Usaldusväärsete allikate kinnitusel toimunud täna mõisaesisel ringteel koletu kähmlus, kus kuri Tuhkatriinu rünnanud kaikaga kohalikke kooliõpetajaid. Löögiulatusse sattunud muusikaõpetaja päästnud väheldane kasv ja väledad jalad, appi tormanud matemaatikaõpetaja tormanud ärevushoos sündmuspaigast hooga mööda ja uue ringi ajaks olevat olukord juba lahenenud.
Kui selle päeva etendusest midagi eriti esile tuua, siis telerit ja kuuldeaparaati eaka paari elutoanurgas.
Teler pildile ei nõustunud tulema, puikles, et mis nüüd tema, vanake, kaamera ette ronib, lambid luitunud ja kineskoop tolmune... Kuuldeaparaat (kõlar) oli edevam.
Põnevust jagus. Vähemalt laval ja lava taga, sest peategelased ei lasknud end tekstis antud repliikide järjekorrast absoluutselt häirida. Urmo pidi nad vahepeal reaalsusse tagasi helistama.
Publiku keskmine vanus jäi vist küll 15 aasta kanti, aga peeti toredasti lõpuni vastu ja plaksutati innukalt.
Kingituseks jätkus igaühele kotike ökoloogiliselt puhtaid muna-, piima- ja jahutooteid.
Maarjast tundsime puudust. Riidlemist ja füüsilist karistust oleks rohkem olnud, aga lavatagustel ehk stressi vähem.
Ah jaa! Küllike ja Merike käisid eelmisel päeval spetsiaalselt apteegist uut südamerohtu toomas. See ei tahtnud küll hästi pudelist välja tulla, aga see, mis tuli, toimis tõhusalt.
14. septembril toimus võttepäev (kui ollakse nii kaua koos käidud ja mõistetakse üksteist poolelt sõnalt, pole tarvis mitut päeva kulutada).
Filmiti Albu mõisas, mille ilus interjöör loole miljööväärtust lisas.
Millal film kinodesse ja teleekraanile jõuab, ei oska hetkel veel ennustada, seni jälgitagu reklaami, sest elus asi on ikka elus asi. 😉
Arlet Palmiste, Alburahva Teater ja "Õnnesoovid". 😊
"Külm oli," kurtis Olli.
Publikut oli.
Lavanärv oli.
Nii suur, et ei märganud kuulata, mis raadiost lasti.
Rohkem tähelepanu, head raadiokuulajad!
