31 juuli 2017

Kuhjaveres. Trumpidega

Mitte väga ammu ja mitte ülearu kaugelt saabus meile vahva kutse tulla teatrijuttu kuulama ja lugusid jutustama. Aga meie arvasime, et lugu-laul on palju parem ja palusime toreda ööbikupaari ka kampa.
Suvi on küll kole kiire aeg, nii et osad jõudsime lõplikult ära jagada alles külamaja nurga taga, 😊
aga nii armsasse kohta lihtsalt ei raatsinud minemata jätta. Nii et kas või natuke sohki tehes. 😉
 Vot sellised lood olid meil. 😊

Enne teatrijutte tabas meid endid tore üllatus.
"Tere, Albu rahvas!" kõnetas laudkonda ühtäkki üks tore härra. "Ma olen ka kunagi teie kandis elanud. 1969. aastal tegin teil kultuuritööd ja olin koolis õpetaja. Tammlehe kaksikutele õdedele andsin laulmist. Elasin Järva-Madisel, vallamaja 2. korrusel."
Vat selline tore mees lasti Albust minema! 😳

Siis saabusid Garmen Tabor ja Aleksander Eelmaa. Räägiti teatritegemisest ja meenutati Kalju Komissarovit.

Aleksander oli napisõnalisem. Kuulas, põimis sõrmi, silmitses maja ja inimesi. Hakkas tunduma, et selles peas sünnib parajasti just selle maja näitemäng ja juba valitakse ka osatäitjaid välja. Püüdsime mitte tahaplaanile jääda, mis sest, et kohad suhteliselt seinaäärsed. 😊

"Vanasti käis buss meie kaudu Tallinnasse. Hommikul tuli Paidest, hiljem pandi Roosna-Allikult sõitma. Vaidast ja kust ta kõik läbi kolistas," meenutas pärast Merike. "Läksin sellega linna. Aleksander Eelmaa tuli peale, ei mäleta, kust, istus minu kõrvale, võttis oma paberid välja ja hakkas lugema. Sain aru, et osa õpib. Tundsin ta kohe ära, olin ju juba siis suur teatrihuviline." 😊

Ärasõit.

Koduteel, Nurmsis, kui Merike taevast õhupalli otsib, leiab ta küll väiksemat, kuid rohkem.
"Vaadake, langurid!" 😆😆😆

Pildile oli neid nii ruttu ja kõrgelt raske saada, kuskil siin nad on. Kes omaksed ära tunneb?
Ja jõuamegi koju.
Kes nädalase, kes poolenädalase vahega. Mõned olid ainult paar tundi ära, aga kui palju rikkamaks selle jooksul elu muutus!

Aitäh, Urve ja Romeo! Jaksu ja ideid! Olge hoitud! 💑

4. etapp: Saula - Tuhala

 Merike väljub esimesena.
"Mis kell on? Ma panin endale kuueks äratuse!"
"Varsti saab."
"TIRR!" kõlab Hanna telgist. Kahtlaselt Hanna häälega.
"Aeg on ärgata. Kell on kuus null null..." tutvustab Küllike oma hommikust tervitajat.
"Miks te selle pingi sinna tõstsite?"
"See oligi. Eile juba. Ma ka imestasin, et miks siin."
"Keegi kindlasti võttis magamiseks."

"Ma ei saa enne ärgata ega riidesse panna, kui olen vetsus käinud," ukerdab Küllike telkide vahel, magamiskott lohakalt õlul (ööd on siin ikka uskumatult palavad!)
"Miks sa arvad, et sina lähed? Praegu tuhisen mööda..." ähvardab Hanna ja viib ähvarduse täide.
"See on ootepink. Vetsujärjekorrale!" parastatakse kemmergust.

Sai otsustatud, et kõmbime kõik koos Tuhalani ära ja tellime kümneks "taksod" vastu. Tundub, et varane ärkamine pole selles kambas mingi probleem. Vahemaa pole kah märkimisväärne. Mõned kilomeetrid.
"Kate-lok..." mõtiskleb Merike poolihääli, Hanna pudrutegu pealt vaadates.
"Katelokki meil ei ole. See on pott."
"Sarnane on."
"Jah. Küllap värv."
"Khaki juba on. Nüüd ka katelokiroheline."

Otsustame, et kuna siin on joogiveega keeruline, aga meie nii palju vett ei vaja, tohib ehk paar pudelit järgmisi matkajaid tervitama jätta.
"PUHAS JOOGIVESI," maalib Hanna märkmikulehele.
"Kirjuta kuupäev ka. See lisab usaldusväärsust."
"Kirjuta telefoninumber ka," tögab Merike.

Asume teele. Kohe-kohe avastame ka sissepääsu jõkke. 😵
Miks me eile küll veeni jõudmiseks selliseid vahemaid läbisime ja siis ahvi kombel kaldataimestikus rippudes pudeleid täitsime??? (Täitis. Merike oli varustaja.)

Vaated on toredad,
aga kaardi kallal noriks.
Kui sul on kaarditasku, kuhu vahele oma teekonna järgmised kilomeetrid valmis lapata, on selline variant pisut tüütu:

Toredad jõevaated ja parajalt turnimist.
 "No ei kujuta ette, kuidas seda kohta õigetpidi ületatakse!"
Jõuame teele. Algul natuke väiksemale,
siis suuremale.
Loomad teel! Siit hästi ei näe, aga kui kissitada, siis metsa vahel jalutab paar flegmaatilist veislast.

 Ja hobune on haagises.
 "Merike, vaata! Veel kolm suurt kivi! Ja veel erinevast materjalist!" 😉
Lepime kokku, et need kandilised taimed, mida põllul näeme, on päikesepatareid. Igaks juhuks küsime ühelt kohalikult kepikõndijalt üle.
"Päike. Paneelid," saame vastuseks.
"Ta vist arvas, et oleme välismaalased?"(Lootis?) 😝
 "Meie pika küsimuse peale???"
Kui Esna bussipeatuse tegelastest on kõik kuulnud, siis Tuhala kaader tundub märksa salapärasem. Paistab, et laupäevaõhtust on siia maha ununenud mõned vähekasutatud viigilehed. 😄
Ja ongi lahkumiskallide aeg.
Merikesel, Küllikesel ja Freddyl on tagumine aeg autosse pugeda (ka Hanna tõld on ees) ja reisida toredatele kohtumistele Viljandimaale.
 Aga see on juba üks hoopis teine lugu. 😉

3. etapp: Alavere - Saula

Hommik toob toredaid avastusi. Näiteks puhkust saanud jalgadele on tasapisi hakkanud taastekkima varbad.

"Pea valutas, aga magasin edasi. Seda, kuidas sa telgist väljusid, ma ei kuulnudki."
"Noo? Me kõik suht korraga koorusime."

Merike on kaasa võtnud vajalikke terariistu.
"Sul on tupp ka sellel noal?"
"Ei. Tavaline kööginuga."
"Kus sa teda hoiad siis???"
"Köögis."

Küllike kuulab Hanna hinnasoodustusjuttu ja mõtiskleb, milline näeb välja 50-liitrine magamiskott ja kas see jääb koerale väga suureks.
Selgub, et räägitakse siiski matkakotist.

"Kui hommikul pole kastet, hakkab sadama," tuleb Hanna vanarahva tarkusega lagedale. Sadagu. Üritame matkata sinna, kus kaste oli.

Puder söödud, nõud pestud, asjad koos.
"KUULGE! KELL POLE VEEL KAHEKSAGI!"
Aga ka sääsed ei maga.

Need siin pole väga loomasõbralikud metsad. Põdraga ei tohi tulla. Isegi helistada ei tohi talle.
 Hanna on vaimustuses. Freddy lausa hüppab rõõmust, sest eelmiste päevade teeolusid arvestades on see lausa palsam ta päkkadele. Eriti need pikad turbased metsarajad.

"Parmud on lollid!"
"Jah. Neile juba trikke ei õpeta."

Jõuame veidi lagedamale alale ja teeme varsti hädamaandumise. Mõned tahaks selga puhata.
Miskipärast lähevad mõtted jälle poele.
Kose-Uuemõisani on alla 10 km.
"Mis kell on?"
"10.30. Mis on? Hakkasid muretsema, et kui kohale jõuame, kas pood on ikka lahti juba?" 😁

Ajame end jalule.
Ilus.
Ilm on mõnus. Putukatega oleme harjunud. Pooli teame juba nimepidi.
 Kilomeetri pärast kõigil enam nii tore pole. Kroonik avastab, et märkmik on kadunud.
"Tuleb kodus rohkem ajusid ragistada."
"Ma ei tuleta seda kõike meelde!"😭
"Äkki pakkisid kotti?"
"EI! See oli mul peatuspaigas käes. Ma kirjutasin."
"See pole ju kaugel. Käid, tood ära!"
Ähäh. Mahajääjate jaoks muidugi pole.
Seal ta lebabki. Oleks siis või sammukese vastu jalutanud.
 "Valisid meile mõnusa ootekoha," on Merike rahul. Rännak jätkub.
 Kaugusest kostavad paugud. Lakkamatult, ühtlaste vahedega. Šampust ei jaksa keegi nii palju juua.
"See ei saa muu olla kui tulistamine," julgustab Merike edasi astuma.
 Kilomeetrid lähevad. Tundub, et uitame tolle lasketiiru ümber.
Hanna on aina suuremas elevuses. Jääb pildistades ikka ja jälle kaugele maha.
Küllike oleks ka, kui muru nii intensiivselt suhu ei tungiks. Puugimõtted tulevad pähe. Oleks, et ainult mõtted! 😕
Hanna märkab sõrajälgi. Selge, miks paugutatakse. Kaitsevad kartulimaad!
Mõtle, mis laskemoon selleks kulub! Kindlasti oleks odavam kartul poest osta.
"Kui poodi jõuan, ostan endale ühe lisapaari sokke. Head sokid kuluvad alati ära!"
"Halvad kuluvad isegi rohkem!"
Helikopter.
"Merike, meid vist otsitakse juba?"
"Aga kui päriselt on keegi kadunud?"
"Jah. Mõtle, kui ühel hetkel visatakse lingud kaela, et... leidsime! Ja siis selgub, et valehäire. Viskavad tagasi..."
"Merike, kohe varsti peaks paremalt meiega kokku jooksma rattatee!" veerib kaardilugeja. "SEE on rattatee??? Palju õnne neile!"
"Kurvist tuhiseb kohale Hanna. Jälle ununes pildistama! 😊
"Taraa! Olete jõudnud rattateele!"
"SEE on rattatee??? Palju õnne neile!" 😁
Ujuda tahaks! Unistame Pirita jõest. Leiame... midagi muud.
Näkimadalad.😉
Oleme veidi kimbatuses. Äkki ikka ei tohi ujuda? Aga prügikast ja päästerõngas ju on...
Ühel hetkel me natuke eksime.
KÕIK näevad viita, et jalg- ja rattatee keerab paremale, aga niidetud rada veab võimsa väega.
Peagi leiame end kellegi tagaaiast. Selgub, et oleme sattunud mingisse aianduskooperatiivi. Aastast 1970...
Või midagi sellist. Karta on, et kui üritaksime siia tagasi tulla, poleks seda kohta olemas. Pole kunagi olnudki. 😊
Jõuame ka õige matkatee otsani. Kust täpselt need rattad siin väljuvad, ei saa aru. Aga kõigest ei peagi aru saama. 😀
Edasi. Kose-Uuemõisa suunas.

"Sind ei kujutaks küll kodukitlis ette."
"Mul polegi. Kusjuures... mul on olnud väga vinge väike must kleit!"
"Tööriistataskutega?" 😇
 Merike pole siin käinud. Me keegi pole.
Teel jalutab vastu üksik koer paariaastase lapsukesega. Hämm???
Õnneks hakkab peni perenaise kukile roninud Fretsi peale haukuma ja ka põngerjale leidub tahtja.
"Suvel võib siin väga kaunis olla..."
"Ja mis praegu on?"
Poes saame teada, et sokke pole, sest 22. augustil pannakse kauplus kinni ja uuest kuust tegutseb siin Grossi pood. Kahju. Sellised poekesed on nii õdusad. Ja neil on tõesti väga maitsvad salatid. Õigust räägivad! 🍴

"Vaadake seda naist, kes seal läheb! Nii hea näeb välja! Selline... tütarlapselik!" kilkab Merike.
"Kindlasti on tal ka kuulmine nagu noorel tüdrukul."
"Ma ei öelnud ju midagi halvasti?"
"Vaadake! Mingi suur kivi!" hakkab Merikesel põnev.
"Jah, see sattus siia jääaja lõpus!" kiidab Küllike takka. 😋
"Ja on eriline selle poolest, et koosneb väikestest osistest," muigab Hanna.
 Leiame toreda esinemispaiga.
 No nii. Nüüd hakkab Küllike ka juba elevusest karglema.
Ja rada on tore. Kindlasti mitte üksluine.
Paaris kohas ajab natuke pahuraks, kui seisad raiesmiku serval ja püüad ära arvata, millisesse suunda järgmine rajamärk jääb. Poleks koera, keda sellisel pinnasel süles peab tassima, pagasit ja väsimust, orienteeruks palju suurema õhinaga.
Päike. Päike. Päike. Sääsed. Lõpuks ka nägu kõrvetavad nõgesed. Tundub, et tänane matkanorm (22,5 km) hakkab täis saama. 😏

"Tartu maantee???" muretseb Merike. "Kuidas me üle saame?"
"Mööda ökodukti."
"See jääb ju teise kanti?"
"Mis parata. Tuleb väike kõrvalepõige teha." 😁
"Pärast kolmandat matkapäeva sulanduvad inimesed juba nii hästi loodusesse, et räägivad juurikatega. Ja sääskedega."

Saula.
Pajaroog hakklihaga (mis samuti palavuses halvaks ei läinud, vaid seljakotisopis siestat pidas).
"Vett tuua või vee ääres nõusid pesta..."
"Need on VÄGA rasvased."
"Olgu. Viime lähemale."
"Mul on vahendit."
"Mul on nuustik."
"Mul on ka mustad nõud."

Jõeni pole üldse lihtne pääseda. See on, kui saabud valelt poolt. 😉