Kallis Aire!

Võimalusi, ajarikkust,

õndsaid hetki, õnnelikkust!

Ilus, andekas ja aval,

sära argipäevalaval!

KALLISTAME! 

KÕVASTI. 😉

Kuusalus. Härmakosu kaudu

 "Arvasin, et hakkan tee peal teksti õppima," tunnistas Merike jutuvadina vahel. Tee pakkus ohtralt vaatamisväärsusi: Aegviitu oli uus poehoone kerkinud, jõulutuled särasid siin ja seal... Eriti huvitav hakkas, kui geps juhatas meid kuhugi, kust tsivilisatsiooni naasmine tundus küsitav, lisaks hakkas meid seal imestamisväärsete teeoludega inimtühjuses jälitama mingi auto. Kuusaluni välja. 

See-eest sõitsime metsast otse rahvamaja ette. Kõmm! (Mitte avarii mõttes kõmm). 😀

Hässsti armas maja ja külalislahke Maria. Meile anti kasutada privaatsviit: ei mingit kokkupuudet publikuga, aga otsetee lavale. Laud kaetud ja kõik toredad tingimused loodud.

Et jõudasime kohale ca tund enne etenduse algust, käisime kardina alt piilumas, mis saalis sünnib ja muretsesime, kas "Realiseerimiskeskus" on nüüd ikka see kõige õigem jõulunäidend. 

Tiit lohutas paar päeva varem, et ega "Mutimurdjad" ja jaanipäev parem komplekt olnud, nii et püüdsime säilitada lootust.

Primadonnad püüdsid teksti korrata, aga sellest ei tulnud primadonide segava tegevuse tõttu suurt midagi välja.

Väga ilus kuusk kõrgus lava ees, väga emotsionaalne publik vaatas saalist, väga hea akustikaga saal oli ja mugav lava. Leo kurtis, et nähtavus jäi kesiseks, aga usume, et see tuli ainult kasuks. Ei ole vaja pilti teravaks ajada ja teatrihuvilisi traumeerida. 😏

Esines väikseid tekstist mööda rääkimisi ja kerge hajameelsusaps, aga sellel me pikemalt ei peatuks...😄 See-eest jõudis lavale vahetu tagasiside publikust:

Merike: "Ütle, et pea valutab. Ise vaata sellise klaasistunud pilguga..."

Saalist: "Kas vaatab?"

"Vaatab küll!"💖

Plaksutati kaua ja energiliselt, aga kuna suutsime pärast teist kummardamist kardina ette kerida, ei leidnud me kolmandaks kummardamiskorraks teed nende vahelt välja. 😌

Kui lõpuks kohvilauast tõusime, oleks nagu kormoranid sellest üle käinud (va reostamine): vaagnad söödi puru- ja tilgatumaks, ka endil kaasas olnud toit sai otsa.

Õnneks pidu veel kestis. Korraks oli tekkinud mure, et kas meie pärast nüüd hoiab keegi maja lahti. 😄

Õues kippus buss kangekaelselt tolle tulemisajast tuttava metsa vahele, nii et Leo otsustavalt sekkus ja palus nina ringi pöörata.

"Kuidas nad meid leidsid?" imestas Merike rahvamaja rahvast.

Küllike ei teadnud.

Dramaturg postitas jõulukaardid. Kahjuks need alustavad teekonda alles kolmapäeval. 

Aegviidust alates läks salongis märkimisväärselt lõbusamaks, nii et teekonna pikendamiseks sõitsime Aravete kaudu.

Ühtlasi saime põhjaliku ülevaate lestade ja tuulehaugide hingeelust.

Otsustasime kuskil valgemas kohas grupipildi teha ja kirjutada täpsustuseks juurde, et need oleme meie.

Valitud koht oli hea sellepoolest, et kiri oli juba olemas, halb sellepoolest, et meie näod ei jäänud näha.

Keerasime näod teisele poole, aga kohmakas dramaturg suutis kuu endale mütsituti külge haakida.

Tegelikult oli täitsa vahva õhtupoolik. Oleks meid rohkem olnud, olnuks vast vahvamgi. 😊

PS Aitäh kutsujatele kingituse eest!

Veneveres. Selles Virumaa omas

 "Johhaidii! Hea, et meil varu-grupipilt on!"

ohkas Maarja, kui Enno tehtud fotosid nägi.

Tegelikult oli paremaid ka. Fotoka omanik jättis need magustoiduks.

Seltsimaja võttis meid südamlikult vastu,

kõikjal valitses hubasus, õdusus ja natuke lõhnas juba jõulude järele.

Maarja ja Enno vajutasid end mugavalt sohvasse ja suurte raamatugurmaanidena heitsid vilunud pilgu siinsele kollektsioonile.

Mõnel teisel kulus selleks märksa rohkem aega.

Maarja avastas näiteks, et temast on raamat kirjutatud.

Leost ja Estrist on ka raamat. Joonistatud. Kiri ei käi nende kohta. See hele seal peas... see on härmatis.

Ja veel leidus raamatuid kellestki, aga me nimesid enam ei mäleta.

Etenduseks olid ideaalsed tingimused ja soosiv publik. Öeldi, et sealkandiski leiduvat üsna samasuguseid kui meil... laval. 

Virtuoosliku helikunstnikuna jäi Maarjal aega ka raamatulugemiseks. 

Nüüd on valmis ülejäänud truppi koolitama, aga me pole suutnud end veel isadeks ja poegadeks sorteerida.

Muidugi oli kahju, et nii vähe näiteka rahvast kaasa sai tulla, aga transport pani paraku piirid ette. Kõigile lihtsalt ei jätkunud kohta.

Seekord siis sellise kambaga. 😊 27.11.21

Üle pika aja üks kooselu proov

 Jõudsime isegi mitu geniaalset plaani järgmise aasta jaoks välja mõelda. Täna muidugi enam ei mäleta.

Ah ei... Hakkab meenuma. Puhvet...

Palju õnne, Maarja!

 Soovime sulle kõike seda ja rohkematki!

Kui sa praegusel kellaajal juhtuksid ärkvel olema (kas või hetkeks), imestaksid, kui valged ööd meil siin Eestis ikka on. 🌘

Õnne ja Marianne komme!

Riigifestivalile!

 Head uudised!

Riigifestivalile pääsesid:

1.Viljandi Seasaare Teater "Raamid"

2. Jõelähtme Lavagrupp "Peegli valguses"

3. Alburahva Teater "Õnnesoovid’’

4. Must JaAm ja Karakteri ühislavastus "Oad"

5. Karakter Teater "VÕIMALUS"

6. Tabivere teater E.H.K "Õiekesed"

7. Sõmeru Näitetrupp "Päikesetriip"

8. Tammsaare Teater ja Salme Teater "Grönholmi meetod"

9. Häädemeeste Huviteater “Jutt Jumala õige”

10. Oomeriteater „Rehepapp“

11. Väike-Maarja Seltsimaja näitering “Provintsianekdoodid. Metranpaaži lugu.“

12. Taritu Tubateater “Patused hinged”

Karantiiniaja mängud

Kõik hakkasid end kolmapäeval mälumängule kirja panema, aga meis tekkis paanika, et me ilma peame jääma. Nuiasime siis Sillelt, et ta meile vähemalt ülekannet teeks. Sest pärast kellegi 100. juubelit peab enamik meist kodus istuma...

Tehniliselt mõtlesime alles viimasel hetkel, kuidas omavahel vastuseid arutada. Tundus väga lollikindel plaan olevat, et Maarja vaatab ülekannet ja samal ajal seletab-kirjutab teistele, mida ta kuuleb-näeb. Mängu algus oli lihtne, 'Ei meelest läe mul iial... ' ja 'Tihemetsa Tiinat' ümber ei pidanud laulma, aga Gladiaatorite tunnusmuusika ja kohale toodud esemetega tuli ka kidakeelsus.

Ütleme nii, et väga targaks saime, elus pole selliseid küsimusi kuulnud, vastustest rääkimata. Punkte jagati sama lahkelt nagu alati 😀

Sauna-Madise naise nimi...

Kus asuvad Kodurahu ja Vaherahu...(ja Öörahu)

Millal esitleti esimest korda elektriautot...

See kirsinärijaks kutsutud lind on ainuke lind meie lindude seast, kes suudab kirsikivi purustada vms, aga ta ise kirsimarju ei söö. Saekala: Kompotilind 😂😂

Aegviidu Tiidule tänud kiituse eest! Ma tegelikult ei ole nii kiire, et suudaks teistele küsimusi saata, nendega vastuseid arutada, samal ajal googeldada ja endiselt õhtu peale kolm punkti teenida 😀

Päikesemaja Palusalu

Sport on meie dramaturgi jaoks küll väga võõras teema, aga kui tema ette laotada näiteks Antsoni, Kerese, Palusalu, Salumäe ja Pikkuusi pildid ja paluda need nimede ja aladega kokku viia, siis saaks vast isegi hakkama. Kotkas võiks hetkel esimese hooga Palmistega segi minna, aga pärast mõttepausi nähtavasti teaks korrektuure teha. 

Seega sporditeema ei saanud olla see, mis Alburahva Teatri esinduse Päikesemajja meelitas. Või siiski. Natuke oli isu näha, kuidas Arlet maadluskuulsuse elukäigu valdkonnavõhikule vaadatavaks on kirjutanud, natuke meelitas see, et jutt käib ikkagi üpris siitkandi inimesest ja kõige rohkem ahvatles ühel septembriõhtul Vooselt läbi sõites avanenud vaatepilt loojanguvalguses toretsevast majast ja selle ümber tunglevatest inimestest.

Reklaam vaimustas samuti. Küllike uuris inimesi fotol ja ei jõudnud ära imestada, kui äratuntamatuks saab hea grimmimeister näitleja muuta. Kavaleht näitas, et isegi nime muudab ära. Arvatav Arlet osutus hoopis Gerhardiks. Selleks ajaks oli küll juba telest selgeks saanud, et seersandiks peetav mängib hoopis Kotkast. Loogiline. Kelle välimus olnuks selleks kohasem?

Aga nüüd algusesse. 

Esmalt oli muidugi üllatus, et sa ei saa minna teatrisse siis, kui selleks vaba õhtu tekib, vaid pead ootama ära sellise õhtu, millal etendust mängitakse.

Ühel niisugusel õhtul sõitis autotäis huvilisi Päikesemaja parklasse. Maja leidmisega raskusi pole (ei teagi, miks 😄🌞), parkla sissesõidu oskasime ka õige valida ja sealt edasi kutsus kõigile tuttav hääl.

Kuigi peaaegu naaberküla, polnud dramaturg selle maja hoovis varem peatunud. Hämaruses oma kollase jopega hästi nähtav giid Tanel Talve tegi lühikese ja toreda krunditutvustuse ning ühtlasi rääkis kuulajatele muinasaja lähedaseks ja (lausa uskumatult) lähedale.😇 

Uurisime põhuplaate ja päikesepaneele, sauna, majakesi, telke ja telgielanikku, mootor- ja jalgrattaid jpm. Tundus turvaline. Kiirabi valvas. 

Maja nägi seestpoolt veelgi parem välja (valgust oli rohkem). 😃 Fotod ajasid nostalgia ja kadeduse peale, sest tekkis tuhat mõtet, millised fotonäitused oleks võimalik oma albumite abil kokku panna.

Etendusest.

Kristjani vene multikatest tuttav veidi loll-ivanlik naeratus oli väga võluv. Väga.😊 Tiit oli hirmutavalt suur. Lavalahendused, näitlejatööd, lugu ise... Ilus tervik. Mis sellest ikka ümber rääkida, kes vaatas, see teab. 

Tervikust välja kukkus ehk lõpp-pildi kõige emotsionaalsematel hetkedel selja tagant kostuv sosin: "Ma ei saa sinuga praegu rääkida. Teatris olen. Ma ei tohiks vastugi võtta. Teater alles käib. Mis sul oli muidu?..." Aga selliste vääramatute jõudude eest pole ka parimad teatritegijad kaitstud. 😇

Tilluke kokkutulek Realiseerimiskeskuse juures

 Merike teadis lubada, et kui vahetult enne etendust valitseb täielik kaos, ennustavat see etenduse õnnestumist.

Noh, igatahes kui Küllike tund enne algust Merikesele helistas, et riietus kokku leppida, ahastas toru otsas lavapartner: "MIS RIIDED! MEIL ON PILT KADUNUD!"

See oli halb. Küllike hakkas igaks juhuks korterit läbi otsima, teise käega samal ajal postkastist ja messingerist kunagi kuskilt saadud faile leida lootes. Ei leidnud. Juba tegi dramaturg kõne Kaupole, kelle pilt oli kenasti raamis olemas, kuid kes lubas küll täpselt 11.00 laval olla, aga rahvamajas ja Indrek Liiva mälestusvõistlustega seoses.

Meid oli Toiduaita kutsutud. Jäi veel võimalus Leo pilt pliiatsiga juurde joonistada, aga õnneks vehkis dramaturgi saabudes Merike vajaliku pildiga rahvamaja ees. Leitud!

Ähmiga oli fliis koju ununenud. Merike läks tagasi näitekasse, et otsida sealt mingi tekstiil, mis voodikatteks sobiks. Leidis oma fliisteki, mille kohta oli kindel, et see on tal kodus.

Kus on maskid? Kus on toit? Kus on... Vähemalt näitlejad olid kõik kindlalt koos, isegi rohkem kui mängimiseks vaja: Leo, Marko, Kaupo (kõrvalmajas), Merike, Küllike, Aire (päevajuht) ...ning Mare ja Vera oma töötubadega.

Küllike oli igatahes etenduse lõppedes enda üle uhke. Kogu tekst tuli meelde! No mis sellest, et mitte tavapärases järjekorras ja mõni asi meenus pärast lavalt tulekut, aga oli meeles! See hoidis ka lavapartnerid toonuses ega laskunud rutiinil tekkida. 😌

Hirrrmsad lood Albu mõisaõuel

Usaldusväärsete allikate kinnitusel toimunud täna mõisaesisel ringteel koletu kähmlus, kus kuri Tuhkatriinu rünnanud kaikaga kohalikke kooliõpetajaid. Löögiulatusse sattunud muusikaõpetaja päästnud väheldane kasv ja väledad jalad, appi tormanud matemaatikaõpetaja tormanud ärevushoos sündmuspaigast hooga mööda ja uue ringi ajaks olevat olukord juba lahenenud.

Täiesti endast väljas Tuhkatriinu karjunud kohale oma seitset pöialpoissi, unustades, et need on hoopis teisest muinasjutust ja teise naisterahvaga seotud. Segaduses pöialpoisid tulnudki.

Tuhkatriinu ilus Võõrasema polevat asjasse sekkunud, kuna tolle peegelpilt kinnitanud just, käsi südamel, et Võõrasemast ilusamat ei ole kunagi varem olnud, pole praegu ega ka tulevikus. Ainult riietusele tasuks rohkem rõhku panna.

Seltskonnaga ühines  ka vallatu Punamütsike, kelle punane mütsike aastaid kestnud teekonna tõttu pisut luitumismärke näitas. 

Oli, kuidas oli, pildid igatahes kinnitavad juhtunu tõeks.

Kooselu seadused Järva-Madise laadal

Kui selle päeva etendusest midagi eriti esile tuua, siis telerit ja kuuldeaparaati eaka paari elutoanurgas.

Teler pildile ei nõustunud tulema, puikles, et mis nüüd tema, vanake, kaamera ette ronib, lambid luitunud ja kineskoop tolmune... Kuuldeaparaat (kõlar) oli edevam.

Põnevust jagus. Vähemalt laval ja lava taga, sest peategelased ei lasknud end tekstis antud repliikide järjekorrast absoluutselt häirida. Urmo pidi nad vahepeal reaalsusse tagasi helistama. 

Publiku keskmine vanus jäi vist küll 15 aasta kanti, aga peeti toredasti lõpuni vastu ja plaksutati innukalt.

Kingituseks jätkus igaühele kotike ökoloogiliselt puhtaid muna-, piima- ja jahutooteid.

Maarjast tundsime puudust. Riidlemist ja füüsilist karistust oleks rohkem olnud, aga lavatagustel ehk stressi vähem.

Ah jaa! Küllike ja Merike käisid eelmisel päeval spetsiaalselt apteegist uut südamerohtu toomas. See ei tahtnud küll hästi pudelist välja tulla, aga see, mis tuli, toimis tõhusalt. 

Näitekas läheb saabuvale juubeliaastale kindlal sammul vastu. Jätkub, mida näidata, jätkub, keda näidata. Ja vaatajaid jätkub. Nagu näha, ilusatest ja väga ilusatest tütarlastest meil puudust pole. 😋

Andekamad jõuavad kinolinale

14. septembril toimus võttepäev (kui ollakse nii kaua koos käidud ja mõistetakse üksteist poolelt sõnalt, pole tarvis mitut päeva kulutada).

Filmiti Albu mõisas, mille ilus interjöör loole miljööväärtust lisas.

Millal film kinodesse ja teleekraanile jõuab, ei oska hetkel veel ennustada, seni jälgitagu reklaami, sest elus asi on ikka elus asi. 😉

Arlet Palmiste, Alburahva Teater ja "Õnnesoovid". 😊

Õnnesoovid

 

Head ja paremat!

Õnnesoovid Muuseumiteel

 "Külm oli," kurtis Olli. 

Publikut oli.

Lavanärv oli.

Nii suur, et ei märganud kuulata, mis raadiost lasti.

Rohkem tähelepanu, head raadiokuulajad!

Muuseumitee viib läbi Aravete külamuuseumi

 

Lugu sellest, kuidas Saul, Milli ja Henny Koprapesa saunas sünnipäevi pidasid

Aastaist, mille seljatamist tähistada, tuli brutos kokku kenake summa, aga seda me siin ei maini, mõni hakkab veel arvutama. 😌

Merike tahtis, et pidu oleks igati tähtpäevaliste vääriline:

tellis oma lemmikpagarilt tordi,

oma lemmik-saunaomanikult saunaõhtu,

kutsus oma lemmiknäitlejad peole

ja hingekosutuseks nõudis (pika etteteatamisega, aga siis et oleks ka ilus, pikk ja eriline) sünnipäevaluuletust.

Kui esimesed punktid said edukalt täidetud (eriti esimene 😆), siis viimasest punktist olid täidetud kaks viimast punkti ja ette loeti vaid üksikuid katkendeid.

Siia saagu kirja vaid jupike sissejuhatusest:

"Laena mulle kannelt, Maarja Liiv!

Kaunis lugu mõlgub meeles, 

mis ehk õndsas laulukeeles

kõige kõnekamalt kõlaks siin.

Samas ei saa pahaks panna,

Maarja kannelt kui ei anna.

Igal olgu oma liist,

võõra käes ei kesta riist..."

Luulet jätkus ka teistele, aga kuna see polnud luuleõhtu, siis keskendume piltidele. 

Pildid ütlevad küll rohkem kui sada sõna, aga mida sellel pildil uuriti, enam ei mäleta. Kas kuulati raadiost õnnesoove või määrati igale sünnipäevalapsele tähelepanu osutamise aega...

Kõigile pingutustele vaatamata oli raske kõiki korraga pildile saada

ja tegime Marest ja Marega pilte, mis me tegime, 

koore riisusid ikka viimased pidulised.

ÕNNE MEILE!

Kallis Mare!

Kroonik saaks küll võltsida, mis päeval lugu loodi,

kuid ülekohust see ei kataks kinni miskitmoodi.

Et kalli Mare sünnipäeva magasime maha.

Jääb üle meil nüüd peituda koos lillekimbu taha

ja seegi peidukoht on tänu Erkole ja Leole,

sest selle kimbu jättis Erko reedel saunapeole.

Vabandused, vabandused...

Tegelikult sa ju tead küll, kui tähtis ja oluline meie jaoks oled ja ilusaid sõnu on igal päeval hea kuulda, ei pea tingimata sünnipäev olema. 😌

Palju õnne ja häid mõtteid ja suuri võimalusi ja sõpradele (so meile) paremat mälu ja teravamat pliiatsit! 💖 

Õnne, Leo!

Täna Leod me trupp ei sega.

Las ta olla omadega!

Tuleb aeg, et ühenduda,

ainult Leole pühenduda...

varsti. Hiljem. Homme. Pärast

ta ei puudu meie seast.

Saame osa tema särast,

vaimukustest, hingeheast.

Segada meil oleks kahju

omadega olemist.

Õnneks aga pole vist

tänast enam palju kah ju. 😋

KALLLLIIIIIII!

Elamuste esmaspäev

Küllike VÄGA TAHTIS Arukülasse. Sinna Harjumaa omasse. Alguses oli sooviga kõik hästi, sest Mare teadis, mis Küllikest sinna nii tugevasti veab ja Mare tahtis ise ka. Aga siis selgus, et Mare ei saa. 😲

Küllike otsis kaaslast.

Kaaslase leidmisega Küllikesel probleeme polnud, probleem oli sõidukiga.

Tegelikult ei näinud Küllike ka sõiduvahendi leidmises probleemi, Küllikesel on jalgratas. Aga nii motiveeritud kaaslast, kes veidi vihmasel õhtul ja suures osas ka öösel 2 x 37 km nõustuks sõitma, Küllike ei leidnud. Isegi pakiraamil sõidutamiseks.

Merike ei jäta sõpra hädas üksi. Küllap ta oleks lõpuks ohates oma ratta käima lükanud, aga õnneks meenus ühistransport. 

Ühistransport pakkus küll küüti enne kella kolme päeval ja kohal tuli olla kaheksaks-üheksaks õhtul, aga otsustasime, et nii jääbki rohkem aega vaatamisväärsuste jaoks. 

Poole viieks olime Aegviidus kõik vaatamisväärsused üle vaadanud.

Suundusime Arukülla. 

Teame nüüd, et Arukülas on Jaama, Tiigi, Soo, Nõmme, Põllu, Aia, Tamme, Kase, Kuuse, Toominga, Lepa, Sõstra, Kirsi, Pirni, Kadaka, Männiku, Vaarika, Maasika, Talve, Sügise, Kevade, Suvila, Harju, Tallinna, Staadioni, Linnu, Ööbiku... tänavad ja teed. Ja Piiri.

Õhtu lähenedes tahtis Merike aina sagedamini kinnitust, et kontsert toimub ikka täna, ikka Arukülas, Küllike ikka leiab õige koha üles ja kas on ikka kindel, et võib minna. 

Ta enda telefon jäi õnnetuseks koju.

"Ma sain juba esimese elamuse kätte," õhkas Merike, kui oli väravast sisse astunud.

Aias tervitas meid tore pererahvas ja sümpaatne koer. Tema meist ei arvanud küll eriti midagi. Aga kui juba tulime, oldagu siis pealegi.

Saime ülevaatliku ümber-maja-ekskursiooni pilguheidetega ajalukku ja tulevikku (vanaisa suvila, bassein, postimaja, pärnad, plankaed... Oli ka aastaarve, ruutmeetreid jm, aga kroonikul on numbritega endiselt kehvasti).

Laual ootasid tulijaid teema- ja päevakohased hõrgutised. Nagu näiteks

Istumiskohad leitud, asus Merike talle omase häälekusega nimetama kohale tulnud nimekaid tegelasi. Tegelikult oleks ta hästi sobinud aiaväravasse heeroldiks, sest tundis külalisi vähemalt sama hästi kui pererahvas. 😃

"Nii ägedad kingad!" ahmis Merike õhku, kui majaperenaine lavale astus. Kui Trump ja Ässad laulma hakkasid, said meil aga igasugused sõnad otsa. Oleme ausad: isegi kui õnnestuks veel ägedamad kingad hankida, sama hästi laulma see meid ikka ei paneks. 😒

Vaheajal suhtlesime booli ja koduleivaga. Mmm...

Kontsert.

Kellele ei meeldiks Liisi ja Joel? Me oleks vabalt võinud olla need 101. ja 102. külaline, kes aia tagant kuulavad, ikka oleks elamus kindlustatud olnud.

Elamuse iseloomustamisel tuleks katakreeside kasutamise pärast aru anda. Las ta siis heliseb kuskil seal sees. Kirjeldamiseks liiga hirmsalt ilus, jõuliselt õrn ja kohutavalt armas. 😌

Kusagil väikesed külad ja linnad

kulgevad omas õnnes.

Mäletad, Hallopi poel oli kaelas lampidest kee?

Arukülas käib kodukontsert, 

aga Kilingi-Nõmmes...

on uus tee.

😊

Lausa kahju oli kohe pärast lõpukummardust tagaväravast välja hiilida. Kindlasti jätkus ka lisalugusid. Meie jätsime end neist ilma.

😔

Veel rohkem hakkas kahju, kui perroonil selgus, et Küllike on kellaajad totaalselt valesti meelde jätnud ja rongini on veel 45 minutit aega. 

Aga noh. Oligi aega kuuldu üle mõtiskleda ja Küllike sai mööduvat rongi filmida. 

Kahjuks ununes kuhugi vajutamata. 

Tagasitee möödus märkamatult. Küllike oli haaranud ajalehevõrgust kogemata venekeelse lehe ja avastas, et teab ristsõnas vähemalt kolme vastust, kui suudab välja mõelda, kuidas kirjutatakse vene keeles Newcomen. 😆

Autos rääkisid Elen ja Merike metsloomadest teel ja Küllike liitus elavalt vestlusse, kuni meenus, et valdavalt sisenevad sõidu ajal põdrad ning karud juhi kõrval istuja poolsest uksest või aknast. Ja Merike ei lubanud kellelgi enne väljuda, kui tema on koju viidud.

Muide, see nimi kirjutatakse Нью́комен. 😏