27 oktoober 2019

Ulvi-Sonda

Ilm oli pilves ja vihmane. Sellele vaatamata kogunesid lähedased lehvitama ja ergutushõikeid hüüdma.
Menüüsse ilmusid seekord pisut söögiisu pärssiva nimega hõrgutised.
Ulvi esinemispaik asus toredas torniga mõisahoones. Meie auks pandi tiigis isegi purskkaev tööle.
Oluline teave seisis igal pool selges kirjas üleval ja oli kõigile kättesaadav.
Maarja leidis kontrabassi ja kuna ta mängida oskab (pole ju kandlega olulist vahet), esitas ta trupile motivatsiooniloona R. Gliere "Tarantella". Klaveril saatis... no me kõik teame, kes tuuride ajal alati klaveri üles leiab. 😂
Perenaine tutvustas lahkelt kohta ning kombeid, oli kohvilaua katnud ja ronis kribinal-krabinal lae alla prožektoreid õigeks seadma.

Selgus, et kuigi sai hoolega asju kaasa pakitud, jäi midagi olulist ometi maha: kohver.
Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Pakkisime Maarja mantli suvalisse kostüümikotti, kohandasime Maarja käekoti mehisemaks ja probleem sai lahendatud. Maarja ise natuke tõrkus, aga kollektiivis peitus jõud. 😆

Merike proovis ämbritrikki, aga arvas, et ei õigusta.
Bussijuht pakkus, et Sondasse võiksime minna rongiga. Me ei võtnud vedu. Seepeale hakkas buss tegema umbes niisugust kolinat nagu kunagi enne Ristit, kui sõiduki küljest mingid olulised osad irdusid. Kolin lakkas alles siis, kui mehed bussile uuesti rattad külge keerasid.

Põnevuse lisamiseks võttis infojuht kaasa tühja telefoni ja nii ei osanud ta juhatada, kuhu täpselt minna. Aga me usaldame juhtiva töötaja head nina. Nina viis meid laheda maja ja meeldiva majaperenaise juurde.

Pealt paistis hoone pisike, aga küll sinna mahtus tube ja huvitavaid asju!

Maarja leidis jälle pillitoa üles ja nüüd tuli esitusele mingi India või Türgi pala. Igatahes ajas see noortetoa riiulis rohelise plastmassmao tantsima.
Merikesele mõjus pillimäng loodetust vastupidiselt. Ei teagi, kas aitas loo lõpetamisest või käis vahepeal prints valgel hobusel okasroosikest suudlemas, etenduse ajaks oli ta jalul ja kuraasikam kui kunagi varem.
Olime tulles paari potentsiaalset teatrikülastajat näinud, nii et loota võis: keegi ikka tuleb.
 Saali astudes avanes oi-kui-meeldiv vaatepilt!
 Mis etendusest on tekstid?

"Mis sul kaelas on?"
"Maast leidsin!"
"Midagi sa ei leidnud! Need on minu pärlid! Siia annad, KOHE!"

"Kuhu sa ronid!"
"Las ma vaatan!"
"Millal sa end viimati kaalusid?"

"Paneme rahad kokku, laseme endale ka viadukti teha! Või selle... R tähega algab..."
"RAUDTEE???"
Kui varem on juhtunud, et Merike Küllikesele tassi kohvi näkku läigatab, siis seekord otsustas ta vett ämbriga visata. 🌊

Selles majas leidus ka vajalik kohver. See kukkus muidugi vaatajate silme all lahti ja näitas ära, et komandeeringus too mees nüüd küll ei käinud. 😝

Jaanuaris läheme tagasi. Ja veel millega! 😉

25 oktoober 2019

Mälu ei tule mängimata

Uus hooaeg algas!

Läksime lausa tund varem kohale, aga Sillet tülitada ei tahtnud, jalutasime mööda hämaraid tänavaid, kus oli hea võimalus korrata homset teksti.
 "Kui kardinad on ees, siis on teadagi mis, aga kui ei ole, vaatame redeliga, aknast." "Ja mis me selgituseks ütleme?" "Et kella vaatasime, ei hakanud enda juurde minema." 😉

Nagu avamängul ikka, olid küsimused hirmus rasked (erinevalt meie võistkonna omadest). No näiteks, et kes soomlane sai Doha MM-il odaviskes 4. koha või kuus autorit, kelle teosed ilmuvad LR kuldsarjas või "Vanamehe" multikast kolme lapselapse nimed või mis on glatsioloogia...

Samas, kui meie küsimused olid imelihtsad, nagu näiteks
  • XVIII-XIX sajandil kandsid viiuldajad neid loomi kaasas ja silitasid, et käed ei higistaks. Kes need loomad on?
  • Eestlastele on tuttavad 3 rännumeest: Viisk, Põis ja Õlekõrs. Saksa munga ja pastori Burkard Waldise 1548. aastal ilmunud muinasjutukogus püüavad kolm rändurit samuti jõge ületada. Kes need on?
Noh, kõik läks hästi. Vähemalt ei tulnud esimesteks. On, kuhu püüelda. 😂

"PILT! Pilt jäi tegemata!" meenub Küllikesele, kui me juba tänavalaternate all poe poole marsime. Juba on pime, varjud jäävad näkku.
Või siis mitte. 😆
Ühe pildi näppame tuleviku tarbeks Aegviidu rahvamajalt. Noh, kleebime kalendrisse, et 29.11 meeles püsiks. 😏

Pakkida asjad, maksta võlg Tiidule ja kahe päeva pärast...

Tavaline reibas prooviõhtu.

Tiit räägib D- ja C-duurist ning laulab ette kohaliku sõnakunstimeistri markantsemaid lauluridu.

Näitlejad on vahepealse aja jooksul veelgi ilusamaks ja andekamaks läinud. Lausa hirmutavalt ilusaks ja andekaks.
 Maarjal on Leoga mingeid asju ajada.
 Keegi jälgib uudiseid,
 keegi tutvub tehnika viimaste saavutustega,
 keegi valmistub homseks mälumänguks.
 Küllike talletab põrandakunsti, ise ühtaegu ka küljealust poleerides.
 Kalapaat või riknenud banaan?
 Lihasehaav või selili magav röövik?
 Putukat neelama valmistuv baretiga kuri mees või koorese lõuaga kassipea?
 Õues on vahepeal rusikasuuruseid raheteri sadanud.
Kärbeste võidujooksu võitja.
 "KUULGE, NII EI SAA PROOVI TEHA!" nuriseb Merike.
Õnneks on temalgi, keda pildistada.
Et ta näeb parema külje poolt fotogeenilisem välja, pöörab näitlejatar kaameras pildi ringi (tavaliselt on klaver lavast vasakul, eks ju).

Maarja on uue kalendri kujundanud. 
Leo trükkis.
Merike paigaldab.
Aire juhendab paigaldamist.
Erko otsib paigaldusvahendeid.
Küllike fikseerib sündmuse.
Maarja uurib otsestest allikatest, kas laupäevaseks sõiduks on liiklusvahend olemas ja kui oluline on teiste trupiliikmete kaasamine. 

Veel on Maarja kindel, et teab, kes pesakastis elab. Näiteka toa pesakastis.
Erinevalt temast teavad kõik teised seda kindlalt. 😉

23 oktoober 2019

Ain oli siin

Kõik on ju Sagadi-Aini "Risti soldati mõistatust" lugenud? Kes polnud, need said õhtu lõpus raamatu osta, kusjuures isegi väikseks rebimiseks läks (ei-ei, mitte raamatulehtede!), et kas ikka kõigile jätkub.
Jätkus. Autor leebus ja võttis viimased (nö leti alla pandud) eksemplarid kah kotist välja. Aga see kõik juhtus pärast.

Alguses oli kamp tervisejooksjaid, kes mõisatreppidest üles-alla vudisid ja püüdsid kokkusaamist võimalikult õdusaks teha.

Siis saabus Ain ja tema siitmaine austajaskond.
Kui mõtled, et mida ühest romaani loomisest nii väga ikka rääkida on, siis... Sa ei tunne Aini!
Kuulsime loomislugu, aga saime ka põhjaliku ja meeleoluka mõisakoolituse osaliseks ning ei olnud nii, et kui küsimustevooruni jõuti, kippus publik mantlit selga panema ja koju. Kibeleti küsimusi küsima hoopis.
No ja viimaks, nagu pildilt näha, läks meie dramaturg ja võttis esinejalt kõik kingid ära. 😋

17 oktoober 2019

Näiteka 10 käsku ehk Sina ei pea mitte...

...ligimest oma avatud telefoniga ahvatlema. Muidu keegi veel inspireerub ja vahetab su taustapildi ära. (Rõõmus pilt tegelikult. Suisa teraapiline.) 😂
...kaalu dieediga langetama. Jalad paistavad peenemad ka siis, kui oma kere nende otsas suuremaks sööd.

...prille lauale unustama. Muidu võid neid järgmisel korral näitusel kohata.

...traumeerima kaasnäitlejat ootamatute pakkumistega. Janna on monogaam.

...naerma ligimese tühja aku üle. Tal võib olla laadija taskus.

...ligimesele rulaatori jalga taha panema.

...segama ligimese filmikunstihuvi. 

...segama  väljendusvigude aastatepikkust traditsiooni. "Huvitun teile" on armsalt agrammatiline  sõnapaar.

...otsima tooli seest liblikat. Too võib solvuda ja lahkuda koos poldiga.

...muretsema sünnipäevalaulu pärast. Lihtsalt. Ei pea.
😉

14 oktoober 2019

Täiskuuöö viimased varjud

Kui märkad, kuidas vastas istuvatel vaatajatel suud lahti ununevad ja vahepeal silmad lavalt ära keeratakse, sest süda ei kannata seal toimuvat välja, siis on ju väärt lavastus?

"Nägin sel suvel kaht sama teemaga etendust. Üks profiteatrilt, teine neilt. Ma ei leia, et Udriku oma kuidagi alla jäi," tunnustab tuttav teatrihuviline.

Netist leiab ka üksikasjalikumaid tunnustusi.

"Kui sina kiidad, siis ma mõtlen, et noh, sa tunned mind ja tahad midagi ilusat öelda, aga kui võõras niimoodi kirjutab, mõtlen, et ehk siis tuligi välja," pihib loetust kohmetu Merike albukate kroonikule.

Aavo tõdeb, et oli valmis selleks, et tegelaskuju ebapopulaarsus pärisellu tungib.
"Sa ei näinud? Mu sõbrannal oli laps kaasas. Ta näitas sulle keelt!"

Kostüümidest välja koorunud näitlejaist õhkub ühtaegu elevust, väsimust, rahulolu ja kahjutunnet.
Arlet on Oma Inimeste üle silmnähtavalt uhke.
Tänusõnu ja kingitusi jagub ka neile, kes etendusega justkui kuidagi seotud pole. Dramaturg pakub, et mis arvatakse, kui suve alguse poole teeks ühe vooru veel.
Aire kahtleb: "Siis on valge."
"Küüni all?" ei usu Arlet.
Triinu lubab isiklikult kõik valgusepilud kinni toppida.
Hoopis vihma kardetakse.

"Sa tõmba endale üks korralik äpp: heailm.ee," soovitab Veljo.
Lavastaja arvab, et .ee võib lahjaks jääda. Kindlam olla .com.

Veljo kiidab tüdrukute mängu: "Ma ju seina tagant ei näinud, ainult kuulsin. See oli nii ehe. Kõik see sädin ja hirm... Ja kui nad alguses lavale jooksid, rüselesid tõepärasuse nimel pool lavatagust pikali!"

"Veljo ise on perfektsionist. Tõi lava taha väikese pliidi, et kapsasupp potis auraks."

"Noorus on ilus aeg," võtab Veljo lauluotsa üles. Etendustes laulda ei lubatud. See olevat üks raskemaid ülesandeid: viisi pead, laulu oskad, aga laval tohid vaid jõmiseda.

"Noorus on ilus aeg!" hõiskab juba mitu suud, kuni keegi tabab küsida: "Kes mäletab?"
"Mina mäletan!" sillerdab Triinu ja kui teised ka ei mäleta, tekib kõigil korraks lootusrikas unelushetk.

"Kukk laulab, aeg on ärgata!"

Esimesed ongi juba pidulauast lahkunud. Ega siis viimastelgi sobi viimaseks jääda.

Kevadeni?





10 oktoober 2019

Pööninguvarjud pesude vahel

Teate, mis Udrikul praegu toimub?
Suur osa neist, kes teavad, on ise ka seal ↴
Meie käisime eile. 

Miinusena saab mainida väheseid plusskraade, aga inimene, kes on teatrisseminekut pikemalt planeerinud, käsikirja lugenud ja atlasest sõidumarsruuti uurinud, veedab ka eelnevalt prooviks paar õhtutundi kodupööningul ning mõistab teatriõhtul vatipükste ja puhvaika sisse pugeda. Seda enam, et need oleks üpris ajastutruud.

Teater algab puhvetist. Sinna on varjuinimesed eriti ilusa barista/baristinna paigutanud. Tulijad käivad juba naeratuse pärast. No ja julguse võtmiseks, et trepp nii järsk ei tunduks.
Lavakujundus on lihtsalt geniaalne. Efektne. Vaatad ja mõtled kodused särgid ja nurgad läbi. Arvatavasti sigineb peatselt mitmesse elamisse midagi taolist. Põnev. Mitmeplaaniline.

Ja siis tuleb MEIE MERIKE. Räägib võililled õitsema. Tahaks minna ja kallistada. Õnneks MEIE AIRE on tõredavõitu ja kartulitega relvastatud. Noh, esmapilgul.
MEIE VELJO on kõige tõsiseltvõetavam punkrielanik üldse. Mõistlik mees. Tühja juttu ei aja, lulli ei löö. 
Hästi ruttu ununeb ära, kes kui palju meie oma on. Südamega kirjutatud ja hingega ette kantud lugu.
Isegi natuke piinlik on pärast elusast peast püsti tõusta ja kodu poole sättima hakata. Nagu koputaja või midagi.

Õnneks on meid rohkem. Elu läheb edasi.
Aga teie minge vaatama. Kui leidub veel kohti. Lubada ei julge.