30 november 2018

Andrest!

Ei saa lõpetadada kuud me
ega teha miskit muud me;
iga mõte tundub vale,
kui ei vii see Jalgsemale.

Kallis Andres, sinu nimel
võime teha võimsaid käike.
Kallis Andres, sinu nimes
A on suur ja s on väike.

Hea, et tähtsa päeva puhul
läbi õnnitleda saab Su.
Hingepõhjas igal juhul
kogu kollektiiv teeb kraapsu.
                                                 (eriti vasakäärmus)

29 november 2018

Maa on soolane

Sest üks õige harrastusnäitlejast maa sool keedab, koob, koolitab, keevitab ja kui vaba aega üle peaks jääma, keksib tantsida.

"Kiiguri-kaaguri," kukkus inspitsient dramaturgi väänama, kui proov veel korralikult alanudki polnud. Küllap tahtis uustulnukaile muljet avaldada. Unustades, et me pole tantsu õppimisega üldse nii kaugele jõudnudki. 😂
 "Mulle meenutab see midagi," muigas Mare ühes kohas. Kaks asjaosalist teadsid kohe, millest jutt käib. Tookord ei tahtnud hästi õnnestuda või vähemalt mitte kõigil samaaegselt. Seekord ei pea ju nii minema. 😂

27 november 2018

"Oled sa, Leo, märganud...

...et su kampsunil on L täht, täpselt nagu su nime alguses?"
Leo on.
Mare ja Aire, kes lubasid anda parima, et kohale jõuda, jõudsid. Tundus, et parim oli kah alles.
Veel olid nad igasuguse rolliga nõus, aga siis tuli Marek ja valis meeldivaima endale.
Üks tingimus oli tal, et tiivad jäävad. Teine tingimus oli ka, aga pole enam meeles.
Merike lõi sellest inspireerituna uue tegelaskuju. Natuke nagu "Hamleti" moodi nüüd, aga miks ka mitte?

Tiit otsis päkapikke. Kaks leidis. Hakkasime meenutama. Polegi vist rohkem olnud. Üks põder võib veel kuskilt välja tulla.

24 november 2018

Kadunud maja ja kallid lavakunstnikud

Juba mõnda aega kurdeti, et teatrisse tahaks. Meil on oma "Kapist välja" kah nägemata, mis veel muust rääkida. Aga siis avastas pealik, et seasaarlastel tuleb esikas. Ja KOHE!

Kohe me ei jõudnud, aga järgmisel päeval polnud neil pääsu. St peaaegu oleks olnud, sest miskipärast tekkis vääramatu tung sõita Koitu.
Noh, vähemalt samas linnas.

Mis siin imestada. Kui ikka nii harva etendustele saab, siis me ehk poleks esimesel katsel ka Ugalat üles leidnud.

Tänavaid ja hoove läbi kammides tekkis viimaks ühes õues soe tunne südamesse: "Siin me oleme olnud!"
Nüüd et milline uks?
"See torni all, valgustatud!"
"See muidugi. Vaadake, üks naine läks sealt sisse!"
"Kuulge, vist ikka ei ole see. Ta tuli välja tagasi."
"Äkki see seal?"
"See ei ole teatri silt. Seal on apteek või midagi."
"Ise oled apteek!"
"Kuulge, see tuletõrje asi tuleb tuttav ette!"
"Näe, ühed lähevad!"
"Miks on kodutöö tegemata?"
"Mis kodutöö, kui oli selge teadmine, et Jakobsonis!" 😌

Ülakorrusel naeratab särasilmne Reet. Rõõmustame. Hingame kergendatult.
Üritame komme ja lilli tema kätte sokutada. Reet hakkab vastu.

Oot! Missuguseid lilli???
"KUS lilled on?"
"Ee... ää..."
"Mõtlesid vaheajal minna?"
Ee... Tegelikult ei mõelnud midagi. Õnneks pole kaugele minek. 😄

"Mõnus hubane saal neil."
"Meid kutsuti siia esinema."
"Millal?"
"Teeme homme!"
"Mida?"
""Võõrast meest". Keda pole, seda asendame. Ööga õpib vabalt osa ära!"

- - -
Kuna me seda ka ei märganud uurida, kas etendusest pilte võib teha, teeme kummardamisest. Siis nad ei näe või on õnnitlejatega ametis. Ehk ei jää vahele. 😋
Üle vahekäigu naeratab malbelt hirvesilmne tütarlaps. Me mäletame teda juba sellest ajast, kui ta veel kolmene oli ja imelisi elutõdesid puistas.

"Oleks võinud paremini lõppeda. Noh, et oleks alla tulnud."
"Kõht tühjaks läheb, küll ta tuleb!"
"Oot, mitu last neil lõpuks oli? Osa viidi ema juurde, osa saadeti üles magama..." 😊
"Selle blondi piiga vastu oldi ülekohtused."
"Eks ju! Kohe ründama! Kaabakad!" 😄

Majapilt kah. Siis rohkem ei eksi. 😉
Tornist vasakule. 😊

20 november 2018

Härra biopuhastusteadlast oleks kuulanud tundide kaupa

Postitustest võib jääda ekslik mulje, et õpime vaid näidenditekste ja lavalist liikumist. Tegelikult toimub meil päris sageli ka igasuguseid sisekoolitusi.

Täna käisime Leo juures õppepäeval "Näitleja sisemaailma korrastamine ja alimentaarne puhastumine Jäneda biopuhasti näitel".
Väga selge, arusaadav ja ülevaatlik loeng: "Purustamine suus, lagundamine maos, puhastamine maksas..."
Järgnes praktika.
Selle aasta sisse peaks veel mahtuma "Commedia dell'arte maskide keevitamine" ja "Hõbekõri treimise algkursus".

18 november 2018

Saaremaale, Saaremaal, Saaremaalt...

"Me hakkasime nüüd liikuma," anti kroonikule sõiduinfot.
"Tulge-tulge. Ma ootan tee ääres. Tükk aega juba." 
"Me oleme nüüd Peedul," teatati mingi aja pärast.
"Ma sinna ei tuleks," lootis seisja, et ta kogu selle kohvrikuhjaga kaugemale jalutama ei pea.
Tiit oli lubaduse täitnud ja lugu õppinud. Proovisime kokku laulda. Esimene kord oli päris õudne, aga ajapikku kõrvad harjusid. 😋
Et Maarja nõudis vaatamisväärsusi, viisime ta vaatama.
"Ma ütlesin, et tahan NEID näha, mida ma veel näinud ei ole!" tänitas ta. Kuigi näiteks seda vaipa eelmisel korral raudselt polnud.
Praamile jõudmise ajaks olid kõik tuttavad tekstid läbi lauldud. Tuli ajalehest lisa otsida.
Selgus, et samal praamil on teisigi mandri-inimesi ning isegi selliseid, keda me tunneme ja kes tulevad meiega samale peole.

Põgus Liivapeatus ja siis ruttu edasi. Torti tooma.
Kõige raskemaks osutusid viimased paarsada meetrit kondiitri koduni. Tee oli hea, aadress aus, aga infotöötluses tekkis puudujääke. 😉

Ega me seda ka täpselt teadnud, kus pidu toimub, aga Helje seletas peaaegu sama hästi kui geps.

Sünnipäevalapsed nägid väga šikid ja ilusad välja. Peopaik asus peaaegu otsapidi meres, võlus toreda interjööriga ja mahutas kõik kutsutud kenasti ära.
Kõige säravam piduline oli Ingla. Lausa kuninganna!
Tervituslaul... Ütleme nii, et bussis õnnestus paremini, aga see-eest ei oska ükski teine kollektiiv nii võrratult mitmehäälselt ühe noodi peal joriseda. 😌
Kõned peetud, kingid ulatatud ja kõhud täis söödud, algasid mängud ja neid oli päris palju (aga meile mängida meeldib).

Arvamismängus läks kõige lihtsamalt sellel, kes pidi ära tundma iseenda.
Loogiline.
Mõnele ei aidanud ka vihjed. Nende peale ei tulnud enam ükski nimi meelde. 😋
Riietumismängus katsusime kahmata parimad palad.
Ülesandemängus tuli kehastuda üpris vastuolulisteks tegelasteks,
eksponeerida oma suurepärast füüsilist vormi,
sõnaosavust,
voolimisoskust,
kopsumahtu ja tulistamiskiirust,
otsimisnobedust ("Mul on nii tundlikud sõrmed, ega ma ilmaaegu aastakümneid harjavart ole käes hoidnud!")
ning tänumeelt.
Saarlaste tantsukingad olid ka mandrirahvale parajad
ja valss õnnestus hästi.
Kingipakkidest tuli välja kõiksugu kraami. Uhked lipsud näiteks.
Tuju oli hea,
paiguti suisa ülemeelik
ning tantsurõõmu jagus tundideks.
Miks see pilt siin on, ei oska kroonik kommenteerida, aga igatahes ilus uks ja tore võti.
Tornimäe tüdrukud olid temperamentsed mängujuhid.
Urve uudishimutses järgmise paki juures. Avamine polnud lihtne.
Lõpupildid tehtud
oli aeg unemaale reisida
tädi Maarja unejutu saatel.
Kes siis ise hommikuni mängunurgas nokitses.
Hommikul kollitasime Heljet. Nõudsime kohvi ja kallistusi.
Erko eelistas osalemist otsimismängus. Võitjale olid auhinnaks prillid. Täpselt tema number.
Loomulikult ei saanud me puupildita lahkuda. Küll Maarja juba selle eest hoolitses.
Praamis tuli ühele trupiliikmele lauakombeid õpetada ja suunurki kuivatada.
Veel nägime me Liisat. Toredat kodust Liisat. Õigemini avastas tema meid.

Veepind oli suhteliselt rahulik,
tuul olematu (sest juuksed tõusid ju otse üles).
Kohati oli raske taibata, 
kus meri lõpeb ja maa algab.
Selleks korraks tuli suure veega hüvasti jätta. Enne kamandas Maarja meid kivi otsa. Kuigi kivi oli pisike ja tee sinna libe.
Tornimäe rahvas, kui teil jälle tähtsaid päevi tuleb (nimepäev, varrud jms), andke varakult teada. Juubelit satub kalendrisse häbematult harva. 😏