30 august 2015

Täna kutsusime end külla Marele ja Narniale

Kes pühapäeval külas käib, see asjata ei longi. Sest teavad kõik, taram-taram, et selleks sõbrad ongi!
Teel kohtasime kotkasvareseid, lehmi, kaht punast kanistrit, neljast karust ühte,
päevalilli,
seenelisi, sarvedega Narniat...
Või noh, peaaegu.

Teel ei kohanud metssigu, tuttavaid heinaruloone ega sõiduks mittesobivaid teelõike, kuigi tagasisõidu ajal pommitas Merike pidevalt küsimusega: "Kus tee on?"

Palju õnne, Mare - Alburahva Teatri osavaim noaloopija, parim termosepaugutaja, salatimeister ja sünnipäevalaps!

Kui Mõnuvere koerad olid üpris sõnakehvad ja umbusklikud (ainult Merikesega toimus lahkudes väike mõttevahetus), siis järgmises peatuskohas lükkas perekoer kõik saabujad murule pikali, nuusutas, kallistas ja lakkus üle. Külalised andsid parima, et võõrustajate head koerakoolitustööd ära nullida, aga kahjuks jäi aeg napiks.
 Väga meeldiv majarahvas ja ilusad loomad.
Nüüd peame plaani, kelle juurde end järgmisel korral kutsuda. Oleme avatud pakkumistele.
Eelistame eksootilisi ja kalleid roogasid, aga see-eest sööme palju. Oleneb muidugi jookidest.
Külla tuleme varakult, aga see-eest lahkume hilja.
Tulijaid on palju, aga see-eest oleme väga tüütud ja pealetükkivad.
Ja kuna raha ei ole elus esmatähtis, võib maksta nii väärtpaberites kui sulas või näidata kätte tõhus koht aardekaevamiseks.
 Rõõm, mida kogete meie lahkudes, on hindamatu!
 

24 august 2015

Mutimurdjate jälgedes

Aire teatab, et tema ei viitsi pühapäeval tööd teha, võiks ikka festivalil mõne etenduse ära vaadata. Maarja vaatab, et üks maja on Palamusel pildistamata jäänud. Ja nii möödaminnes saaks selle filmi vea ka parandatud. Merike pole nagu väga vaimustunud, aga laseb end veenda. Pealegi pidid saarlased seal olema ja neid pole tõesti jube ammu näinud.

Pressime end Välku, mis on tähtsa päeva puhul cabrioletiks muundatud. Merike tunneb muret, et temast võib ainult kärssand tükk alles jääda ning üritab protsessi peatada end salli mähkides.
Reedesest reisist on õppust võetud ja poe jätame hommikul (ca 14.00) vahele, pole jälle neid keeduvorste ja isekõndivat jogurtit vaja. Lepime rohelise kohviga. Oli tunne, et see ei kõla eriti usutavalt ja fotota on seda teistele raske tõestada, aga jäi seegi pilt tegemata.

Satume just sel ajal, kui saarlased parajasti suurte prügikottidega taarat tassivad. Pudelid on muidugi ajalehtedesse vms pakitud, et kolinat kuulda poleks. No teised ehk petab veel ära, aga meid...

Kohustuslik Lible poleerimise pilt. Neid võib lähipäevadel veel mitmelt trupilt välja ilmuda. Imetleme muidugi ka parajasti modellitööl olevaid parte.
Positiivne on see, et kui kõikide saarlaste nimed kohe meelde ei taha tulla, siis nendega seostuvad juba igasugused juhtumised, mis abiks on. A la see on see naine, kelle 50. juubeliks meil tort ja laul olid olemas, aga uksel oli mingi imelik silt, et me sünnipäevale ei jõudnudki.
Kaardistame avastamata nurgatagused.
Öine tantsupidu oli vist lühike.
Mingi huvitav, kõndida oskav pudelihari.
Tuleb välja, et kõik peavad oma kostüümid koju kaasa võtma. Hea vist, et tagasi otsustasime tulla.
Natuke jääb nagu mulje, et Harrastusteatrite Liit üritab teatreid tulevasel vormivalikul suunata. Meie kleiti hakkab tehnilistel põhjustel vist ainult Koit kandma.
Ühtegi etendust me ikkagi ei näe, vähemalt lõpetamiseks jõuame kohale. Kiiremad saavad saali, aeglasemad püüavad akna alt midagi kuulda. Kui nüüd üritada midagi lõpetamisest meenutada, siis et plaksutati väga kõvasti ja sageli.
Või noh, tegelikult Küllike sai oma lemmikkriitikult dramaturgi paberid kätte.
Diplomiomanik ei varjanud rõõmu. Eksamiküsimused olid päris rasked. Õnneks ei pandud pahaks, et Tiit ette ütles. :D
 
 Keegi sai tegelikult veel pabereid. Naabrid näiteks (paraku ei ole meil sellest pilti. Kindlasti kadedusest.) ;)
 
 Ja kellelegi kingiti Vilde kalossid.
 
Liisi järgmise festivali kohta midagi öelda ei osanud, aga 20. juubelil kohtutakse jälle Palamusel.
Proovifotode ajal, kui tehnikat paika sättisime, tahtsime paluda jõeületajaid appi pilti tegema, aga ei raatsinud neid kohe kuidagi teisele poole kaamerat jätta. Lõpuks kasutasime ühe fotograafiamaailma tõusva tähe teenuseid (enamtuntud nimeka lavastajana Saaremaalt.)
 
 Parandame untsu läinud kaadrid.
Täiendame oma linnaarhitektuurikogu.
 Sõidame Peipsist ja Võrtsjärvest mööda, näeme sumotõugu lehmi.
 Leiame trepi, mis lubas taevasse viia.
Maarja pole olukorraga üldse rahul. Jutuajamistes kasutatakse üle ühe tsitaate 'Muttidest' või 'Trepikojast'. Nagu nendest proovidest veel vähe oleks.
Keegi näiteks on kivi püsiva sissetuleku pärast muretsenud... või sõprade.
 
Märkame parklas ühe Virumaa teatri esindajaid, kes meid endaga liituma kutsuvad. Nad on vist kusagilt teada saanud, et Merikesel Ida-Virumaa kaart kaasas on. Või kuidas Merike teadis, et täna just seda kaarti on vaja lugema minna?!
 Aime ja Maiu peavad plaani Voldiga Voldisse sõita ja üks etendus seal tulevikus maha pidada.
 Merike mossitab, et maja meile värvuse poolest sobib, aga terve trupi jaoks kuidagi väike.
Tähtsad papperid käes, tundub Airele ja Maarjale, et nüüd on õige aeg meelde tuletada, kes käskis meid festivalile kirja panna ja ei loobunud isegi siis, kui teised minna ei tahtnud :D
Küllike: "Ma ei saa kiituskirja koju viia! See on ju mullane, kuidas ma toitude juurde..." ("Mutimurdjad". Vähemalt poolenisti.)

Teeme seinale kaks linnukest, et oleme jälle Ameerika mägesid külastanud, ühe vaatamisväärsuse ära näinud. Ja lisaks eriti rasvane linnuke ühe raadiost kuuldud loo kohta, mida me kõik peaaegu täies pikkuses kaasa oskasime laulda. No Küllikesele tõi lugu kooliaja traumad meelde, tema otsustas selle lärmi sees edasi nohiseda. Vahepeal muidugi ärkas üles ja tõestas meile, miks just tema kõige suurema unustaja tiitlit kannab. No näiteks avastame poole tee peal ühe müügis oleva mõisa ja valmistume sente kokku klappima, kui ta karjatab ning üritab meile väita, et peame selle kuuma ilmaga tagasi sõitma, sest rahakott jäi Palamusele. Ja nii veel kaks korda.

Muidu tundub, et võib vist reisi jälle kordaläinuks lugeda.

23 august 2015

XV Külateatrite Festivalil Palamusel

Sõit Palamusele oli sekeldusterohke. Juba eelmisel õhtul paanitses Merike (ja rahustamisele vaatamata korduvalt), kuidas Küllike Alpu tuleb ja ega ta hiljaks jää. Ei jäänud. Kella viiest hommikul tegeles dramaturg lõikumise, tärgeldamise ja triikimisega. Tund enne bussi otsustas hoopis vakstu kasuks. Valmis neli teost: "Suplejad", "Richard vihmaussiga", "Südamega vaadates" ja "Armastus". Tundub, et keegi hakkab oma depressiivsest loomeperioodist väljuma. :P

Kuni koguneti, käis üks neljast näitlejannast (allilmas tuntud kui Viktoria) pargist hoidisematerjali hankimas. Õnneks oli jõepõhi mõõdukalt kuiv ja samas valgurikas.

Lavastaja oli sunnitud infojuhti tunnustama tollele mitteomase operatiivse probleemilahenduse eest. Vähe sellest, et probleem lahendati, see oli ka korralikult laetud! (siin aitasid küll juba teiste trupiliikmete väiksed valged käekesed). :P

Kandsime asjad kärusse ja ronisime bussi. Aire ei suutnud märkimata jätta ühe kaaslanna eelmise õhtu imestust: "Siin polegi ust? Kuidas ma siis peale sain???"

Küllike kibeles teksti kordama. Maarja ei tahtnud sellest midagi kuulda. Kordasime siiski. Päris huvitav tekst. Oleks nagu kunagi varem ka seda kuulnud.

Kui Merike väravavahiametist väsis (me oleme endiselt suured väravpallihuvilised), teatas ta resoluutselt: "Te teate, mulle ei meeldi sedalaadi kõnelused. Lahkun hetkeks!"

Õnneks istus ta keskel ja kolmepunktivööga kinnitatult.
"Kuhu te lähete?" osatas Aire. "Ilma püsiva sissetulekuta?"
"Ja sõpradeta..." piiksus dramaturg.
"Kui on sissetulek, küll sõbrad ka tekivad," lõõpis Tiit.

Merike ristküsitles Maarjat. Et kas ikka kõik asjad kaasa said.
"Ega ma mingi Küllike ole!" turtsus too. Ööseks selgus, et siiski-siiski, unustamine pole ka talle võõras. :D

Veel tahtis tagaistmel istuv Merike pidevalt esiistmel istuvale Airele asju ulatada. Õigemini küll üht kindlat eset. Ja Küllikesest sai väsinud vahelüli.

"Mulle tundub, et keegi jälitab meid," muutus Merike mingil hetkel rahutuks ja hakkas ärevaid pilke tagaaknasse heitma. "Olen alati vihanud neid, kes pikivahet pidada ei mõista!" Paraku ei saanud jälitav sõiduk meist oluliselt maha jääda. Ta kinnitus bussi konksu külge.

Järva-Jaaniks selgus, et meie seas on veel unustajaid. Õnneks ei lastud lavastajat üksi poodi, vastasel juhul saaksime klambripüstoli laenutuse avada. Selle eest osteti iga inimese kohta rull niiti.

Sõime. Pirukast ja pasteedisaia. Viljarile meenus Indrek Kalda laul "Mulgimaal seal on hea elada..." ja muretses, kas siga end praegu üldse kuskil Eestis turvaliselt võiks tunda.

Palamuse tundus esmapilgul veidi vägivaldne.
Maarja tuiskas paremale ja vasakule ning sundis teisi endaga sammu pidama. Teised ei pidanud. Siis rääkis Maarja, kuidas seal, kuhu tema sattus, oli ikka taevas sinisem ja hooned huvitavamad. Olgu. Peaaegu usume. :D
Hea, et on kaamera. Ei pea hiljem mõistatama ja vaidlema.
Paarist etendusest tuli meelde ka pilti teha. Karakteri "Kükloop".
 Kellegi Tammelehe lavastatud etendus.
 
Andsime silmipimestava etenduse. Seda suuresti tänu päiksele. Atsid kutsusid ka muuseumisse esinema, ainult helimees tuleks välja vahetada. Suure teatrikogemuse juures ei teadvat nad kedagi, kes suudaks mikrid nii vilesse lasta. :P :P :P
Me muidu publikus kedagi kellelegi ei eelista, aga on üksikuid erandeid. :D
Heerold või miski sarnane sõnumitooja.
Krahvinna häärber.
Tuttavaid tegelasi.
Veski, kus oleks tore elada.
Sm Orav ja helitehnik.
Maailma väikseim aken.
Kas on Palamusel pättidega probleeme või on mõni elanik eriliselt ettevaatlik: õhtuks oli ühte majja sisse tõstetud nii kõrvalhoone kui ka lapike hoovi. Õnnetuseks oli Maarja sinna just jalutama sattunud.  

Aga küll tema juba kitsikusest väljapääsu leiab!
Maarja sõiduoskus on Maanteemuuseumi külastusest saati silmnähtavalt paranenud.
Meie tulevane vormirõivas?
Küllikese lemmik-teatrikriitik. Õhhhhh!
Esimese päeva pidustused.
Palamusele sõitis ka Veljo. Lihtsalt seekord teises kollektiivis. 
Tehnilistel põhjustel loobusime simmanist ja sõitsime koju.  Küllike suutis jälle kaose tekitada: unustas kergestiriknevad toidud autosalongi ja kaotas kuu taevast. Aga muidu oli enam-vähem...