegüürika,

hõrgutavad kõhutäited,

eepika ja lüürika...

Sind ei olnud. Otsisime.

Oota nüüd ja huviga,

kuni postitatu saabub

virtuaalse tuviga. 🐧


30 jaanuar 2021

Õhtu, mis tõi naeratused suule

Laupäeva pärastlõunaks oli saabunud aeg otsustada, mis kell siis ikkagi koguneme. 

Sattusid leplikud inimesed, oldi iga numbriga nõus. 

Valisime ligikaudu kolme, et siis  jääb ca 180 km läbimiseks kenasti ajavaru, eriti kui peaks seni vaatamata vaatamisväärsusi tee äärde jääma.

Paigutasime tulijad pardale ja täitsime hingepõhjast tulnud soovi (Merike: "Kas te saaksite selle rihma mulle pikemaks teha? Ma ei jaksa terve tee hinge kinni hoida.")

Meie pildikollektsiooni hiljutine rikastaja uuris arglikult, kas tehtud fotot kevadel lindude hirmutamiseks kannatab kasutada. Pilk pildile jättis ta pikaks ajaks sõnatuks.

Esimesed kilomeetrid läksid ladusalt, riskiti isegi dramaturg poodi lasta, kuna too jonnis, et kahe pudeli kange õlleta tema pole nõus esinema. 😏 Teise esmatarbekaubana oli tal puudu kirjutuskomplekt.

Tundus, et rohkem takistusi ei tohiks olla, aga kohe pärast tunnet märkasime  silmapiiril midagi oranži.

Tundus, et tema märkas meid ka ja talle nähtu meeldis. Igatahes ei avaldanud Oranž soovi meist niipea vabaneda.

"Tahate näha, see keerab Tartu maanteele!" 

Õnneks ei keeranud.

Teeolud olid rahuldavad ja jäi lootus, et jõuame edasiste viperusteta sihtkohta.

"136 kilomeetrit ja 136 minutit!" andis vaheinfot kaardilugeja. Raske oli määrata, kas asume õigel teel, sest liiklusmärgid lubasid järjekindlalt alustada puhtalt lehelt.

Õnneks oli meil Wase. Vähemalt me arvasime, et õnneks.

Tikupoiss ja Adavere tuulik kinnitasid, et esialgu on õige suund.

"Huvitav, et neid kuivkäimlaid ära pole koristatud?" imestas  Kaupo teeäärset püsiekspositsiooni silmates.

"Miks neid siin üldse hoitakse?" hakkas Merikest huvitama.

"Tarbimise jaoks."

Kuskil metsavahel kohtasime suhteliselt lumikatteta liiklusmärki, aga rõõmsaks see meid ei teinud. Lubati 100, aga Wase andmetel oli meil sihtkohani veel 103. Teisest küljest: ega meil palju kola kaasas polnud, jaksanuks viimased 3 km jalgsi ka minna.

Kui Lõunakeskus lubas, et me pole ikka veel ära eksinud, siis pärast  ameerika mägesid meenutava viaduktirägastiku läbimist dramaturg selles enam kindel polnud. Aga kuna tal esineb tihti selliseid hetki, usaldas ta Wase ekraani, mis kinnitas, et kõik on kontrolli all.

Lennundusmuuseumi silt muutis kaardilugeja taas murelikuks, sest ta justkui mäletas, et mingi lennundusmuuseum asub Riias. Püüdis vargsi piiluda, kas tekst lõppeb S-iga, aga lumi ei aidanud luuretööle kaasa.

Kuigi see oli meie vaatamata väärsus, ei riskinud seltskond väravale koputada. Aega nagu väga  polnudki, kuigi kodus sai varutud.

Tee hakkas enam ja enam vonklema nii külgedele kui kõrgustesse.

"Nii tore!" rõõmustas Merike, samal ajal kui Küllike lennukommi ja -kotti otsis.

Vahepeal näis ähvardavat oht, et jääme mõnele künkaharjale kõlkuma, rattad maast lahti.

"Vähemalt pole eurokraave!" lohutati.

"Püüa siis sellises kohas olla Oti kaardilugeja. Kui kiiresti pead rääkima?"

Küll oli hea, et meie juhi nimi Ott ei olnud.

"200 meetri pärast vaja mööda lasta," aitas Kaupo märke lugeda. Neid oli aina enam lume alt välja tulnud.

"Jahimehe jaoks on see vist hirmus raske?"

Kuulasime Kaupo jahimehelugusid ja anekdoote. Millest, ei mäleta, aga naerma ajas.

Pimenes.

Vaidlesime põgusalt, kas sõit käis läbi Ikla või Värska.

Viimasest teeotsast sisse pöörates läksid südamed taas raskeks, sest ilmselgelt polnud liiklus kahesuunaliseks loodud. Seda laiem naeratus kerkis bussijuhi näole, kui märkas parkla suurimat sõidukit - sahaga rekat.

Teatrituled  põlesid,

esimene vastutulija kutsus kohe sööma ja kohvile

ning "konkurendid" olid nõus lahkelt garderoobi jagama.

Ühe lausega: "Me armastame seda maja ja neid inimesi."

Selfi ei tahtnud rahvast kaadrisse mahutada, aga siis meenus Mare värske tarkus: pea tuleb viltu keerata. 😃

Merikesel oli lööki. Üsna varsti pälvis ta ühe kohaliku papi poolehoiu ja lõpuks oli tükk tegu, et taadi tähelepanu eest põgeneda.

Samas, eks see võis omajagu meeldiv ka olla.

Õhtu algas kohalike esikaga. Vaatasime ja olime pisut kimbatuses. Jalgpallihaigus ja paar väga meie lavastuse lauset. Et mis teeme nüüd? Mängime midagi muud? Aga pole ju teisi rekvisiite ega kõiki vajaminevaid mängijaid.

Ütleme nii: Nende jalgpallis oli ehk rohkem hasarti. Aga... küll me endile ka mingi tugevuse leiame. 😉

Pilt Alle-Saija Teatritalu FB seinalt.

Otsustasime, et teeks seekord midagi natuke teistmoodi. Seda enam, et võõras koht ja keeruline aeg ja maskid võiksid nagu olla. 

Sellel olid omad plussid ja miinused. 

Pluss oli see, et sai teha korraliku püsimeigi, miinusena tõi Merike välja, et tal jäid ripsmed pidevalt maskiserva taha kinni. 😂

Maarjal jätkuks kindlasti kiidusõnu fotograafile, kes meie mängust mõned kõnekad kaadrid klõpsis:

Igal juhul saime väga toreda tagasiside ja hea enesetunde. Merike pidas elevusest lõpulaulu ajal isegi viisi. Valdavalt. 😋

Oleks kohe kauemaks jäänud, aga bussijuhil oli varahommikuks juba uus pikk reis kirjas.

Kojuminekuks valisime kohalike juhatatud tee. Tundus otsem küll. Mitte ehk nii otsem kui Merike lootis. 

"Alles Kambja? Miks mulle näis, et jõuame kohe Imaverre?"

Üks teine kord jagame kingid ära. Õigem oleks küll korraldada kinomaraton.

28 jaanuar 2021

Suletud kardinate taga

 "Suhtle! Suhtle temaga! Mis sa seal  niisama podised! ...Noh?"

"Ma ootan, kuni ta ära läheb."

"Sa peaks varem ära minema."

"Aga ma tahaks kuulda, mis ta ütleb."

"Ma jään jälle hiljaks!"

"Vaata kella ka! ...Mis tuiad seal niisama? Otsi endale tegevus, aga ära tuia niisama."

27 jaanuar 2021

Palju õnne, Veljo!

 Veljol sünnipäev on täna.

Ehteid külge me ei pane.

Ta on nendetagi kena

ja sümpaatne tegelane.


Tähtpäev algas öösel hilja.

Öösel inimene magab.

Sestap me ei tulnud välja

laulma Veljo akna taga.


Kaugelt saadetud sai teele

mitu maitsvat õhumusi.

Pimedusse hellal meelel

puistasime õnnitlusi.


24 jaanuar 2021

Murega südames

 Me pole suure kambaga ammu midagi koos teinud. Rakukesed tegutsevad, aga pole täpselt teada, mis suunas.

Merikesele vist jättis Leo saun kustumatu elamuse. Nüüd käivad 3 x nädalas koos laval. Teinekord kutsuvad Tiidu ja Arleti kah kampa. 

Täna õnnestus paar kaadrit saada, aga selgust see ei toonud. Tundub, et plaanitakse mingit reisi. Tuur Aafrikasse ja Kariibidele? Kõik koos või ainult nemad? 

Isegi Merike jääb kidakeelseks: 

"Midagi ei juhtunud." 

"Midagi ei oska öelda."

Kahtlane. 😕

23 jaanuar 2021

Kuhu minna, mida teha?

 Küllakutsujad reklaamivad:

Nädala pärast laupäeval, 30. jaanuaril kl 19:00 avame aasta teatriõhtuga. Etenduvad "Piibujutud" (ESIETENDUS!) ja "Realiseerimiskeskus". Etenduste vahepeal pakub väikest kehakinnitust Kalda Loodustalu. Pilet 14 EUR (vahepeala piletihinna sees). Osaleda saab vaid eelbroneeringuga ja kohtade arv on piiratud. Jäänud on veel 5 vaba kohta, huvilised kiirustage! Viimaseid broneeringuid võtame veel vaid teatritalu e-poe (https://alle-saija-pood.voog.com/) kaudu!

Kollase tekstisõõri alla piiludes leiame oma külalislavastaja nime (Helje Basihhina). 😏

Nii et... suveriided selga ja lõunasse!

Kui me Veljo sünnikuupäeva üle vaidlesime

Kuna Veljo ise ütles ükskord, et 24.01, siis tema käest me üle küsima ei hakanud. See kuupäev ei kõnetanud kedagi ja oli ilmselgelt ebausaldusväärne.
Küsitlesime Veljo sugulasi ja võrdlesime andmeid vanade blogipostitustega. Olime tõele üpris lähedale jõudmas, aga siis sekkus Maarja, kes raius kindlalt, et sünnipäev on 7. veebruaril. Olime sunnitud vastu õhtut tema pärast näiteka kalendri juurde kogunema.
Korra juba seal, kordasime teksti ka üle.

Kohmakused ja viperused ajame vähese vaatajaskonna kaela.
Maarja, kes kalendri ees veendus, et õigus oli meil, nõustus minema kompromissile ja määras Veljo selle aasta sünnipäeva aset leidma 1. veebruari keskpäevast 2. veebruari keskpäevani (mis jääb üsna täpselt 27.01 ja 07.02 vahele).
Järgmisena algasid läbirääkimised, mis kell laupäeval välja sõidetakse. Pika ja tulise mõttevahetuse käigus otsustati ära, kuhu sõidame ja miks sõidame. Väljumisaja osas austasime igaühe arvamust ja nii jääb see kuhugi 12.00 ja 16.00 vahele.