Kõige harjumuspärasem on koguneda kuhugi tee äärde väravaid tegema. Tundus ka turvaline. Siis on kindel, et kedagi kambast ei panda kogemata mehele, ei röövita ega sunnita väravas imelikke asju tegema.
💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧
💶💰💎👰👨💎💰💶
Selgus ka, et teel esines konkurente, kes samuti ülesannet täie tõsidusega võtsid.
Tahtsime sõita läbi Jõgeva. Meil on seal tuttav kauplus. Juht ütles, et ei saa, see oleks talle ringiga (meie saavat küll otse ka) ja üleüldse ta Paides arvet saades ütleb, kas lähemegi.
"Sügis tuleb," vaatas Aire kuskil Mäe kandis aknast välja ja ohkas. "Kaskedel on lehed kollased."
"Huvitav, et ainult sealt ühest kohast," jõudis ka Küllike märgata.
"Sinna tulebki."
Merike oli tasa. Enno paigaldas spetsiaalselt tema jaoks värskeõhukahuri, küllap tütarlaps nautis ega tahtnud, et teised selle avastaksid.
Paides selgus, et sõit siiski toimub.
Kuna Jõgeva asendus Tartuga, korraldasime tormijooksu Lõunakeskusele.
Merike läks endale igaks juhuks lilli tooma. Kaks etendust ikkagi, üks veel esikas. Kas maksab juhuse peale loota? Äkki ei kingitagi.
Viimased 5 km kasutati juhtmeta GPS seadme abi. Osutus tõhusaks, aga tüütuks.
Jõudsime kohale 9 minutit kokkulepitust hiljem ja ca 2 h enne meie etenduse algust. Nii et jõudsime mõlema lavastusega tekstiproovi teha, kassi kallistada, saekaatrit uudistada, kaevikuid uurida... Maarja tõttas isegi vaatama, mis küll on seal metsa taga. (Tühi väli ja igav Liiv). 😋
Publik reageeris juba esimesele trupile nii tuliselt, et kui meie kord tuli lavale astuda, võinuks seal leili visata. Kahjuks me ei märganud vihtu ja saunalinu kaasa võtta.
Meie süvapsühholoogiline kooselutragöödia naerdi publiku poolt välja.
Plaan oli koju sõita hobustega, aga kuna Enno ei suutnud bussi pardale mahutada, jäi mõte katki.
Tore koht. Juba kutsuti tagasi. 😊
Esimesest esietendusest pole palju aega möödas, kui juba on oodata teist ja kolmandat... esietendust. Lavastajaid kerkib meie hulgast justkui seeni.
Et asi tegijatele igavaks ei läheks, tehakse aeg-ajalt mõned ootamatud manöövrid: "Õnnesoovid" sai 2 nädalat enne esikat uue näitleja, "Kooselu seadused" andis uuele liikmele võimaluse 2 x kohal käia, "Veel üks võimalus" otsustas uue kaaslase kasuks ilma igasuguse proovita. Mõni on meil lihtsalt nii andekas. 😌
"Veljo, mängi see koht suuremaks!" "Merike, ära praegu istu! "Leo, hakka minema!"
Tundub, et see seltskond juba natuke teab, mida teeb.
Järgmise komplektiga on pisut kehvemad lood.
Nagu ikka, ilmneb korraga, et ülehomme on etendus.
"Nüüd on hilja mingit tekstianalüüsi või lavalist liikumist teha, ajate mu sõnad sassi," nuriseb Marko, kes on küll pool aastat juba ossa määratud, kuid jõuab tiheda töögraafiku tõttu samuti alles esimesi kordi proovi.
Õnneks on raudvara - Küllike ja Merike - pool aastat usinasti treeninud. Tõestuseks näitavad nad, et... nemad pole trupikaaslastest grammigi paremad. Lihtsalt neil on kordades rohkem teksti, mida sassi ajada.
Noh, aega on. Terve homne proovikord.
"Küllike, ära pane pöialt suhu! Ole ekstravertsem!"
"Ma ei saa lugedes kah su tekstist aru," oigab Maarja, kes üritab ette öelda.
Merike see-eest taipas eelmises proovis, mida autor ühe tema repliigiga öelda tahab.
Aega on. Ühepäevaliblika vaatepunktist terve elu. 😇
"Kuhu te oma autod panite?" uuris Erko, kui oli üllatusest pisut toibunud.
😂😂😂🙊
Meile meeldib sellistes üllatustes osaleda. 😀
Eilse ja tänase vahel pole mahti olnud uut lugu kirjutada, nii et kordame esitatut. Laula julgesti kaasa, viis on tuttav ("Oi, poisid!")
Fotograafe oli murdu. Pildirida tuli vist pikem kui etendus.
Vastuvõtt oli soe (ligi +30° C varjus), Eve naeris enne, kui jõudsime looga korralikult alata. 😃
Pildid ajasid kimbatusse. Kus on teine korrus? Põrand, mida pesta? Uks, kust tulla?
Selle asemel oli saunamaja ja "magistraalkraav". No kas saab paremat "Sangadega saunamehe" mängukohta ette kujutada? Ja meie pakume "Kooselu seadusi". 😕
"Saal" koguneb rahvast täis. Tuleb end esikaks kokku võtta.
Küllike tunneb end nagu kala kuival, aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem: talle kroolib appi kärbes veeklaasis.
Taburett on madal, aga paneb hierarhia hästi paika.
Marel tuleb pisar silma. Merikesel ka. Küllikesel kukub tukk silma. Erkol klopib süda.
Žürii on soosiv ja annab toredaid näpunäiteid. Me tahame järgmisel aastal ka sama žüriid, muidu me ei mängi!
Piltide autor Ants Leppoja.
Ütleb Merike. Teistel päevadel õnnestuvat meil paremini. Kole lugu. Õige pea tuleb meil just kolmapäeval esinema sõita. 😃
Hästi enam ei mäleta, millest kõik algas, aga ühel hilisel reedeõhtul leidis Leo, et tal nagunii und ei tule, võib vabalt ka mõisas ärkvel olla.
Garderoobi oli tekkinud väike rõivavalik. Maarja valis sinise, Merike ja Leo mustad ning Küllike triikis valge sirgeks. Triikimisele vaatamata oli valge rõivas liiga lühike. Küllike pani sinna peale pika ja rohelise.
Kaja hakkas vestibüüli kõrvale klassipõrandale endale aset tegema. Ta on nähtavasti rahutu unega, sest paigutas kogu põranda matte täis.
Merike tegi keldris hääleharjutusi ning käis aeg-ajalt küsimas: "Kuidas tundus?"
Kui ausalt tunnistada, tundus, nagu oleks Merike keldris huilanud. Kuigi vahepeal oli seda päris jube kuulata.
Küünlad süttisid ja Merike ning Küllike katsetasid kummitusjooksu. Kumbki polnud kummitust näinudki. Küllike käis vahepeal kabelis palumas, et ei näidataks kah.
"Noh, ütle nüüd, mida ma tegema hakkan!" nõudis Maarja, aga Küllike alles otsis ideid. Ühe leidis keldrist ja teise katusekorruselt.
Merike tassis seni loodusainete klassist Roberti tugitooli istuma ja raamatut lugema. Robert oli nõus meiega liituma ainult juhul, kui talle ka riided antakse. Küllikesel polnud isegi oma uhiuutest vilttuhvlitest kahju, oleks ainult rohkem rahvast kambas.
Robert vajus mugavasti sohvasse, aga kuna raamatukogu oli juba kinni, tuli tal leppida eesti keele klassis leiduva kirjandusega ja miski sealt ei süüdanud sädet Roberti silmades. Säde süttis, ent kippus ikka kurgumandlite kanti jääma ja see ei mõjunud loomulikuna.
Köige pimedamal tunnil peatus maja ees suur buss ning Kaja juhatas saabunud seltskonna Mare klassi magama. Luges neile loitsud peale, nii et ka asja uudistama tulnud sealt-ilma-rahvas NREM-i vajus. Hea, et Robert teise tiiba jäi, sest bussiga tulnud külalised äratati poole tunni pärast üles, aga vaimurahvas keeras mõnusasti teist külge, nii et me pidime kogu nende töö ka ära tegema.
Nii palju hõbedat pole ammuilma põrandatel ja treppidel veerenud. Leo oli endale tumedad poolde selga juuksed pähe kasvatanud ja uitas ringi omas mullis, küünal mulli valgustamiseks peos.
Enno, kes abivalmilt oma teeneid pakkus, trepibalustrite vahelt käed välja sirutas ja püüdis külalisi jalgadest toetada (pikk päev ju seljataga), jäi teenimatult vähese tähelepanuga, pälvides kõigest paar apaatset kommentaari: "Keegi võttis mul just praegu jalgadest kinni.".
Siis jäid Maarja ja Leo tagumisse keldrisse kinni ja kangestusid hirmust. Eriti hirmus oli see, et koos nendega sattus sinna ka Enno.
Külaliste jaoks oli aga vist kõige heidutavam hetk, kui nad ahvatlevast snäkilauast mööda juhatati ning öeldi, et lauda lubatakse alles pärast teist ringkäiku.
Mare klassist viidi matid minema ja põrand käidi masinaga üle, aga ikka veel võib tähelepaneliku kuulaja kõrvu kosta vaikset norinat ja esimesi arglikke haigutusi.
Robert nõuab järgmiseks korraks pidulikumat rüüd ja susse ei ole ta nõus ka pika kauplemise peale tagasi andma.
