30 oktoober 2021

Riigifestivalile!

 Head uudised!

Riigifestivalile pääsesid:
1.Viljandi Seasaare Teater "Raamid"
2. Jõelähtme Lavagrupp "Peegli valguses"
3. Alburahva Teater "Õnnesoovid’’
4. Must JaAm ja Karakteri ühislavastus "Oad"
5. Karakter Teater "VÕIMALUS"
6. Tabivere teater E.H.K "Õiekesed"
7. Sõmeru Näitetrupp "Päikesetriip"
8. Tammsaare Teater ja Salme Teater "Grönholmi meetod"
9. Häädemeeste Huviteater “Jutt Jumala õige”
10. Oomeriteater „Rehepapp“
11. Väike-Maarja Seltsimaja näitering “Provintsianekdoodid. Metranpaaži lugu.“
12. Taritu Tubateater “Patused hinged”

29 oktoober 2021

Karantiiniaja mängud

Kõik hakkasid end kolmapäeval mälumängule kirja panema, aga meis tekkis paanika, et me ilma peame jääma. Nuiasime siis Sillelt, et ta meile vähemalt ülekannet teeks. Sest pärast kellegi 100. juubelit peab enamik meist kodus istuma...

Tehniliselt mõtlesime alles viimasel hetkel, kuidas omavahel vastuseid arutada. Tundus väga lollikindel plaan olevat, et Maarja vaatab ülekannet ja samal ajal seletab-kirjutab teistele, mida ta kuuleb-näeb. Mängu algus oli lihtne, 'Ei meelest läe mul iial... ' ja 'Tihemetsa Tiinat' ümber ei pidanud laulma, aga Gladiaatorite tunnusmuusika ja kohale toodud esemetega tuli ka kidakeelsus.

Ütleme nii, et väga targaks saime, elus pole selliseid küsimusi kuulnud, vastustest rääkimata. Punkte jagati sama lahkelt nagu alati 😀

Sauna-Madise naise nimi...

Kus asuvad Kodurahu ja Vaherahu...(ja Öörahu)

Millal esitleti esimest korda elektriautot...

See kirsinärijaks kutsutud lind on ainuke lind meie lindude seast, kes suudab kirsikivi purustada vms, aga ta ise kirsimarju ei söö. Saekala: Kompotilind 😂😂

Aegviidu Tiidule tänud kiituse eest! Ma tegelikult ei ole nii kiire, et suudaks teistele küsimusi saata, nendega vastuseid arutada, samal ajal googeldada ja endiselt õhtu peale kolm punkti teenida 😀

10 oktoober 2021

Päikesemaja Palusalu

Sport on meie dramaturgi jaoks küll väga võõras teema, aga kui tema ette laotada näiteks Antsoni, Kerese, Palusalu, Salumäe ja Pikkuusi pildid ja paluda need nimede ja aladega kokku viia, siis saaks vast isegi hakkama. Kotkas võiks hetkel esimese hooga Palmistega segi minna, aga pärast mõttepausi nähtavasti teaks korrektuure teha. 

Seega sporditeema ei saanud olla see, mis Alburahva Teatri esinduse Päikesemajja meelitas. Või siiski. Natuke oli isu näha, kuidas Arlet maadluskuulsuse elukäigu valdkonnavõhikule vaadatavaks on kirjutanud, natuke meelitas see, et jutt käib ikkagi üpris siitkandi inimesest ja kõige rohkem ahvatles ühel septembriõhtul Vooselt läbi sõites avanenud vaatepilt loojanguvalguses toretsevast majast ja selle ümber tunglevatest inimestest.

Reklaam vaimustas samuti. Küllike uuris inimesi fotol ja ei jõudnud ära imestada, kui äratuntamatuks saab hea grimmimeister näitleja muuta. Kavaleht näitas, et isegi nime muudab ära. Arvatav Arlet osutus hoopis Gerhardiks. Selleks ajaks oli küll juba telest selgeks saanud, et seersandiks peetav mängib hoopis Kotkast. Loogiline. Kelle välimus olnuks selleks kohasem?

Aga nüüd algusesse. 

Esmalt oli muidugi üllatus, et sa ei saa minna teatrisse siis, kui selleks vaba õhtu tekib, vaid pead ootama ära sellise õhtu, millal etendust mängitakse.

Ühel niisugusel õhtul sõitis autotäis huvilisi Päikesemaja parklasse. Maja leidmisega raskusi pole (ei teagi, miks 😄🌞), parkla sissesõidu oskasime ka õige valida ja sealt edasi kutsus kõigile tuttav hääl.

Kuigi peaaegu naaberküla, polnud dramaturg selle maja hoovis varem peatunud. Hämaruses oma kollase jopega hästi nähtav giid Tanel Talve tegi lühikese ja toreda krunditutvustuse ning ühtlasi rääkis kuulajatele muinasaja lähedaseks ja (lausa uskumatult) lähedale.😇 

Uurisime põhuplaate ja päikesepaneele, sauna, majakesi, telke ja telgielanikku, mootor- ja jalgrattaid jpm. Tundus turvaline. Kiirabi valvas. 

Maja nägi seestpoolt veelgi parem välja (valgust oli rohkem). 😃 Fotod ajasid nostalgia ja kadeduse peale, sest tekkis tuhat mõtet, millised fotonäitused oleks võimalik oma albumite abil kokku panna.

Etendusest.

Kristjani vene multikatest tuttav veidi loll-ivanlik naeratus oli väga võluv. Väga.😊 Tiit oli hirmutavalt suur. Lavalahendused, näitlejatööd, lugu ise... Ilus tervik. Mis sellest ikka ümber rääkida, kes vaatas, see teab. 

Tervikust välja kukkus ehk lõpp-pildi kõige emotsionaalsematel hetkedel selja tagant kostuv sosin: "Ma ei saa sinuga praegu rääkida. Teatris olen. Ma ei tohiks vastugi võtta. Teater alles käib. Mis sul oli muidu?..." Aga selliste vääramatute jõudude eest pole ka parimad teatritegijad kaitstud. 😇

Tilluke kokkutulek Realiseerimiskeskuse juures

 Merike teadis lubada, et kui vahetult enne etendust valitseb täielik kaos, ennustavat see etenduse õnnestumist.

Noh, igatahes kui Küllike tund enne algust Merikesele helistas, et riietus kokku leppida, ahastas toru otsas lavapartner: "MIS RIIDED! MEIL ON PILT KADUNUD!"

See oli halb. Küllike hakkas igaks juhuks korterit läbi otsima, teise käega samal ajal postkastist ja messingerist kunagi kuskilt saadud faile leida lootes. Ei leidnud. Juba tegi dramaturg kõne Kaupole, kelle pilt oli kenasti raamis olemas, kuid kes lubas küll täpselt 11.00 laval olla, aga rahvamajas ja Indrek Liiva mälestusvõistlustega seoses.

Meid oli Toiduaita kutsutud. Jäi veel võimalus Leo pilt pliiatsiga juurde joonistada, aga õnneks vehkis dramaturgi saabudes Merike vajaliku pildiga rahvamaja ees. Leitud!

Ähmiga oli fliis koju ununenud. Merike läks tagasi näitekasse, et otsida sealt mingi tekstiil, mis voodikatteks sobiks. Leidis oma fliisteki, mille kohta oli kindel, et see on tal kodus.

Kus on maskid? Kus on toit? Kus on... Vähemalt näitlejad olid kõik kindlalt koos, isegi rohkem kui mängimiseks vaja: Leo, Marko, Kaupo (kõrvalmajas), Merike, Küllike, Aire (päevajuht) ...ning Mare ja Vera oma töötubadega.

Küllike oli igatahes etenduse lõppedes enda üle uhke. Kogu tekst tuli meelde! No mis sellest, et mitte tavapärases järjekorras ja mõni asi meenus pärast lavalt tulekut, aga oli meeles! See hoidis ka lavapartnerid toonuses ega laskunud rutiinil tekkida. 😌