Näitleja Veljo

 Veljo on sedavõrd tahetud näitleja, et peame tema lavalesaamiseks konkureerima Ambla "Anne" ja Piibe Teatriga.

ROLLID:

​Ain - "Kõik mehed on..." 2014
Aivar - "Võõras mees majas" Tln 2015
Linnamees Aleks - "Sangadega saunamees" 2015
Võõras - "Trepikoda" 2015
​Osvald - "Lõikuspidu" (Sääsküla 2015. Piibe Teater)
Jorh Adniel Kiir (Ambla "Anne" sünnipäevapeol 2016)
Dressid - "Kapist välja" 2017
Afik, toimetaja, taksojuht Madis - "Mees raamatust" (Jäneda 2017. Piibe Teater)
​Metssiga - "Metsaeksperdid" (Albu 2017)
Priit - "Sangadega saunamees" (Lüganuse 2018)
​Käre-Jaan - "Moe mees" (2018 Moel. Piibe Teater)
Mees maailmast - "Realiseerimiskeskus" (Kurtna, Ojasoo, Tapiku, Kuhjavere 2019)
Metsavend Juku - "Varjud" (Udriku 2019. Piibe Teater)
Mees maailmast - "Realiseerimiskeskus" 2019
Rahvakohtunik, Jüri, Karl, Mehe hääl - "Vaikuse saar"  (Piibe teater 2020 Rabasaares. Piibe Teater)
​Uurija Mäger - "Õnnesoovid" (2021)

Kõige vääritum, aga alati suurepäraselt väljamängitud osatäitmine on Veljol "Sangadega saunamehes". Ta ise kirjeldab seda lühidalt ja armutult, aga see kirjeldus tänasesse postitusse hästi ei sobi. 😌

Veljo on meil trupis paberitega päästeingel.

Veljo on kolm aastat oma elust veetnud vee all.

Veljo töötab meist kõige kõrgemal kohal (Veljo on korstnapühkija).

Veljol on väledad jalad. Et need kodust liiga kaugele ei viiks, käib ta rahvatantsurühmas "Kakerdajad" hoogu maha keerutamas, seda enam, et pikemate distantside ja suuremate keerutuste tarbeks kogutakse tantsijad kinnisele staadionile.

Veljo on meist kõige targem, aga ta ei kiitle sellega kunagi. Ta käib oma teadmistega ümberkaudsetel mälumänguõhtutel hiilgamas.

Veljo kodune jõulupuu on uhkem ja säravam kui mõne linna keskväljaku kuusk.

Veljo koduaed on maitsekalt kujundatud, nutikate lahendustega ja laitmatus korras, sest seal askeldab diplomeeritud aednik (Veljo on Räpinas koolis käinud).

Peale muljetavaldava taimetarkuse ühendab meie Airet ja Veljot nende ühine vanavanaema.

Kas teate, kuidas Veljo endale nime sai?

Sügaval nõuka-ajal oli igasuguse kaubaga kitsas käes. Polnud ka nimedega priisata. Ema olnud päris suures kimbatuses. Lõpuks soovitatud isa nimes üks täht tagurpidi keerata. Nii tehtudki. Missugune täht täpselt, mäletavad vähesed. 😉

Veljol on täna sünnipäev. Soovime sulle õnne, tervist, rikkust ja jätkuvalt tungi teatrit teha!

Näitleja Kadi

Juubeliaasta puhul võttis meie korrespondent vastu otsuse, et ühtki sünnipäevalast tänavu luuletusega ei karistata, vaid kajastatakse põhjalikult tema võite ja voorusi.

Täna alustame. Meie selle aasta esimene:

KADI

Alburahva Teatri püstolnäitleja, kes korduvalt on appi tõtanud asendama, kiirkorras tekste pähe õppinud ning lisaks suutnud laval hädasolijaid plindrist välja aidata.

ROLLID:

Grete - "Ema läheb mehele" (Risti 2016)

Pruutkleit​ - "Kapist välja" (2017-2019)

Printsess - "Kuidas armastada kolme peaga lohet?" (Kuhjavere 2017)

Sõnakaaluja - "Maailma kõige ilusam sõna" (Kuhjavere 2017)

Orav - "Metsaeksperdid" (Albu 2017)

Janna - "Võõras mees majas" (Prangli 2020)

Ada - "Sangadega saunamees" (Prangli 2020)

Keeruliste aegade tõttu kultuurimaastikul on leidnud trupis ülekohtuselt vähe rakendust, aga see-eest:

Hansenist Tammsaareni võistulugemisel välja teeninud

2015 - eripreemia (nooremas vanuserühmas),

2016 - eripreemia (nooremas vanuserühmas),

2017 - 2. koha (keskmises vanuserühmas),

2018 - 2. koha (keskmises vanuserühmas),

2021 - 1. koha (vanemas vanuserühmas) ja peapreemia;

2016 - võitnud XX üleriigilisel noorte etlejate konkursil "Koidulauliku valgel” Järvamaad esindades eripreemia;

2014 - pälvinud võistlusel "Ellen Niiduga Midrimaale" vanemas vanuserühmas II koha;

2018 - saavutanud Tallinna Tööstushariduskeskuses talendijahil II koha  ja eripreemia  klaverimängu eest;

2020 - esinenud peaosas bändi Hall Ronk muusikavideos "Hoian sind veel";

2021 - kandideerinud kohaliku omavalitsuse valimistel;

~ 6 aastat olnud koolis õpilasesinduse president;

osalenud bändis nii Aravete kui ka Albu koolis.

Kadi tööd ei pelga, väiksena käis kogu aeg suurima heameelega emmel laudas kaasas.

Paljud ehk ei tea, et Kadile meeldib väga kalal käia. Tütarlaps on nõus tundide kaupa vee ääres istuma, kevade lõpul ja poole suveni on see hobi tema üks tähtsaim vaba aja sisustaja.

Kallistame, pillume õhku ja teeme lennukit! 

Õnne ja kordaminekuid!

Raamatukogu aasta 2022 algus

12. jaanuaril kell 12.12 demonstreeriti mitmel pool ette- ja mahalugemisoskust. Eks meiegi.

Eks oleks teisedki esinema kippunud, aga kes ei pääsenud töölt vabaks, kelle päevarežiim ei võimaldanud... Oleme ausad, Alburahva Teatris napsasid Leo, Merike ja Küllike lihtsalt teksti enda kätte ja nii oligi.

Auahne kolmik oli küll nobe tekstilõike nabima, aga kaks aastat koroonahirmu on teinud oma töö:

silmast silma vaadata oli selgelt ilmvõimatu, suhelda õnnestus ainult ekraani vahendusel.

Kõik oli  ühiselt läbi mõeldud ja kokku lepitud. Pöördlava ja  kas või see, et kus häda kõige suurem, seal ...dramaturg Paintiga platsis. 😋

Igatahes said kõik kenasti ekraanile pildi ette. 😆 

Mis meil fookusest välja jäi, oli, et peategelaseks kujuneb antud tehnilise lahenduse juures filmioperaator, aga mis parata, tuli kuulsuse jagamisega leppida. 😀

Aire, tark tüdruk, seadis ettenägelikult sisse oma lugemispesa.

Juubeliaasta avamine Koprapesas

Leo peibutas sauna ja sõbraliku seltskonnaga, nii et raske oli kohale tulemata jätta, isegi kui omal kodus hea saun ja sõber olemas.

Vera ja Ester olid kõvasti küpsetanud, Leo saunakütmise kõrvalt morssi jm keetnud. Küllike ja Merike võtsid siis juustutegemise enda õlule, ühtlasi püüti mõned heeringad, sprotid, tükike lõhet-angerjat...

Möödaminnes sai koduaiast korjatud ka paar peotäit viinamarju, mandariine jt puur- ja juuvilju.

Maarja ülesandeks jäi õhtu hariv ja meelelahutuslik osa. Selleks tõi ta kaasa paar lauamängu. Kerge kahtlus tekkis, et ta üritas meist lihtsalt esile tuua rumalama külje, sest põruda oli võimalik nii matemaatikas, loogikas kui ka üldteadmistes. Kasutasime kõiki pakutud võimalusi. 😋

Natuke narriti dramaturgi, et see olla aastaga orava suureks mõelnud ja tollele ka karvase saba taha, aga ülekohus ei seisa kotis ning selgus, et kõnealune orav vahepeal lihtsalt pesapuud vahetas.

Loomulikult kujunes õhtu põhiteemaks teater ja kõik sellega seonduv (elekter, koduloomad, DISC...)

Kuna kvoorum oli koos, võeti vastu rida olulisi otsuseid. Otsustati, et

• kätte on jõudnud juubeliaasta;
• vaja on pidada sünnipäevapidu;
• Merike ja Leo korraldavad ja vaatavad, kas nad sinna üldse kedagi teist kutsuvad või mitte;
• vein läheb aastatega paremaks;
• kohvijoomine õiget und ei sega;
• kolmapäeval tuleb esindusel minna raamatukokku;
• saun on väga hea;
• Leo ja Ester lähevad järgmisel päeval Viljandisse 
• jne jne.

Sünnipäevaga seoses tuli ettepanek teha see virtuaalselt.

• Saab piiramatul hulgal külalisi kutsuda.
• Saab külalisi rikkalikult nende oma kulul kostitada.
• Saab YouTube'st esinema kutsuda maailmakuulsaid muusikakollektiive...

Vedas, et pidu lõppes enne südaööd. Natuke veel ja palav peosaal hakanuks rahvakunstnikke jääaugu juurde juhatama. 🐳

Kallis Aire!

Võimalusi, ajarikkust,

õndsaid hetki, õnnelikkust!

Ilus, andekas ja aval,

sära argipäevalaval!

KALLISTAME! 

KÕVASTI. 😉

Kuusalus. Härmakosu kaudu

 "Arvasin, et hakkan tee peal teksti õppima," tunnistas Merike jutuvadina vahel. Tee pakkus ohtralt vaatamisväärsusi: Aegviitu oli uus poehoone kerkinud, jõulutuled särasid siin ja seal... Eriti huvitav hakkas, kui geps juhatas meid kuhugi, kust tsivilisatsiooni naasmine tundus küsitav, lisaks hakkas meid seal imestamisväärsete teeoludega inimtühjuses jälitama mingi auto. Kuusaluni välja. 

See-eest sõitsime metsast otse rahvamaja ette. Kõmm! (Mitte avarii mõttes kõmm). 😀

Hässsti armas maja ja külalislahke Maria. Meile anti kasutada privaatsviit: ei mingit kokkupuudet publikuga, aga otsetee lavale. Laud kaetud ja kõik toredad tingimused loodud.

Et jõudasime kohale ca tund enne etenduse algust, käisime kardina alt piilumas, mis saalis sünnib ja muretsesime, kas "Realiseerimiskeskus" on nüüd ikka see kõige õigem jõulunäidend. 

Tiit lohutas paar päeva varem, et ega "Mutimurdjad" ja jaanipäev parem komplekt olnud, nii et püüdsime säilitada lootust.

Primadonnad püüdsid teksti korrata, aga sellest ei tulnud primadonide segava tegevuse tõttu suurt midagi välja.

Väga ilus kuusk kõrgus lava ees, väga emotsionaalne publik vaatas saalist, väga hea akustikaga saal oli ja mugav lava. Leo kurtis, et nähtavus jäi kesiseks, aga usume, et see tuli ainult kasuks. Ei ole vaja pilti teravaks ajada ja teatrihuvilisi traumeerida. 😏

Esines väikseid tekstist mööda rääkimisi ja kerge hajameelsusaps, aga sellel me pikemalt ei peatuks...😄 See-eest jõudis lavale vahetu tagasiside publikust:

Merike: "Ütle, et pea valutab. Ise vaata sellise klaasistunud pilguga..."

Saalist: "Kas vaatab?"

"Vaatab küll!"💖

Plaksutati kaua ja energiliselt, aga kuna suutsime pärast teist kummardamist kardina ette kerida, ei leidnud me kolmandaks kummardamiskorraks teed nende vahelt välja. 😌

Kui lõpuks kohvilauast tõusime, oleks nagu kormoranid sellest üle käinud (va reostamine): vaagnad söödi puru- ja tilgatumaks, ka endil kaasas olnud toit sai otsa.

Õnneks pidu veel kestis. Korraks oli tekkinud mure, et kas meie pärast nüüd hoiab keegi maja lahti. 😄

Õues kippus buss kangekaelselt tolle tulemisajast tuttava metsa vahele, nii et Leo otsustavalt sekkus ja palus nina ringi pöörata.

"Kuidas nad meid leidsid?" imestas Merike rahvamaja rahvast.

Küllike ei teadnud.

Dramaturg postitas jõulukaardid. Kahjuks need alustavad teekonda alles kolmapäeval. 

Aegviidust alates läks salongis märkimisväärselt lõbusamaks, nii et teekonna pikendamiseks sõitsime Aravete kaudu.

Ühtlasi saime põhjaliku ülevaate lestade ja tuulehaugide hingeelust.

Otsustasime kuskil valgemas kohas grupipildi teha ja kirjutada täpsustuseks juurde, et need oleme meie.

Valitud koht oli hea sellepoolest, et kiri oli juba olemas, halb sellepoolest, et meie näod ei jäänud näha.

Keerasime näod teisele poole, aga kohmakas dramaturg suutis kuu endale mütsituti külge haakida.

Tegelikult oli täitsa vahva õhtupoolik. Oleks meid rohkem olnud, olnuks vast vahvamgi. 😊

PS Aitäh kutsujatele kingituse eest!

Veneveres. Selles Virumaa omas

 "Johhaidii! Hea, et meil varu-grupipilt on!"

ohkas Maarja, kui Enno tehtud fotosid nägi.

Tegelikult oli paremaid ka. Fotoka omanik jättis need magustoiduks.

Seltsimaja võttis meid südamlikult vastu,

kõikjal valitses hubasus, õdusus ja natuke lõhnas juba jõulude järele.

Maarja ja Enno vajutasid end mugavalt sohvasse ja suurte raamatugurmaanidena heitsid vilunud pilgu siinsele kollektsioonile.

Mõnel teisel kulus selleks märksa rohkem aega.

Maarja avastas näiteks, et temast on raamat kirjutatud.

Leost ja Estrist on ka raamat. Joonistatud. Kiri ei käi nende kohta. See hele seal peas... see on härmatis.

Ja veel leidus raamatuid kellestki, aga me nimesid enam ei mäleta.

Etenduseks olid ideaalsed tingimused ja soosiv publik. Öeldi, et sealkandiski leiduvat üsna samasuguseid kui meil... laval. 

Virtuoosliku helikunstnikuna jäi Maarjal aega ka raamatulugemiseks. 

Nüüd on valmis ülejäänud truppi koolitama, aga me pole suutnud end veel isadeks ja poegadeks sorteerida.

Muidugi oli kahju, et nii vähe näiteka rahvast kaasa sai tulla, aga transport pani paraku piirid ette. Kõigile lihtsalt ei jätkunud kohta.

Seekord siis sellise kambaga. 😊 27.11.21