10 oktoober 2021

Päikesemaja Palusalu

Sport on meie dramaturgi jaoks küll väga võõras teema, aga kui tema ette laotada näiteks Antsoni, Kerese, Palusalu, Salumäe ja Pikkuusi pildid ja paluda need nimede ja aladega kokku viia, siis saaks vast isegi hakkama. Kotkas võiks hetkel esimese hooga Palmistega segi minna, aga pärast mõttepausi nähtavasti teaks korrektuure teha. 

Seega sporditeema ei saanud olla see, mis Alburahva Teatri esinduse Päikesemajja meelitas. Või siiski. Natuke oli isu näha, kuidas Arlet maadluskuulsuse elukäigu valdkonnavõhikule vaadatavaks on kirjutanud, natuke meelitas see, et jutt käib ikkagi üpris siitkandi inimesest ja kõige rohkem ahvatles ühel septembriõhtul Vooselt läbi sõites avanenud vaatepilt loojanguvalguses toretsevast majast ja selle ümber tunglevatest inimestest.

Reklaam vaimustas samuti. Küllike uuris inimesi fotol ja ei jõudnud ära imestada, kui äratuntamatuks saab hea grimmimeister näitleja muuta. Kavaleht näitas, et isegi nime muudab ära. Arvatav Arlet osutus hoopis Gerhardiks. Selleks ajaks oli küll juba telest selgeks saanud, et seersandiks peetav mängib hoopis Kotkast. Loogiline. Kelle välimus olnuks selleks kohasem?

Aga nüüd algusesse. 

Esmalt oli muidugi üllatus, et sa ei saa minna teatrisse siis, kui selleks vaba õhtu tekib, vaid pead ootama ära sellise õhtu, millal etendust mängitakse.

Ühel niisugusel õhtul sõitis autotäis huvilisi Päikesemaja parklasse. Maja leidmisega raskusi pole (ei teagi, miks 😄🌞), parkla sissesõidu oskasime ka õige valida ja sealt edasi kutsus kõigile tuttav hääl.

Kuigi peaaegu naaberküla, polnud dramaturg selle maja hoovis varem peatunud. Hämaruses oma kollase jopega hästi nähtav giid Tanel Talve tegi lühikese ja toreda krunditutvustuse ning ühtlasi rääkis kuulajatele muinasaja lähedaseks ja (lausa uskumatult) lähedale.😇 

Uurisime põhuplaate ja päikesepaneele, sauna, majakesi, telke ja telgielanikku, mootor- ja jalgrattaid jpm. Tundus turvaline. Kiirabi valvas. 

Maja nägi seestpoolt veelgi parem välja (valgust oli rohkem). 😃 Fotod ajasid nostalgia ja kadeduse peale, sest tekkis tuhat mõtet, millised fotonäitused oleks võimalik oma albumite abil kokku panna.

Etendusest.

Kristjani vene multikatest tuttav veidi loll-ivanlik naeratus oli väga võluv. Väga.😊 Tiit oli hirmutavalt suur. Lavalahendused, näitlejatööd, lugu ise... Ilus tervik. Mis sellest ikka ümber rääkida, kes vaatas, see teab. 

Tervikust välja kukkus ehk lõpp-pildi kõige emotsionaalsematel hetkedel selja tagant kostuv sosin: "Ma ei saa sinuga praegu rääkida. Teatris olen. Ma ei tohiks vastugi võtta. Teater alles käib. Mis sul oli muidu?..." Aga selliste vääramatute jõudude eest pole ka parimad teatritegijad kaitstud. 😇

Tilluke kokkutulek Realiseerimiskeskuse juures

 Merike teadis lubada, et kui vahetult enne etendust valitseb täielik kaos, ennustavat see etenduse õnnestumist.

Noh, igatahes kui Küllike tund enne algust Merikesele helistas, et riietus kokku leppida, ahastas toru otsas lavapartner: "MIS RIIDED! MEIL ON PILT KADUNUD!"

See oli halb. Küllike hakkas igaks juhuks korterit läbi otsima, teise käega samal ajal postkastist ja messingerist kunagi kuskilt saadud faile leida lootes. Ei leidnud. Juba tegi dramaturg kõne Kaupole, kelle pilt oli kenasti raamis olemas, kuid kes lubas küll täpselt 11.00 laval olla, aga rahvamajas ja Indrek Liiva mälestusvõistlustega seoses.

Meid oli Toiduaita kutsutud. Jäi veel võimalus Leo pilt pliiatsiga juurde joonistada, aga õnneks vehkis dramaturgi saabudes Merike vajaliku pildiga rahvamaja ees. Leitud!

Ähmiga oli fliis koju ununenud. Merike läks tagasi näitekasse, et otsida sealt mingi tekstiil, mis voodikatteks sobiks. Leidis oma fliisteki, mille kohta oli kindel, et see on tal kodus.

Kus on maskid? Kus on toit? Kus on... Vähemalt näitlejad olid kõik kindlalt koos, isegi rohkem kui mängimiseks vaja: Leo, Marko, Kaupo (kõrvalmajas), Merike, Küllike, Aire (päevajuht) ...ning Mare ja Vera oma töötubadega.

Küllike oli igatahes etenduse lõppedes enda üle uhke. Kogu tekst tuli meelde! No mis sellest, et mitte tavapärases järjekorras ja mõni asi meenus pärast lavalt tulekut, aga oli meeles! See hoidis ka lavapartnerid toonuses ega laskunud rutiinil tekkida. 😌


29 september 2021

Hirrrmsad lood Albu mõisaõuel

Usaldusväärsete allikate kinnitusel toimunud täna mõisaesisel ringteel koletu kähmlus, kus kuri Tuhkatriinu rünnanud kaikaga kohalikke kooliõpetajaid. Löögiulatusse sattunud muusikaõpetaja päästnud väheldane kasv ja väledad jalad, appi tormanud matemaatikaõpetaja tormanud ärevushoos sündmuspaigast hooga mööda ja uue ringi ajaks olevat olukord juba lahenenud.

Täiesti endast väljas Tuhkatriinu karjunud kohale oma seitset pöialpoissi, unustades, et need on hoopis teisest muinasjutust ja teise naisterahvaga seotud. Segaduses pöialpoisid tulnudki.

Tuhkatriinu ilus Võõrasema polevat asjasse sekkunud, kuna tolle peegelpilt kinnitanud just, käsi südamel, et Võõrasemast ilusamat ei ole kunagi varem olnud, pole praegu ega ka tulevikus. Ainult riietusele tasuks rohkem rõhku panna.

Seltskonnaga ühines  ka vallatu Punamütsike, kelle punane mütsike aastaid kestnud teekonna tõttu pisut luitumismärke näitas. 

Oli, kuidas oli, pildid igatahes kinnitavad juhtunu tõeks.

26 september 2021

Kooselu seadused Järva-Madise laadal

Kui selle päeva etendusest midagi eriti esile tuua, siis telerit ja kuuldeaparaati eaka paari elutoanurgas.

Teler pildile ei nõustunud tulema, puikles, et mis nüüd tema, vanake, kaamera ette ronib, lambid luitunud ja kineskoop tolmune... Kuuldeaparaat (kõlar) oli edevam.

Põnevust jagus. Vähemalt laval ja lava taga, sest peategelased ei lasknud end tekstis antud repliikide järjekorrast absoluutselt häirida. Urmo pidi nad vahepeal reaalsusse tagasi helistama. 

Publiku keskmine vanus jäi vist küll 15 aasta kanti, aga peeti toredasti lõpuni vastu ja plaksutati innukalt.

Kingituseks jätkus igaühele kotike ökoloogiliselt puhtaid muna-, piima- ja jahutooteid.

Maarjast tundsime puudust. Riidlemist ja füüsilist karistust oleks rohkem olnud, aga lavatagustel ehk stressi vähem.

Ah jaa! Küllike ja Merike käisid eelmisel päeval spetsiaalselt apteegist uut südamerohtu toomas. See ei tahtnud küll hästi pudelist välja tulla, aga see, mis tuli, toimis tõhusalt. 

Näitekas läheb saabuvale juubeliaastale kindlal sammul vastu. Jätkub, mida näidata, jätkub, keda näidata. Ja vaatajaid jätkub. Nagu näha, ilusatest ja väga ilusatest tütarlastest meil puudust pole. 😋


14 september 2021

Andekamad jõuavad kinolinale

14. septembril toimus võttepäev (kui ollakse nii kaua koos käidud ja mõistetakse üksteist poolelt sõnalt, pole tarvis mitut päeva kulutada).

Filmiti Albu mõisas, mille ilus interjöör loole miljööväärtust lisas.

Millal film kinodesse ja teleekraanile jõuab, ei oska hetkel veel ennustada, seni jälgitagu reklaami, sest elus asi on ikka elus asi. 😉

Arlet Palmiste, Alburahva Teater ja "Õnnesoovid". 😊


06 september 2021

04 september 2021

Õnnesoovid Muuseumiteel

 "Külm oli," kurtis Olli. 

Publikut oli.

Lavanärv oli.

Nii suur, et ei märganud kuulata, mis raadiost lasti.

Rohkem tähelepanu, head raadiokuulajad!


31 august 2021

Muuseumitee viib läbi Aravete külamuuseumi

 


Lugu sellest, kuidas Saul, Milli ja Henny Koprapesa saunas sünnipäevi pidasid

Aastaist, mille seljatamist tähistada, tuli brutos kokku kenake summa, aga seda me siin ei maini, mõni hakkab veel arvutama. 😌

Merike tahtis, et pidu oleks igati tähtpäevaliste vääriline:

tellis oma lemmikpagarilt tordi,

oma lemmik-saunaomanikult saunaõhtu,

kutsus oma lemmiknäitlejad peole

ja hingekosutuseks nõudis (pika etteteatamisega, aga siis et oleks ka ilus, pikk ja eriline) sünnipäevaluuletust.

Kui esimesed punktid said edukalt täidetud (eriti esimene 😆), siis viimasest punktist olid täidetud kaks viimast punkti ja ette loeti vaid üksikuid katkendeid.

Siia saagu kirja vaid jupike sissejuhatusest:

"Laena mulle kannelt, Maarja Liiv!

Kaunis lugu mõlgub meeles, 

mis ehk õndsas laulukeeles

kõige kõnekamalt kõlaks siin.

Samas ei saa pahaks panna,

Maarja kannelt kui ei anna.

Igal olgu oma liist,

võõra käes ei kesta riist..."

Luulet jätkus ka teistele, aga kuna see polnud luuleõhtu, siis keskendume piltidele. 

Pildid ütlevad küll rohkem kui sada sõna, aga mida sellel pildil uuriti, enam ei mäleta. Kas kuulati raadiost õnnesoove või määrati igale sünnipäevalapsele tähelepanu osutamise aega...

Kõigile pingutustele vaatamata oli raske kõiki korraga pildile saada

ja tegime Marest ja Marega pilte, mis me tegime, 
koore riisusid ikka viimased pidulised.
ÕNNE MEILE!

Kallis Mare!

Kroonik saaks küll võltsida, mis päeval lugu loodi,

kuid ülekohust see ei kataks kinni miskitmoodi.

Et kalli Mare sünnipäeva magasime maha.

Jääb üle meil nüüd peituda koos lillekimbu taha

ja seegi peidukoht on tänu Erkole ja Leole,

sest selle kimbu jättis Erko reedel saunapeole.

Vabandused, vabandused...

Tegelikult sa ju tead küll, kui tähtis ja oluline meie jaoks oled ja ilusaid sõnu on igal päeval hea kuulda, ei pea tingimata sünnipäev olema. 😌

Palju õnne ja häid mõtteid ja suuri võimalusi ja sõpradele (so meile) paremat mälu ja teravamat pliiatsit! 💖 





17 august 2021

Õnne, Leo!

Täna Leod me trupp ei sega.

Las ta olla omadega!


Tuleb aeg, et ühenduda,

ainult Leole pühenduda...

varsti. Hiljem. Homme. Pärast

ta ei puudu meie seast.

Saame osa tema särast,

vaimukustest, hingeheast.


Segada meil oleks kahju

omadega olemist.

Õnneks aga pole vist

tänast enam palju kah ju. 😋

KALLLLIIIIIII!


10 august 2021

Elamuste esmaspäev

Küllike VÄGA TAHTIS Arukülasse. Sinna Harjumaa omasse. Alguses oli sooviga kõik hästi, sest Mare teadis, mis Küllikest sinna nii tugevasti veab ja Mare tahtis ise ka. Aga siis selgus, et Mare ei saa. 😲

Küllike otsis kaaslast.
Kaaslase leidmisega Küllikesel probleeme polnud, probleem oli sõidukiga.
Tegelikult ei näinud Küllike ka sõiduvahendi leidmises probleemi, Küllikesel on jalgratas. Aga nii motiveeritud kaaslast, kes veidi vihmasel õhtul ja suures osas ka öösel 2 x 37 km nõustuks sõitma, Küllike ei leidnud. Isegi pakiraamil sõidutamiseks.

Merike ei jäta sõpra hädas üksi. Küllap ta oleks lõpuks ohates oma ratta käima lükanud, aga õnneks meenus ühistransport. 

Ühistransport pakkus küll küüti enne kella kolme päeval ja kohal tuli olla kaheksaks-üheksaks õhtul, aga otsustasime, et nii jääbki rohkem aega vaatamisväärsuste jaoks. 

Poole viieks olime Aegviidus kõik vaatamisväärsused üle vaadanud.
Suundusime Arukülla. 
Teame nüüd, et Arukülas on Jaama, Tiigi, Soo, Nõmme, Põllu, Aia, Tamme, Kase, Kuuse, Toominga, Lepa, Sõstra, Kirsi, Pirni, Kadaka, Männiku, Vaarika, Maasika, Talve, Sügise, Kevade, Suvila, Harju, Tallinna, Staadioni, Linnu, Ööbiku... tänavad ja teed. Ja Piiri.

Õhtu lähenedes tahtis Merike aina sagedamini kinnitust, et kontsert toimub ikka täna, ikka Arukülas, Küllike ikka leiab õige koha üles ja kas on ikka kindel, et võib minna. 
Ta enda telefon jäi õnnetuseks koju.

"Ma sain juba esimese elamuse kätte," õhkas Merike, kui oli väravast sisse astunud.
Aias tervitas meid tore pererahvas ja sümpaatne koer. Tema meist ei arvanud küll eriti midagi. Aga kui juba tulime, oldagu siis pealegi.

Saime ülevaatliku ümber-maja-ekskursiooni pilguheidetega ajalukku ja tulevikku (vanaisa suvila, bassein, postimaja, pärnad, plankaed... Oli ka aastaarve, ruutmeetreid jm, aga kroonikul on numbritega endiselt kehvasti).

Laual ootasid tulijaid teema- ja päevakohased hõrgutised. Nagu näiteks
Istumiskohad leitud, asus Merike talle omase häälekusega nimetama kohale tulnud nimekaid tegelasi. Tegelikult oleks ta hästi sobinud aiaväravasse heeroldiks, sest tundis külalisi vähemalt sama hästi kui pererahvas. 😃

"Nii ägedad kingad!" ahmis Merike õhku, kui majaperenaine lavale astus. Kui Trump ja Ässad laulma hakkasid, said meil aga igasugused sõnad otsa. Oleme ausad: isegi kui õnnestuks veel ägedamad kingad hankida, sama hästi laulma see meid ikka ei paneks. 😒

Vaheajal suhtlesime booli ja koduleivaga. Mmm...
Kontsert.
Kellele ei meeldiks Liisi ja Joel? Me oleks vabalt võinud olla need 101. ja 102. külaline, kes aia tagant kuulavad, ikka oleks elamus kindlustatud olnud.

Elamuse iseloomustamisel tuleks katakreeside kasutamise pärast aru anda. Las ta siis heliseb kuskil seal sees. Kirjeldamiseks liiga hirmsalt ilus, jõuliselt õrn ja kohutavalt armas. 😌

Kusagil väikesed külad ja linnad
kulgevad omas õnnes.
Mäletad, Hallopi poel oli kaelas lampidest kee?
Arukülas käib kodukontsert, 
aga Kilingi-Nõmmes...
on uus tee.
😊

Lausa kahju oli kohe pärast lõpukummardust tagaväravast välja hiilida. Kindlasti jätkus ka lisalugusid. Meie jätsime end neist ilma.
😔

Veel rohkem hakkas kahju, kui perroonil selgus, et Küllike on kellaajad totaalselt valesti meelde jätnud ja rongini on veel 45 minutit aega. 

Aga noh. Oligi aega kuuldu üle mõtiskleda ja Küllike sai mööduvat rongi filmida. 
Kahjuks ununes kuhugi vajutamata. 
Tagasitee möödus märkamatult. Küllike oli haaranud ajalehevõrgust kogemata venekeelse lehe ja avastas, et teab ristsõnas vähemalt kolme vastust, kui suudab välja mõelda, kuidas kirjutatakse vene keeles Newcomen. 😆

Autos rääkisid Elen ja Merike metsloomadest teel ja Küllike liitus elavalt vestlusse, kuni meenus, et valdavalt sisenevad sõidu ajal põdrad ning karud juhi kõrval istuja poolsest uksest või aknast. Ja Merike ei lubanud kellelgi enne väljuda, kui tema on koju viidud.

Muide, see nimi kirjutatakse Нью́комен. 😏 

08 august 2021

XX KÜLATEATRITE FESTIVALILT JÕGEVAMAAL SUURE SAAGIGA KODUS TAGASI

 Anneli Saro ja Rainer Elhi tunnustasid:

LAUREAADID
Alburahva Teater
“Õnnesoovid” autor ja lavastaja ARLET PALMISTE, näitejuht TIIT TAMMLEHT.

NÄITLEJAPREEMIAD
MERIKE KERNU – lavastuses “Õnnesoovid” Alburahva Teater
LEO VALDVEE – lavastuses “Õnnesoovid” Alburahva Teater

Kahe nädala pärast Kuhjaveres

 


07 august 2021

Samal ajal Nokus ehk kuidas anda nelja tunniga ca 30 natuke dramaatilist etendust

 

Hommikul vihma saatel ärgates pole absoluutselt mitte kedagi süüdistada, et end 24 tunniks metsa etendusi sai lubama antud. Õnneks see 24 tundi vähenes praktiliselt poole võrra. Aga et võistlejate koostööle ei saa kunagi kindel olla, pidime Kakerdaja ääres varakult valmis olema. Seetõttu meenus alles poolel teel eluks vajalik kook, mis pidi aitama, kui potti tulele ei jõua panna. Samal ajal kui kõikide matkade standardvarustusse kuuluvad käekott ja midagi huulepulgalaadset sai kaasa pakitud... Kook tuli küll hiljem ise kohale, aga et seda algvarustuses polnud, siis jäi tühi pann meist koju minnes täpselt sama targalt ka maha.
Sirle, Triin, Küllike mõtlesid kohale jõudes tõestada, et nad võivad telke-onne sama kiirelt püsti panna nagu skaudid. See osa selgus vähe hiljem, et etenduspaigad on kaugemal ja kui pikali peab viskama, võib ikka märjaks saada.

Kas mainida ka seda, et Maarja puude vahele tõmmatud koormakatete alla sõbralt laenatud telgi püstitas ja katteilt vett maha lükates kõik need kogunenud liitrid telgisuust sisse suunas? 😂 Pigem vist ei maini. 😜

Sellest, mis Maarjaga toimus, pidi Maarja vande all kinnitama, et vaikib. Me teised ei vandunud (tegime seda pärastpoole, täitsa teises kohas).

Aga et võistlejad tegid vähe suuremaid ringe, kui ette nähtud, oli meil aega koormakatteid üles panna, vaadata, et võistlejad on tunni kaugusel, pannkoogid hävitada, vaadata, et võistlejad on tunni kaugusel, onnid maha võtta, vaadata, et võistlejad on tunni kaugusel, rolle jagada, vaadata, et võistlejad on tunni kaugusel, süüa teha, vaadata, et võistlejad on tunni kaugusel, saada teada, et Mart on nii Eesti kui teadaolevalt maailma esimene mees gaid ja gaider, vaadata, et võistlejad on tunni kaugusel, süüa ära Raine tehtud riis hakklihaga (jah, hakkliha ka!), vaadata, et võistlejad on tunni kaugusel, pikutada, vaadata, et võistlejad on tunni kaugusel, kuulda alles nüüd raamatuväärilisi jutte legendaarsetest koolitöötajatest, vaadata, et võistlejad on tunni kaugusel, tuletada oma osad meelde, vaadata, et võistlejad on tunni kaugusel, teha staabile näidisetendus, saada etenduseks roheline tuli... ja endiselt veenduda, et võistlejad on tunni kaugusel. Ainuke asi, mida selle tunni jooksul tehtud ei saanud, oli kaasnäitleja Kerdestoni nime meelde jätmine.

Mingil hetkel kahaneb tund 15 minutiks ja käib kiire meelde tuletamine, mida tegema pidi. Võistlejad otsustavad kõik järjest tulla, seega tuleb etendust kahel laval mängida. Maarja määratakse tropiks. Mart ja Raine peavad kokku leppima, mille eest punkte anda või võtta. Gerd-Eston ja Heiki on tähelepanu endale tõmbajad, Helena ja Maria vähe suitsiidsed (Helena võib-olla mitte nii vähe 😁), Sirle, Triin, Küllike ja Mari-Leen pidutsejad ja ketšupiga mängijad. 


(Monika Ojala foto/Erna staap)

Tuleb välja, et gaidide maailmas, kellega koos punkti teeme, on tropil teine tähendus. Tropid on äärmiselt meeldivad inimesed, kes kutsuvad igasuguseid võõraid inimesi lahkelt enda suitsiidsesse punkti traumasid saama, tunnevad väga suurt huvi, kuidas neil päev möödunud on, kui palju on neil ville, mida nad rajal nii kaua teinud on, miks nad seisnud on, kuidas neile Rootsi mädakala meeldis, kuidas neile Eesti üks käidavamaid rabasid meeldis, milliste võistluste esmaabipunktis varem kohtutud on jne.

Ametlikult oleme esmaabipunkt, aga kõik võistlejad, kes selle peale õnnelikult naeratavad ja oma villis jalgu tahavad lappida lasta, saadame edasi😁 Sama ebaviisakalt valetame aeg-ajalt kostuvate püssipaukude kohta ja ajame selle vastutegevuse kraesse. Paljud on Mardi varasemate lavastustega kursis. ESÜ juhtkond on kindel, et neid ootab miinidega ülesanne, sest need paugud on vastutegevuse jaoks liiga ligidal. Paljudele meenub varasematest aastatest pommivöö ja kommikotiga jõuluvana lastelaagrisse minemas. Või see, kui punktis öeldi, et metsa läksid kaks seenelist, kes granaadi leidsid, üks neist on siin, leidke teine. Kõigi varem käinute mäludesse oli aga sööbinud töötava mootorsaega väike tüdruk ja rippuvad soolikad. Mõni pakub isegi, et seekord ajab see sama tüdruk püstoliga kedagi taga. Tropp üritab end väga tagasi hoida ja mitte öelda, et esmaabi kordamisest pole suurt abi ja et jah, see sama tüdruk on täna siin püstoliga.

Triin ja Sirle küll vehivad oma vigastustega, aga lähemal uurimisel selgub, et need on tunamullused. Küllike üritab ühele oma kooli õpilasele järeleaitamistundi anda ja saab ketšupiga vigastada. Küllikese õnneks Mari-Leen ei saa järelaitamise käigus vigastada ja saab ainult vanu haavu näidata. Kõige selle taustal on teistel hea vaikne tülitseda ja tulistada. Väga vabandame selle tüdruku ees, keda me oma punktiga vähe ehmatasime.

Avastame vahepeal, et mingi Usbeki võistkond on tulemas ja tunneme muret, kuidas nendega suhelda, kui nad mõni hetk hiljem kohale jõuavad ja täiesti puhtas eesti keeles räägivad.

Nato võistkonna tulekut on üsna kaugelt aimata. Kui muidu on vastutegevust kohati ja lühidalt kuulda, siis vahepeal tundub nagu britid oleks oma relvad ka kaasa võtnud. Heiki loodab, et see meeskond satub nende juurde ja ta väänatakse korralikult maha. Aga neid võistlejaid nähes ei tundu see väga reaalne 😁 Küllikesel ja Mari-Leenil ei tulnud meelde, kuidas inglise keeles seletada, et üks neist sai põletada ja et teisel on tegelikult ainult ketšup käel, mitte veri. Ja siis veel purjus ka olla. Nii jäi nende dialoogist alles: "Fire, ai-ai, ketšup, nämmnämm."😂

Helena tahab päeva lõpuks oma kindla plaani ellu viia ja mitte ellu jääda. Kamraadide võistkond suudab ta relva kätte saada, aga meil jäi endilgi märkamata, et ta kaks relva kotti pani.

Ka muud asjad läksid üsna plaanipäraselt, vihm jäi etenduste ajaks järele, lava oli kuiv, päris mitmetele sai maksimumpunkte jagada, päris meeldivad võistlejad ja kaasnäitlejad sattusid. Ainult meie punktimeister Marti jäi ta liigne viisakus kripeldama, tervitus: "Tere tulemast esmaabi kontrollpunkti Noku lõkkekohas. Mis te arvate, mida te kohe ravima peate hakkama?" jääb kõigil kuulmata. Kuni praeguseni.

Peaaegu 12 tundi hiljem pakkisime omad asjad ja saime oma uute, täiesti meie teatri värvides Erna särkidega koju sättida.

Õnnesoovid Kuremaal

 Usaldusväärsed allikad kinnitasid, et Kuremaal toimunud "Õnnesoovide" esikas läks korda. Piltide järgi otsustades Veljo väga ei rõõmusta, ju siis temal on natuke arenguruumi. Aga ta alustas ka hiljakult.

Tegelikult me uskusime oma trupikaaslastesse ja teadsime, et nii andekatel ja kohusetundlikel inimestel midagi tuksi minna ei saa.
Ainus kripeldus oli sees, et kui nüüd Airel peaks keset etendust hääl ära minema või midagi... Aga ei, kõik sujus. 

Tiit omakorda muretses, et osa teatriliikmeist seikles samal ajal hoopis teises kohas ja kas nemad saavad seal ilma kõlarita hakkama. 

Ütleme nii, et tiba keeruline oli, aga tehtav. Treenitud hääled ja hästi valitud mängukoht, mis muud. 😜

02 august 2021

Laupäeval Kuremaal

 


Rannus. Selles Virumaa omas

Suur osa meist teadis täpselt, kuhu minek. Või noh, vähemalt selle hetkeni, kui buss kuhugi hoovi keeras, kus seisis ainult üks auto, millest saime kohe aru, et see peab olema vale koht.

Infojuht käis lähimas kohvikus teed küsimas. Teed isegi oleks müüdud, aga kohale juhatada meid ei osanud keegi. Tütarlaps leti tagant vabandas meeldiva aktsendiga eesti keeles, et on küll kohalik, aga sellist kohta ei tea.

See teade tekitas kerge paanika, sest tulime küll ajavaruga, aga see hakkas otsides otsa saama. 

Siis aga tormas too tütarlaps meile järele ja ütles, et nüüd ta saab aru küll, kuhu me tahtsime minna ja see koht on seal (osutas ta näpuga lähedal asuva puudetuka suunas). Oligi. VÄGA lähedal.

Rannu osutus rahulikuks ja külalislahkeks kohaks, kui välja arvata, et üks perenaistest oli end ise hommikul jalga pussitanud ning Maarja ja Aire said kohaliku kassipojaga kontakti loomise käigus küünistada ja hammustada. 😁

Küllike pidi hommikul tõdema, et on sellest lavastusest välja kasvanud (vähemalt kostüümidest) ja kuna valik polnud suur, valis jälle väikse.
Maarja tegi talle modellialbumi jaoks väga julma kaadri, aga selle printis dramaturg välja ja rebis võimalikult tillukesteks tükkideks.

Kuna Tiitu oli ühte teise kohta tarvis, kaubeldi kaasa kõikvõimalikke tuntud ja tundmata näitlejaid, aga sattus hõivatud nädalapäev olema. Lõpuks jäi veel Enno, kes põhimõtteliselt oli nõus, ainult et ta oli juba paar kuud varem Erkot asendama kaubeldud. 

Initsiatiivikas ja hakkaja püstolnäitleja oleks küllap ka kahe rolliga hakkama saanud. Igatahes kuulsime palju selles lavastuses seni kuulmata repliike.😄
Publikut oli palju ja tuul vist soodsas suunas, sest saime etenduse lõpus hea kuuldavuse eest kiita.
Sealse külamajaga soovitame tutvust teha. On, mida uudistada. Isegi ööbima saab jääda. 👌
Järgmine esinemispäev saabub juba õige varsti ja siis oleme lausa kahes kohas korraga, nii et... hargneme. 😉