25 august 2014

Tänavuse teatrikunstisuve viimane etendus. Vist

"Võõras mees majas"  Roosna-Alliku perepäeval.
Suur osa meist sattus sellesse armsasse paika esimest korda.
Saime teada, et seal saab

  • kiikuda (Küllike ei tee seda enam KU-NA-GI),
  • lõuga tõmmata ja palki tõsta,
  • südamekesega maja ees ostujärjekorras seista,
  • pirukaid (all vasakus nurgas),
  • süstaga sõita jne jne.
Otsustasime luua lisaks Pokumaale, Lottemaale, Vembu-Tembumaale ka Kolmepõrsakesemaa. Kui oleme vajaliku taristuga krundi leidnud, läheb ehitamiseks. Põrsaid pole vaja ka kaugelt otsida.

Maalisime Enno bussi rõõmsamaks. Kohe hästi rõõmsaks.

Jüri Homenja (Leo peas)
jagas meile hulga kauneid tiitleid.

Ah jaa! Etenduse andsime ka. Leo sõnul täitsa õnnestunult.
Lavastaja leidis küll etenduse eel, et me ei tegele piisavalt näidendile keskendumisega, aga kui kõrvale jätta asjaolud, et Küllike hetk enne algust avastas kotist koorimata kartulid, Merike pidevalt uuris, mis nüüd esitamisele tuleb ja Aire keset mängu müdinal bussi midagi (voodipesu?) otsima tormas, oli kõik suurepärane. Merikesel on ehk liiga palju kunstlilli siginenud, mida pähe toppida. Meid teisi ei märka niimoodi keegi.

Maja meeldis meile. Ja telgid. Ja terrass. Veel meeldis meile väga laud. Kui Enno nimetas neid
oksakohtadeks ja käskis okste vanused välja uurida,
siis niisugused ringid
 olid ilmselgelt naelapead. Jäi vaid kokku lugeda, mitu aastat tagasi nad puu sisse löödi.

21 august 2014

Meie elu 4:3

Hirvli pole kunagi varem Härma külale nii lähedal asunud.
Jõudsime kohale väga täpselt või isegi paar minutit hiljem. Tundus, et kuigi Marek meie meeleheitlikele kõnedele vastamata jättis, ootas ta sisimas ega suutnud leppida tulemata jäämisega.

Et nii kaugele parklasse poleks mingi valemiga jõudnud, nihutas Tiit pisut piire (pärast pani korralikult tagasi).
Oli olnud plaan nimelised toolid kinkida. Selle asemel ostsime hoopis rohkem pileteid. Infojuht ja arvutamine! :D

Parima istekoha sai Küllike. Seda siis, kui toolileenile püsti ronis.





Marek võib mängida kui tahes väikest rolli, aga kokkuvõttes on ta ikka kõige meeldejäävam.
Tagasitee alustamiseks tuli tagurdada, sest ümberpööramiseks polnud ruumi. "Kas nii hoiab kütet kokku?" huvitus Aire.
"Ei, kilomeetreid kerib tagasi," arvas Tiit.

"See on selle etenduse kitsaskoht," tunnistas Enno, kui napilt üle sillaääre ojjatagurdamisest pääses.
"Keegi poodi tahab?" uuris Maarja. Temale piisanuks ka bensukast, peaasi, et saaks mingisugusegi söögi.
"Sina."
Kuna Küllikesele ja Merikesele polnud pood oluline, otsustati mitte minna.
"Poodi ka saab?" küsis seepeale Aire.

Aegviidus nõudis Maarja vikerkaare pildistamiseks peatust. Enno sättis sõiduki kenasti Maarjale kaadrisse. "Saab ka lõpuks bussist ühe ilusa pildi," muheles ta lootusrikkalt.
"Leo, sa oled nii vaikne olnud. Ütle ka midagi ilusat," nuias Küllike.
"Päike paistab. Mul on pluus juba peaaegu kuiv. Saan ennast riidesse panna, selleks ajaks, kui koju lähen..."

Võõras mees sai 50

Juubelit otsustati tähistada Härma külaplatsil.
Ehkki kõigil tekkis oma nägemus, kus plats asuda võiks (Tiidul näiteks olid segi läinud nimekõlalt sarnased kohad Pikavere ja Rooküla), jõudsime suuremate viperusteta esinemispaika. See läks, tõsi kõll, meelest, et Erko, kes oma transpordiga saabus, evib oluliselt vähem juhatavat informatsiooni. Aga ta tuli meile kohe meelde, kui märkasime tuttavat autot mööda lendamas.

Maarja ähvardab juba pikemat aega ise bussijuhikursustele minna.
"Kas see on käsipidur?" üritab ta sõiduki ehitusest aimu saada, aga Enno arvab, et enne koolitust ei maksaks liiga palju uurida, see tekitaks koolitajas alaväärsuskompleksi.
"Kallutamisnupp," ei suuda ta tütarlast siiski teadmatusse jätta.

"Merike, sul on püksid pahempidi jalas," tögab Leo. "Siin on mingi pruun triip!"
Merike ajab triibu Maiu tegelaskuju aelemiste kaela.

Ilm on imeline. Seda kuni etenduse alguseni.
Siis algab äike.
Keegi leiab rahva hulgast tuttava näo. Aare! Käime teda bussi tagant kordamööda piilumas.
Pisut aega publikul liguneda laskev Tiit kuulutab välja mängupausi. Lühikese arupidamise järel otsustatakse publik laulukaare alla vihmavarju tõsta. Kiirkorras paigutatakse lava pisut ümber. Publik on toetav ja usaldab puudu jääva mõistmisel  oma kujutlusvõimet. Kas meil ka selline asi on? Aire igatahes marsib otsustavalt oma saatjaskonnaga uksest, mille ees Küllike ja Merike ootavad, otsustavalt mööda. Avastades, et seal nurgas seisab nüüd aken, ilmub ta näole kerge üllatus.

Pea katkestusest veidi sassis, ei oska Küllike lavapartneri veidrat käitumist bussi varjus sõnadesse panna. Alles siis, kui Merike täies hiilguses lavale tormab, näeb ja sosistab ta: "Merike! Sul on valed riided seljas." Mitte, et kellegi teise omad või mujalt etendusest, aga nendeni on nii kahe pildi jagu aega. Siis avastatakse, et Erko on end ka liiga vara lahti koorinud, aga õnneks tema publiku ette jõudmist läheb korda takistada.

Maarja satub kuidagi sageli lavale.

Mõni dialoog erineb pisut harjumuspärasest:
"Võib-olla ma ei tahtnudki! (mehele minna)"
"Sügelesid niisama?"

Küllike piilub aknast sisse ja ütleb oma tavapärase "Ei paista sealt kedagi." Valdavalt ongi nii olnud, aga täna vaatab aknast vastu üle viiekümne silmapaari. :D
Publik on leebe ja andestav. Järgmiseks etenduseks lubatakse ilma paremini valida. Otsustame, et talv sobiks. Lumi langeb pehmelt ja ilma välguta.

20 august 2014

Meie Aire oli Ärma talus presidendi külaliseks!

Mis ta tegi seal?
Pidas nõu, kuidas Eesti toitu propageerida ja kaup ning tarbija kokku viia. Ei pidanud ka paljuks pisut oma koduteatrile reklaami teha. Umbes nii. Lihtsalt ilma sõrmejälgedeta. (Kuna sellest konkreetsest sündmusest meil pilt puudub, tuleb läbi ajada nendega, mis on.)
Kuidas ta sinna sattus? Selliste asjade eest.
Pildid erakogust
Ja üleüldse. Mis küsimus see niisugune on? Kes siis veel, kui mitte tema!
Me oleme nii uhked!

18 august 2014

Albu ulukid kimbutasid Mulgimaad

Reede. 15. august. Pilves, selgimistega ilm. Tuul mõõdukas. Oleme saanud infot, et mõlemad lageda taeva alusesse plaanitud etendused kolitakse katuse alla.
Hea etendus reisimiseks. Ei mingit erilist tavaari. Paar taburetti ja kohver.
Teel meenub, et madratsid kulunuks ikka ka ära. Kaks ööd põrandal? Pealik käsib bussi ninaga kodu poole keerata.

Viljandis meenub viimasel hetkel, et juhile võiks ka märku anda, kus täpselt etendus toimub.
Täpses etendusemajas toimub supersoe vastuvõtt värskete saiakestega (isegi kui nad vargsi loodavad, et end vormist välja sööme. Pole hullu, loomalugude vorm mahub meile veel kaua selga.)
Meil on muidugi oma dieettoidud kaasas,
aga neid siis väga ei pruugi.
Püstolnäitleja Erko annab parima.
Maarjagi on sunnitud lavale ronima ja hiireks hakkama. Vastasel korral poleks ta kaasa saanud. Lava taga pakutakse talle julgestuseks kaasa siili ja potsatajat, aga Maarja streigib.
Ane teeb näo, nagu oleks nähtuga hirrrmus rahul. Oma viga, kes käskis ette kiita. :P
Tükk tehtud, vahetame võõrustajatega kohad ja kolime saali. Edevamad muidugi avastavad peegli.
Kohalikelt estraadimeistritelt jääb meile mõneks ajaks kõnesse "tševo-tševoo?"
Oo! Me jõuame isegi POODI! Keegi kuri inimene on kõige parema kauba ülemise riiuli tagaserva paigutanud. Õnneks on meil Tiit. Tegelikult ka Jõmmu, aga keegi ei anna talle võimalust proovida, kui kiiresti jõllitamisega pudel ise korvi võib ronida.
Jõuame ka kontserdile. Kuigi Viljandis on imelik komme kõnniteed poste täis torkida. Mõni neist tormab mõnele meist hooga kõhtu. Alatu. Väga alatu.
1. öö. Ane hoiatab, et majas on kummitus. No-noh. Loodetavasti õnnestub neil see tegelane meie kojumineku järel kuidagi tagasi meelitada.
Toaseinal on portreenäitus. Koidula, Kristjan Jaak Peterson, Betti Alver, Ülo Ümera... Enno arvates oleks hea kõik pildid bussi külge riputada- kunst massidesse vms.
Okasroosike saabub üksildaselt linnaekskursioonilt, joob topsitäie morssi, vajub esmalt istuli ja seejärel külili. Käima õnnestub ta lülitada (korraks) järgmise päeva pealelõunal, hetk enne järgmise etenduse algust.

Ennol tekib äriidee, kuidas öösel üleval oldud aega otstarbekalt ära kasutada, tuleb asutada eluliin 'Kuula või räägi'.

Arutame, miks toonekured kolmnurgas lendavad ja kui keeruline selline positsioonide hoidmine on, aga erinevalt inimestest pole toonekurgedele selle eest medaleid jagatud.

Mare tuletab klaveril nooruspõlve lugusid meelde, mis Ennol ja Tiidul jala tatsuma panevad.
Nagu tavaliselt, ei jõua me ka seekord lauludega esimesest salmist-refräänist kaugemale. Ei aita ka kohalik raamaturiiul.
Enno dirigeerib pianiste: "Mängib Aire, valmis paneb Küllike." Viimatimainitu väljalülitatud teadvusse käsklus paraku ei jõua.
Käime veel väiksel linnaekskursioonil.
Loodame linnas Koidu kummitust kohata, kes meie saabudes välja kolis, aga silma jäävad ainult tähed ja imelikud mehikesed seintel.


Aire maasikatakso teenust testimas.

Jõmmu leiab oma tulevase kodutänava.
Jõmmu plaanib jalgu pesema minna, abivalmis kaasnäitleja on valmis ta kraanikausist matile tassima: "Ütle, kui valmis saad, tulen järgi! Saad ka tasuta Tallinna ühistransporti tunda."

Mis on roheline, nelja jalaga ja puu otsast alla kukkudes kindlasti tapab su? PILJARDILAUD - arvavad mingid Romaani külalised.

Laupäev. 16. august. Hommikusööjaile jääb silma iseavaneva ja -sulguva tagaluugiga auto.
Kuhjaverest saame rohelised käepaelad, just nagu keegi oleks kursis meie trupi tunnusvärviga. 
Tekib idee dramatiseerida järgmise aasta Kuhjavere festivaliks Wilhelm Hauffi tore muinasjutt. Alloleval pildil  on illustreeriv iseloom ja võimalikud seosed  juhuslikud. :P
Teeme ettepaneku Maarja jaoks välivoodi lavale kaasa võtta (taburetti tema jaoks ju pole). Ilmselgelt pole mõni selle variandiga jälle rahul.
Mare käänab pardil kaela kahekorra. UUs mure: kuidas linnurümp koduni värske hoida. On variante.
Inimesed arenevad. Meenub üha uusi T ja V tähega algavaid linnunimesid. Tuukan, vapustavalt vana lind, vahven...
Koogikonkurssi valik. Teeme vüidu, kes jõuab rohkem ja kiiremini süüa, kas meie või herilased.
Laupäevaõhtune poetuur.
Maarja on tivolist kangesti huvitatud, aga sõitma ei julge minna. Seda agaramalt nõuab pilte. Meil õnnestub poest saabuvat Maret veenda, et kõigist on juba tivolipilt tehtud ja atraktsiooni saab ise valida. Mare nõustub vastumeelselt, aga me ei suuda tõsiseks jääda ja tunnistame üles. (Järgmisel hommikul bensukas seistes mõistame, et tivoli on ohtlik koht. Sealtpoolt ligineb väga katkise näoga mees. Küllap käis selfie't tegemas ja komistas. Öösel ju karussellid seisavad. Soovija peab valitud atraktsiooni ise käima jooksma.

Enno on bussi väga õdusaks kujundanud. Ukse kõrval nurgas kasvab toakask. Varsti on plaan üles seada maaligalerii.
Enne saarlaste etendust testime Helje lugemust. Selgub, et selle suve bestseller on talle justkui tuttav, aga pealkirja ta siiski pakkuda ei söanda. Ei aita isegi vihje Leole.

Saarlased ei esine. Nad teevad lihtsalt kehakeeles ja osaliselt kostümeerituina selgeks, kuhu ülejäänud trupp jäi.



Avinurme Brasiilia tädiga.
Saame lõpuks ühe normaalse grupipildi (pooliku, aga siiski) ka.
"Kapsauss 2014"
2.öö. Üritame Okasroosikesele heameelt teha ja teda kuidagi üleval hoida, segades morsi sisse kõikvõimalikke olemasolevaid rohelisi asju, sellest hoolimata ei lubata meil sel ööl klaverit puutuda. Tundub, et mõnel koostisosal on silmapaistvalt väsimusttekitav toime.
Lähme jälle maju pildistama. Ane on väga leplik, aga need Merike ja Aire hakkavad jälle midagi voodist ja magamisest rääkima, mingitest Lossimägedest ja järvest ei lubata juttugi teha. Jõmmu on alles ärganud, seega natuke taltsutamatu ja lubab Ketsid tee äärde jäävasse pandimajja müüa, kui nad tõrkuma hakkavad.
Linn pole 24 tunni jooksul nagu väga muutunud. Leiame ühe kõvera maja.

Ilusaid uksi.
Küllikese lemmiktänava.

Jõmmu kohtab oma suurt sõpra Mikit ja muid tüüpe.
 Fell-in, kuhu meist mitte olenevatel põhjustel täna jälle sisse kukkuda ei lasta.
Väike okseratas võtab Merikese põlvist nõrgaks.
Üldiselt on Viljandi äärmiselt sõbralik linn. Isegi, kui keegi väga kakelda peaks tahtma, siis teisi väga tülitama ei hakata ja lüüakse endal mokk lõhki.
Need tundmatud objektid tekitasid meis korra kõhedust, aga üks pilk ja nad valisid teise suuna.

Pühapäev. 17. august. Oleme vast ainus trupp, kes pääseb festivali jooksul 2x lavale esinema.
"Õnne soovime sul! Õnne soovime sul!"
Kalli-kalli, Leo!
Kuhjaveres on väga palju nõelavaid herilasi. Õnneks me pole allergilised. Valus on ikka.


Tuvastame, et ükskõik, millal me ka Kuhjaverre ei satuks, alati on põllul kombainid.
Küllikesele tundub üks mees väga tuttav, aga millisest trupist või etendusest? Selgub, et ta on parkimise korraldaja.
Kallistame hüvastijätul saarlasi. Helje leiab, et peaksime Saaremaale tulema. Lihtsalt niisama. (Et tulge, aga ärge külla tulge?) :P
Peoperemees käib meid veel isiklikult ära saatmas - milline külalislahkus! =)