10 oktoober 2021

Päikesemaja Palusalu

Sport on meie dramaturgi jaoks küll väga võõras teema, aga kui tema ette laotada näiteks Antsoni, Kerese, Palusalu, Salumäe ja Pikkuusi pildid ja paluda need nimede ja aladega kokku viia, siis saaks vast isegi hakkama. Kotkas võiks hetkel esimese hooga Palmistega segi minna, aga pärast mõttepausi nähtavasti teaks korrektuure teha. 

Seega sporditeema ei saanud olla see, mis Alburahva Teatri esinduse Päikesemajja meelitas. Või siiski. Natuke oli isu näha, kuidas Arlet maadluskuulsuse elukäigu valdkonnavõhikule vaadatavaks on kirjutanud, natuke meelitas see, et jutt käib ikkagi üpris siitkandi inimesest ja kõige rohkem ahvatles ühel septembriõhtul Vooselt läbi sõites avanenud vaatepilt loojanguvalguses toretsevast majast ja selle ümber tunglevatest inimestest.

Reklaam vaimustas samuti. Küllike uuris inimesi fotol ja ei jõudnud ära imestada, kui äratuntamatuks saab hea grimmimeister näitleja muuta. Kavaleht näitas, et isegi nime muudab ära. Arvatav Arlet osutus hoopis Gerhardiks. Selleks ajaks oli küll juba telest selgeks saanud, et seersandiks peetav mängib hoopis Kotkast. Loogiline. Kelle välimus olnuks selleks kohasem?

Aga nüüd algusesse. 

Esmalt oli muidugi üllatus, et sa ei saa minna teatrisse siis, kui selleks vaba õhtu tekib, vaid pead ootama ära sellise õhtu, millal etendust mängitakse.

Ühel niisugusel õhtul sõitis autotäis huvilisi Päikesemaja parklasse. Maja leidmisega raskusi pole (ei teagi, miks 😄🌞), parkla sissesõidu oskasime ka õige valida ja sealt edasi kutsus kõigile tuttav hääl.

Kuigi peaaegu naaberküla, polnud dramaturg selle maja hoovis varem peatunud. Hämaruses oma kollase jopega hästi nähtav giid Tanel Talve tegi lühikese ja toreda krunditutvustuse ning ühtlasi rääkis kuulajatele muinasaja lähedaseks ja (lausa uskumatult) lähedale.😇 

Uurisime põhuplaate ja päikesepaneele, sauna, majakesi, telke ja telgielanikku, mootor- ja jalgrattaid jpm. Tundus turvaline. Kiirabi valvas. 

Maja nägi seestpoolt veelgi parem välja (valgust oli rohkem). 😃 Fotod ajasid nostalgia ja kadeduse peale, sest tekkis tuhat mõtet, millised fotonäitused oleks võimalik oma albumite abil kokku panna.

Etendusest.

Kristjani vene multikatest tuttav veidi loll-ivanlik naeratus oli väga võluv. Väga.😊 Tiit oli hirmutavalt suur. Lavalahendused, näitlejatööd, lugu ise... Ilus tervik. Mis sellest ikka ümber rääkida, kes vaatas, see teab. 

Tervikust välja kukkus ehk lõpp-pildi kõige emotsionaalsematel hetkedel selja tagant kostuv sosin: "Ma ei saa sinuga praegu rääkida. Teatris olen. Ma ei tohiks vastugi võtta. Teater alles käib. Mis sul oli muidu?..." Aga selliste vääramatute jõudude eest pole ka parimad teatritegijad kaitstud. 😇

Tilluke kokkutulek Realiseerimiskeskuse juures

 Merike teadis lubada, et kui vahetult enne etendust valitseb täielik kaos, ennustavat see etenduse õnnestumist.

Noh, igatahes kui Küllike tund enne algust Merikesele helistas, et riietus kokku leppida, ahastas toru otsas lavapartner: "MIS RIIDED! MEIL ON PILT KADUNUD!"

See oli halb. Küllike hakkas igaks juhuks korterit läbi otsima, teise käega samal ajal postkastist ja messingerist kunagi kuskilt saadud faile leida lootes. Ei leidnud. Juba tegi dramaturg kõne Kaupole, kelle pilt oli kenasti raamis olemas, kuid kes lubas küll täpselt 11.00 laval olla, aga rahvamajas ja Indrek Liiva mälestusvõistlustega seoses.

Meid oli Toiduaita kutsutud. Jäi veel võimalus Leo pilt pliiatsiga juurde joonistada, aga õnneks vehkis dramaturgi saabudes Merike vajaliku pildiga rahvamaja ees. Leitud!

Ähmiga oli fliis koju ununenud. Merike läks tagasi näitekasse, et otsida sealt mingi tekstiil, mis voodikatteks sobiks. Leidis oma fliisteki, mille kohta oli kindel, et see on tal kodus.

Kus on maskid? Kus on toit? Kus on... Vähemalt näitlejad olid kõik kindlalt koos, isegi rohkem kui mängimiseks vaja: Leo, Marko, Kaupo (kõrvalmajas), Merike, Küllike, Aire (päevajuht) ...ning Mare ja Vera oma töötubadega.

Küllike oli igatahes etenduse lõppedes enda üle uhke. Kogu tekst tuli meelde! No mis sellest, et mitte tavapärases järjekorras ja mõni asi meenus pärast lavalt tulekut, aga oli meeles! See hoidis ka lavapartnerid toonuses ega laskunud rutiinil tekkida. 😌


29 september 2021

Hirrrmsad lood Albu mõisaõuel

Usaldusväärsete allikate kinnitusel toimunud täna mõisaesisel ringteel koletu kähmlus, kus kuri Tuhkatriinu rünnanud kaikaga kohalikke kooliõpetajaid. Löögiulatusse sattunud muusikaõpetaja päästnud väheldane kasv ja väledad jalad, appi tormanud matemaatikaõpetaja tormanud ärevushoos sündmuspaigast hooga mööda ja uue ringi ajaks olevat olukord juba lahenenud.

Täiesti endast väljas Tuhkatriinu karjunud kohale oma seitset pöialpoissi, unustades, et need on hoopis teisest muinasjutust ja teise naisterahvaga seotud. Segaduses pöialpoisid tulnudki.

Tuhkatriinu ilus Võõrasema polevat asjasse sekkunud, kuna tolle peegelpilt kinnitanud just, käsi südamel, et Võõrasemast ilusamat ei ole kunagi varem olnud, pole praegu ega ka tulevikus. Ainult riietusele tasuks rohkem rõhku panna.

Seltskonnaga ühines  ka vallatu Punamütsike, kelle punane mütsike aastaid kestnud teekonna tõttu pisut luitumismärke näitas. 

Oli, kuidas oli, pildid igatahes kinnitavad juhtunu tõeks.

26 september 2021

Kooselu seadused Järva-Madise laadal

Kui selle päeva etendusest midagi eriti esile tuua, siis telerit ja kuuldeaparaati eaka paari elutoanurgas.

Teler pildile ei nõustunud tulema, puikles, et mis nüüd tema, vanake, kaamera ette ronib, lambid luitunud ja kineskoop tolmune... Kuuldeaparaat (kõlar) oli edevam.

Põnevust jagus. Vähemalt laval ja lava taga, sest peategelased ei lasknud end tekstis antud repliikide järjekorrast absoluutselt häirida. Urmo pidi nad vahepeal reaalsusse tagasi helistama. 

Publiku keskmine vanus jäi vist küll 15 aasta kanti, aga peeti toredasti lõpuni vastu ja plaksutati innukalt.

Kingituseks jätkus igaühele kotike ökoloogiliselt puhtaid muna-, piima- ja jahutooteid.

Maarjast tundsime puudust. Riidlemist ja füüsilist karistust oleks rohkem olnud, aga lavatagustel ehk stressi vähem.

Ah jaa! Küllike ja Merike käisid eelmisel päeval spetsiaalselt apteegist uut südamerohtu toomas. See ei tahtnud küll hästi pudelist välja tulla, aga see, mis tuli, toimis tõhusalt. 

Näitekas läheb saabuvale juubeliaastale kindlal sammul vastu. Jätkub, mida näidata, jätkub, keda näidata. Ja vaatajaid jätkub. Nagu näha, ilusatest ja väga ilusatest tütarlastest meil puudust pole. 😋


14 september 2021

Andekamad jõuavad kinolinale

14. septembril toimus võttepäev (kui ollakse nii kaua koos käidud ja mõistetakse üksteist poolelt sõnalt, pole tarvis mitut päeva kulutada).

Filmiti Albu mõisas, mille ilus interjöör loole miljööväärtust lisas.

Millal film kinodesse ja teleekraanile jõuab, ei oska hetkel veel ennustada, seni jälgitagu reklaami, sest elus asi on ikka elus asi. 😉

Arlet Palmiste, Alburahva Teater ja "Õnnesoovid". 😊


06 september 2021

04 september 2021

Õnnesoovid Muuseumiteel

 "Külm oli," kurtis Olli. 

Publikut oli.

Lavanärv oli.

Nii suur, et ei märganud kuulata, mis raadiost lasti.

Rohkem tähelepanu, head raadiokuulajad!