Õnnesoovid

 

Head ja paremat!

Muuseumitee viib läbi Aravete külamuuseumi

 

Lugu sellest, kuidas Saul, Milli ja Henny Koprapesa saunas sünnipäevi pidasid

Aastaist, mille seljatamist tähistada, tuli brutos kokku kenake summa, aga seda me siin ei maini, mõni hakkab veel arvutama. 😌

Merike tahtis, et pidu oleks igati tähtpäevaliste vääriline:

tellis oma lemmikpagarilt tordi,

oma lemmik-saunaomanikult saunaõhtu,

kutsus oma lemmiknäitlejad peole

ja hingekosutuseks nõudis (pika etteteatamisega, aga siis et oleks ka ilus, pikk ja eriline) sünnipäevaluuletust.

Kui esimesed punktid said edukalt täidetud (eriti esimene 😆), siis viimasest punktist olid täidetud kaks viimast punkti ja ette loeti vaid üksikuid katkendeid.

Siia saagu kirja vaid jupike sissejuhatusest:

"Laena mulle kannelt, Maarja Liiv!

Kaunis lugu mõlgub meeles, 

mis ehk õndsas laulukeeles

kõige kõnekamalt kõlaks siin.

Samas ei saa pahaks panna,

Maarja kannelt kui ei anna.

Igal olgu oma liist,

võõra käes ei kesta riist..."

Luulet jätkus ka teistele, aga kuna see polnud luuleõhtu, siis keskendume piltidele. 

Pildid ütlevad küll rohkem kui sada sõna, aga mida sellel pildil uuriti, enam ei mäleta. Kas kuulati raadiost õnnesoove või määrati igale sünnipäevalapsele tähelepanu osutamise aega...

Kõigile pingutustele vaatamata oli raske kõiki korraga pildile saada

ja tegime Marest ja Marega pilte, mis me tegime, 

koore riisusid ikka viimased pidulised.

ÕNNE MEILE!

Kallis Mare!

Kroonik saaks küll võltsida, mis päeval lugu loodi,

kuid ülekohust see ei kataks kinni miskitmoodi.

Et kalli Mare sünnipäeva magasime maha.

Jääb üle meil nüüd peituda koos lillekimbu taha

ja seegi peidukoht on tänu Erkole ja Leole,

sest selle kimbu jättis Erko reedel saunapeole.

Vabandused, vabandused...

Tegelikult sa ju tead küll, kui tähtis ja oluline meie jaoks oled ja ilusaid sõnu on igal päeval hea kuulda, ei pea tingimata sünnipäev olema. 😌

Palju õnne ja häid mõtteid ja suuri võimalusi ja sõpradele (so meile) paremat mälu ja teravamat pliiatsit! 💖 

Õnne, Leo!

Täna Leod me trupp ei sega.

Las ta olla omadega!

Tuleb aeg, et ühenduda,

ainult Leole pühenduda...

varsti. Hiljem. Homme. Pärast

ta ei puudu meie seast.

Saame osa tema särast,

vaimukustest, hingeheast.

Segada meil oleks kahju

omadega olemist.

Õnneks aga pole vist

tänast enam palju kah ju. 😋

KALLLLIIIIIII!

Elamuste esmaspäev

Küllike VÄGA TAHTIS Arukülasse. Sinna Harjumaa omasse. Alguses oli sooviga kõik hästi, sest Mare teadis, mis Küllikest sinna nii tugevasti veab ja Mare tahtis ise ka. Aga siis selgus, et Mare ei saa. 😲

Küllike otsis kaaslast.

Kaaslase leidmisega Küllikesel probleeme polnud, probleem oli sõidukiga.

Tegelikult ei näinud Küllike ka sõiduvahendi leidmises probleemi, Küllikesel on jalgratas. Aga nii motiveeritud kaaslast, kes veidi vihmasel õhtul ja suures osas ka öösel 2 x 37 km nõustuks sõitma, Küllike ei leidnud. Isegi pakiraamil sõidutamiseks.

Merike ei jäta sõpra hädas üksi. Küllap ta oleks lõpuks ohates oma ratta käima lükanud, aga õnneks meenus ühistransport. 

Ühistransport pakkus küll küüti enne kella kolme päeval ja kohal tuli olla kaheksaks-üheksaks õhtul, aga otsustasime, et nii jääbki rohkem aega vaatamisväärsuste jaoks. 

Poole viieks olime Aegviidus kõik vaatamisväärsused üle vaadanud.

Suundusime Arukülla. 

Teame nüüd, et Arukülas on Jaama, Tiigi, Soo, Nõmme, Põllu, Aia, Tamme, Kase, Kuuse, Toominga, Lepa, Sõstra, Kirsi, Pirni, Kadaka, Männiku, Vaarika, Maasika, Talve, Sügise, Kevade, Suvila, Harju, Tallinna, Staadioni, Linnu, Ööbiku... tänavad ja teed. Ja Piiri.

Õhtu lähenedes tahtis Merike aina sagedamini kinnitust, et kontsert toimub ikka täna, ikka Arukülas, Küllike ikka leiab õige koha üles ja kas on ikka kindel, et võib minna. 

Ta enda telefon jäi õnnetuseks koju.

"Ma sain juba esimese elamuse kätte," õhkas Merike, kui oli väravast sisse astunud.

Aias tervitas meid tore pererahvas ja sümpaatne koer. Tema meist ei arvanud küll eriti midagi. Aga kui juba tulime, oldagu siis pealegi.

Saime ülevaatliku ümber-maja-ekskursiooni pilguheidetega ajalukku ja tulevikku (vanaisa suvila, bassein, postimaja, pärnad, plankaed... Oli ka aastaarve, ruutmeetreid jm, aga kroonikul on numbritega endiselt kehvasti).

Laual ootasid tulijaid teema- ja päevakohased hõrgutised. Nagu näiteks

Istumiskohad leitud, asus Merike talle omase häälekusega nimetama kohale tulnud nimekaid tegelasi. Tegelikult oleks ta hästi sobinud aiaväravasse heeroldiks, sest tundis külalisi vähemalt sama hästi kui pererahvas. 😃

"Nii ägedad kingad!" ahmis Merike õhku, kui majaperenaine lavale astus. Kui Trump ja Ässad laulma hakkasid, said meil aga igasugused sõnad otsa. Oleme ausad: isegi kui õnnestuks veel ägedamad kingad hankida, sama hästi laulma see meid ikka ei paneks. 😒

Vaheajal suhtlesime booli ja koduleivaga. Mmm...

Kontsert.

Kellele ei meeldiks Liisi ja Joel? Me oleks vabalt võinud olla need 101. ja 102. külaline, kes aia tagant kuulavad, ikka oleks elamus kindlustatud olnud.

Elamuse iseloomustamisel tuleks katakreeside kasutamise pärast aru anda. Las ta siis heliseb kuskil seal sees. Kirjeldamiseks liiga hirmsalt ilus, jõuliselt õrn ja kohutavalt armas. 😌

Kusagil väikesed külad ja linnad

kulgevad omas õnnes.

Mäletad, Hallopi poel oli kaelas lampidest kee?

Arukülas käib kodukontsert, 

aga Kilingi-Nõmmes...

on uus tee.

😊

Lausa kahju oli kohe pärast lõpukummardust tagaväravast välja hiilida. Kindlasti jätkus ka lisalugusid. Meie jätsime end neist ilma.

😔

Veel rohkem hakkas kahju, kui perroonil selgus, et Küllike on kellaajad totaalselt valesti meelde jätnud ja rongini on veel 45 minutit aega. 

Aga noh. Oligi aega kuuldu üle mõtiskleda ja Küllike sai mööduvat rongi filmida. 

Kahjuks ununes kuhugi vajutamata. 

Tagasitee möödus märkamatult. Küllike oli haaranud ajalehevõrgust kogemata venekeelse lehe ja avastas, et teab ristsõnas vähemalt kolme vastust, kui suudab välja mõelda, kuidas kirjutatakse vene keeles Newcomen. 😆

Autos rääkisid Elen ja Merike metsloomadest teel ja Küllike liitus elavalt vestlusse, kuni meenus, et valdavalt sisenevad sõidu ajal põdrad ning karud juhi kõrval istuja poolsest uksest või aknast. Ja Merike ei lubanud kellelgi enne väljuda, kui tema on koju viidud.

Muide, see nimi kirjutatakse Нью́комен. 😏 

XX KÜLATEATRITE FESTIVALILT JÕGEVAMAAL SUURE SAAGIGA KODUS TAGASI

 Anneli Saro ja Rainer Elhi tunnustasid:

LAUREAADID
Alburahva Teater
“Õnnesoovid” autor ja lavastaja ARLET PALMISTE, näitejuht TIIT TAMMLEHT.
​
NÄITLEJAPREEMIAD
MERIKE KERNU – lavastuses “Õnnesoovid” Alburahva Teater
LEO VALDVEE – lavastuses “Õnnesoovid” Alburahva Teater