29 september 2019

Kas Sinul on Aini raamat loetud?

See raamat:
Alles see oli, kui Ain Kütt meid Sagadi mõisa kutsus. No võib-olla pisut rohkem kui alles.
Vahepeal on ta raamatu teinud.

Nüüd kutsusime Aini Albu mõisa oma romaanist rääkima ja inspiratsiooni ammutama. Meie mõisas juhtus ju kah igasuguseid asju, ehk leiame Focki abiga näiteks kunagi siit salapäraselt kaduma läinud tüdruku üles. 😉

Kohtume kirjanikuga  23. oktoobril 18.00 Albu mõisas.

Harrastusteater tähitas Kuremaal juubelit

Selleks, et peole jõuda, pidime kõigepealt Merikese Udrikult "Varjude" proovist kätte saama. Õnneks oli Merike vastutulelik ja tuli meile Käravete tanklasse vastu. 😆
 Tulijaid tervitas küünlavalgus ja juubilarile kohased ruumikaunistused.
"Te ei kujuta ette, mis meestevetsus on!" naases Leo nina puuderdamast. Merike murdus viimasena ja käis piilumas. 😂

Tuttavaid oli pea igast osariigist, saarelt vast kõige rohkem.
Tuulikest oleks tahtnud pisut röövida, aga tal on kodukaitses liiga palju sõpru, hoidsime end vaos.

Piduliste vahel jalutas nii võimsa kaameraga fotograaf, et me ei hakanud konkurentsi pakkuma ja pildistasime peamiselt neid, kes võisid tal tähtede paraadis kahe silma vahele jääda (st tegime selfisid.) 😇

Söödi, õnnitleti, tantsiti ja nagu väga heale peole kohane, kaotas Tuhkatriinu koduteel kinga. 😉
Nüüd peab kannatlikult printsi ootama. 😋

27 september 2019

Raikkülas silmaringi avardamas

Ei saa salata, et mõisa lähedus pisut ka teatrile mõju avaldab. Kuna võimalus tekkis, rändasid Merike ja Küllike baltisaksa kultuurist paremat aimu saama. Kuidas mõis meie esivanemate maitset ja eesmärke kujundas, milliseid tekste toodeti, milliseid mänge mängiti... Sügis ju käes ja uue repertuaari valik päevakorral. 😉

Kohe meie ette seadis end sisse Kuhjavere esindus. Oh seda kohtumisrõõmu! 😍
Vastuvõtt oli meeldiv ja võõrustamine oivaline,
ettekanded põnevad ja ümbrus huvitav.
Kahju ainult, et konverents plaanitust nii palju pikemaks kujunes, et meie giidipisikuga dramaturg ekskursioonile jääda ei saanud. 🏰
 Väga vastumeelselt ja raske südamega lahkus ta ringkäigule kogunejate hulgast, ainsaks motivaatoriks kaaslaste tõotus, et kui ta kohe autosse ei istu, tekib imeline võimalus jalgsi koju marssida. 😪
Järelikult tuleb tagasi tulla. 😊

23 september 2019

Kui taevas on selline, et lihtsalt peab pildistama

"Vaadake taevast!"
"Nii ilus!"
"Said peale?"
"Ta ütleb, et teravama pildi saamiseks ärge raputage kaamerat."
"Ära siis raputa!"
"No ma ei tea. Midagi vist jäi."
"Ma pole nii punast loojangut näinudki!"
"Lollakas! See on kõrv!"

Varjud Udrikul

On esmaspäev, 23. september. Kellaaeg läheneb poole kuuele õhtul. Peredes tehakse ettevalmistusi ühiseks õhtusöögiks, õpitakse lapsega, köetakse ahju ja/või meenutatakse teleri ees, millist elu elasid Õnne tänava tegelased aastal 2008.

Leidub muidugi ka selliseid inimesi, kes otsivad kapist välja sooja pesu ja esivanemate rõivad aastast tuhat üheksasada nelikümmend viis ning ronivad hämarale pööningule, et seal siis kordi ja kordi sama stseeni harjutada.

Merike ja Aire on ühed nende hulgast.

Kroonikut hakkas vaevama, kus täpselt asub see pööning (seda enam, et mitu tuttavat on juba küsinud) ja mis täpselt meie tüdrukuid õhtuhakul kodust nii kaugele ajab.

Ilmneb, et Udriku mõis on täitsa Rakvere tee ääres ja seda juba pikemat aega ning mängupaigast on võimatu mööda sõita, kui natukenegi tead, mida otsid. Keerad poe taha ja oledki päral.
Selline pilt peaks avanema:
Autosid on kindlasti rohkem
ja lavastaja võib olla kohta muutnud.

Ajahüpet alustades ei pea muretsema, et maandud varem või et hüppeliigesed pole esimeses nooruses. Selleks on korralik trepp.
Tuttava näoga tütarlaps tervitab rõõmsalt. Mis trupist ta ongi? Tapa? Sääsküla? Rakvere "KaRakTer"?Ah jaa! Meenub! Trupist "Pilvede all". 😄
Näib, et seltskond on lõpusirgele jõudmas, lavastaja kommentaarid kõlavad julgustavalt ("Noh. Aitab. Juba parem...") kuni iga kommentaariploki lõpulauseni ("Ainult et... teeme korra veel!") Kusjuures see "korra" ei pruugi sugugi üht korda tähendada. Küllap oleks õige korduste arvu väljakuulutamine asjaosalistele liiga traumeeriv. 😏 Teema ja tekst pole ju niigi kergete killast.
Tervitama saabub ka peavisionäär ning peab kokkutulnuile sütitava kõne: "Kullakesed! Homme tullakse koristama, paneme augud kinni, toome gaasipuhuri ja saame soojaks, ma usun, selle toa, aga oota, millest ma rääkida tahtsingi..." 
"Kui keegi külmetab, siis siin on hea soe," sätitakse "Moe mehest" tuttavat reflektorit paika. 🔥
Aeg lendab kiiresti. Mitte ainult kõnealuse proovi aeg.
Etendused on kohe-kohe tulekul.
10.10-13.10.

21 september 2019

Albus. Kandiku ja keskusega

Lavatagune säriseb ärevusest. Omade ette on alati nii hirmus minna, kuigi keegi pole kunagi veel tomatiga pihta saanud. 😏
Närvirahustuseks käib üldine aasimine ja vanade albumite sirvimine.
Merike toob näha oma pulmapildi. Et kus on ikka pihta, juukseid ja jumet ning eks neid ole praegugi...
Leo püüab mõistata, kumb pildil on Merike. 
Küllike imestab, miks pulmapildil Merikese kõrval seisab Urmo.
 Vera harjutab partneri peal vasaksirgeid, et kui karahvini sisu peaks nõrgaks jääma või midagi.
Aire üritab Malle eest salaja tänasele etendusele mõned piletid müüa, aga keegi trupist ei osta. Isegi tutvuse poolest mitte. Vera läheb peaaegu õnge, aga siis sekkub Küllike ja lubab ta tasuta saali organiseerida, kuna tal olevat teksti autoriga mingi isiklik suhe.
Merike, kes valimatult ja püüdlikult kõike jäädvustab, saab kogemata pildile kommirottija. Tulgu veel keegi väitma, et hiired käivad komme ära söömas!
 Pärast esimest lavalkäiku kitub Maarja teise etenduse kollektiivile, keda ta publiku hulgas nägi. Teise etenduse kollektiiv teeb põgenemiskatseid.
 Noh, vähemalt annavad "Realiseerimiskeskuse" diivad endast parima, et neid ära ei tuntaks.
Jääb arusaamatuks, kuidas Maarja selles pimeduses kedagi näeb ja ära tunneb. Näitlejannad, kes päeval proovis paika panid, kus on uks, kus on telekas, ei leia isegi aknast paistma pidanud mehi üles.
Tegelikult on tore trupirakukestega koostööd teha. Otsustame, et teeme novembris Järva-Jaanis samamoodi. 😊

Eelõppus

Erko harjutab ja harjutab, aga ikka unustab ettevaatuse ja siis juhtub nagu ikka.
See on see, kui vahepeal jalgpalli mängitakse.
Noorus passib peale. Igaüks peab valvel olema, et rolli käest ei napsataks.

15 september 2019

Sürgavere laadapäeval

Tundub, et Merikesele "Realiseerimiskeskus" meeldib. Sirvib hommikul kataloogi, kes meeldib, selle kaasa kutsub. Või noh, peaaegu. 😋
Seekord meeldis talle Tiit. Näitasime enne minekut teatrijuhile, mis toimuma hakkab. Tiit oli sõnapidaja mees, tuli ikkagi kaasa.

Nagu Tiit-reisidel ikka, kulges sõit anekdootide lainel. Lamborghini oma kuulasime kolm korda järjest, aga Merikese lisaküsimuste järgi otsustades läks nali temast kõigil kolmel korral napilt mööda. 😅

Imaveres võis tee ääres näha suurt teadet: "Müüa maja!" Maja oli juba ära müüdud, kuulutustahvel seisis keset tühja muruplatsi.
Meil majaraha nagunii polnud, käisime korra poes, kohvi ostmas.

Veel räägiti rekameeste ilusamast elust ja Tiit arvas, et Merikesel võiks olla tore Circle K-s töötada.

Mudiste poe juures meenutas Tiit, kuidas kolhoosimehed kunagi Poolas käisid, aga et naistele ununesid meened toomata, käidi Mudiste kauplusest läbi. Seal olevat mingeid kampsuneid müüdud ja neid ostetud hulgi (nagu järgmisel kolhoosipeol välja tuli).

Sürgavere oli põnev ja meie jaoks täiesti avastamata koht. Tundsime Maarja kaamerast puudust.

Laat hakkas küll läbi saama, aga kuna Maarja juba meelde tuli, siis Merike talle midagi ikka leidis.
Kohtusime esinemakutsujaga ja saime alustada sõjamaalingute tegemisega.

Keegi kodanik, kellele Küllike grimmitoa ukse avas, varjas mehiselt oma ehmatust ja hirmu. 😁
Merike keelas kategooriliselt ligineda oma paarisajaeurosele näopiirkonnale. Õnneks leidus ka odavamaid kohti.😂
Kuna logistika diivadel lavaga tutvuda ei võimaldanud,
nägime saali ja mängukohta alles etendusega alates. Oli huvitav ja hariv. 😮 Saal oli SUUR ja rahvast PALJU. Loodetavasti said tagumised read ka mingit aimu, mis laval toimub. 🙉

Nagu meie statistidel tavaks, leiutas Tiit endale midagi, mida öelda. 😆

Tagasiteel läksime Tiidu jutu ajel kampsuneid ostma, aga vist oli mingi Poolast kodumaale saabunud bussitäis turiste meist ette jõudnud. 😏
Merike kiitis sünnipäevakinki ja õhkas, et see on juba korduvalt ta elu (no vähemalt jalaluud) päästnud.

Reedel mängime Albus. Kaks etendust ja üks vaheaeg. 😉

10 september 2019

"Küll ma olen andekas!"

rõõmustas Merike.
Tõsi. Ammu pole nii lõbus ja hariv proov olnud.

"Mina arvan, et kuskil näitekas pole nii naljakas kui Alburahva Teatris."
Loomulikult. Neil ei ole Merikest. Peab hoolt kandma, et ta Piibe Teatris end liiga koduselt tundma ei hakkaks. 😂
Kogunemine võttis seekord aega. Kõiki ei jõudnudki ära oodata, enne sai film täis.
Leo meelitasime kohale järgmise pildiga:
Tuli küll peaaegu kohe, aga oli ka ise koogi küpsetanud.
Esimese hooga pakkusime, et pannkoogitort, aga selgus, et midagi märksa metsikumat.
 Väidetavalt hiidmuna, aga toime järgi otsustades vähemalt kärbseseenepaneeringus.
Maskeerisime end ära ja tegime õues mõned ilupildid. Lapsemeelsust oli sees nii palju, et me ei kaalunud suurt midagi. 
 Ajakava väga paika ei saanud. Maarja pakkus 13. jaanuari, et olla traditsioon, aga see on nädala sees. Et kuidas otsustame? 😎
 Merike tundis heameelt, et "Meie mees - peaaegu nagu võõras" on tagasi mängukavas.
 "Maiu kleit on talle pähe hakanud," diagnoosis Maarja.
 "...ja siis ma tõmbasin pumba koos ventiiliga ära..." jutustas sünnipäevalaps.
"Me teame, sa rääkisid."
"Ma räägin Leole."
"Ta oli ka siin."
"Maarjat ei olnud. Pumpasin rattakummi täis, ei saanud enam pumpa kätte... Ja siis ma tõmbasin pumba koos ventiiliga ära!"👍

5.-6.10 toimuvat filmivõtted, aga Merike saatis oma klipi juba Lottemaa castingule ära.

Saime teada, et ku põlved hakkavad sandaalivarbast välja punnitama, on koorem süles liiga raske.

Kuni laval dialooge harjutati,
toimus tagatoas lavavõitluse koolitus.
 Oli pikk ja mitmekesine õhtu ja mis kõige tähtsam: arvestatav osa trupist jäi ellu.