Muuseumitee viib läbi Aravete külamuuseumi

 

Lugu sellest, kuidas Saul, Milli ja Henny Koprapesa saunas sünnipäevi pidasid

Aastaist, mille seljatamist tähistada, tuli brutos kokku kenake summa, aga seda me siin ei maini, mõni hakkab veel arvutama. 😌

Merike tahtis, et pidu oleks igati tähtpäevaliste vääriline:

tellis oma lemmikpagarilt tordi,

oma lemmik-saunaomanikult saunaõhtu,

kutsus oma lemmiknäitlejad peole

ja hingekosutuseks nõudis (pika etteteatamisega, aga siis et oleks ka ilus, pikk ja eriline) sünnipäevaluuletust.

Kui esimesed punktid said edukalt täidetud (eriti esimene 😆), siis viimasest punktist olid täidetud kaks viimast punkti ja ette loeti vaid üksikuid katkendeid.

Siia saagu kirja vaid jupike sissejuhatusest:

"Laena mulle kannelt, Maarja Liiv!

Kaunis lugu mõlgub meeles, 

mis ehk õndsas laulukeeles

kõige kõnekamalt kõlaks siin.

Samas ei saa pahaks panna,

Maarja kannelt kui ei anna.

Igal olgu oma liist,

võõra käes ei kesta riist..."

Luulet jätkus ka teistele, aga kuna see polnud luuleõhtu, siis keskendume piltidele. 

Pildid ütlevad küll rohkem kui sada sõna, aga mida sellel pildil uuriti, enam ei mäleta. Kas kuulati raadiost õnnesoove või määrati igale sünnipäevalapsele tähelepanu osutamise aega...

Kõigile pingutustele vaatamata oli raske kõiki korraga pildile saada

ja tegime Marest ja Marega pilte, mis me tegime, 

koore riisusid ikka viimased pidulised.

ÕNNE MEILE!

Kallis Mare!

Kroonik saaks küll võltsida, mis päeval lugu loodi,

kuid ülekohust see ei kataks kinni miskitmoodi.

Et kalli Mare sünnipäeva magasime maha.

Jääb üle meil nüüd peituda koos lillekimbu taha

ja seegi peidukoht on tänu Erkole ja Leole,

sest selle kimbu jättis Erko reedel saunapeole.

Vabandused, vabandused...

Tegelikult sa ju tead küll, kui tähtis ja oluline meie jaoks oled ja ilusaid sõnu on igal päeval hea kuulda, ei pea tingimata sünnipäev olema. 😌

Palju õnne ja häid mõtteid ja suuri võimalusi ja sõpradele (so meile) paremat mälu ja teravamat pliiatsit! 💖 

Õnne, Leo!

Täna Leod me trupp ei sega.

Las ta olla omadega!

Tuleb aeg, et ühenduda,

ainult Leole pühenduda...

varsti. Hiljem. Homme. Pärast

ta ei puudu meie seast.

Saame osa tema särast,

vaimukustest, hingeheast.

Segada meil oleks kahju

omadega olemist.

Õnneks aga pole vist

tänast enam palju kah ju. 😋

KALLLLIIIIIII!

Elamuste esmaspäev

Küllike VÄGA TAHTIS Arukülasse. Sinna Harjumaa omasse. Alguses oli sooviga kõik hästi, sest Mare teadis, mis Küllikest sinna nii tugevasti veab ja Mare tahtis ise ka. Aga siis selgus, et Mare ei saa. 😲

Küllike otsis kaaslast.

Kaaslase leidmisega Küllikesel probleeme polnud, probleem oli sõidukiga.

Tegelikult ei näinud Küllike ka sõiduvahendi leidmises probleemi, Küllikesel on jalgratas. Aga nii motiveeritud kaaslast, kes veidi vihmasel õhtul ja suures osas ka öösel 2 x 37 km nõustuks sõitma, Küllike ei leidnud. Isegi pakiraamil sõidutamiseks.

Merike ei jäta sõpra hädas üksi. Küllap ta oleks lõpuks ohates oma ratta käima lükanud, aga õnneks meenus ühistransport. 

Ühistransport pakkus küll küüti enne kella kolme päeval ja kohal tuli olla kaheksaks-üheksaks õhtul, aga otsustasime, et nii jääbki rohkem aega vaatamisväärsuste jaoks. 

Poole viieks olime Aegviidus kõik vaatamisväärsused üle vaadanud.

Suundusime Arukülla. 

Teame nüüd, et Arukülas on Jaama, Tiigi, Soo, Nõmme, Põllu, Aia, Tamme, Kase, Kuuse, Toominga, Lepa, Sõstra, Kirsi, Pirni, Kadaka, Männiku, Vaarika, Maasika, Talve, Sügise, Kevade, Suvila, Harju, Tallinna, Staadioni, Linnu, Ööbiku... tänavad ja teed. Ja Piiri.

Õhtu lähenedes tahtis Merike aina sagedamini kinnitust, et kontsert toimub ikka täna, ikka Arukülas, Küllike ikka leiab õige koha üles ja kas on ikka kindel, et võib minna. 

Ta enda telefon jäi õnnetuseks koju.

"Ma sain juba esimese elamuse kätte," õhkas Merike, kui oli väravast sisse astunud.

Aias tervitas meid tore pererahvas ja sümpaatne koer. Tema meist ei arvanud küll eriti midagi. Aga kui juba tulime, oldagu siis pealegi.

Saime ülevaatliku ümber-maja-ekskursiooni pilguheidetega ajalukku ja tulevikku (vanaisa suvila, bassein, postimaja, pärnad, plankaed... Oli ka aastaarve, ruutmeetreid jm, aga kroonikul on numbritega endiselt kehvasti).

Laual ootasid tulijaid teema- ja päevakohased hõrgutised. Nagu näiteks

Istumiskohad leitud, asus Merike talle omase häälekusega nimetama kohale tulnud nimekaid tegelasi. Tegelikult oleks ta hästi sobinud aiaväravasse heeroldiks, sest tundis külalisi vähemalt sama hästi kui pererahvas. 😃

"Nii ägedad kingad!" ahmis Merike õhku, kui majaperenaine lavale astus. Kui Trump ja Ässad laulma hakkasid, said meil aga igasugused sõnad otsa. Oleme ausad: isegi kui õnnestuks veel ägedamad kingad hankida, sama hästi laulma see meid ikka ei paneks. 😒

Vaheajal suhtlesime booli ja koduleivaga. Mmm...

Kontsert.

Kellele ei meeldiks Liisi ja Joel? Me oleks vabalt võinud olla need 101. ja 102. külaline, kes aia tagant kuulavad, ikka oleks elamus kindlustatud olnud.

Elamuse iseloomustamisel tuleks katakreeside kasutamise pärast aru anda. Las ta siis heliseb kuskil seal sees. Kirjeldamiseks liiga hirmsalt ilus, jõuliselt õrn ja kohutavalt armas. 😌

Kusagil väikesed külad ja linnad

kulgevad omas õnnes.

Mäletad, Hallopi poel oli kaelas lampidest kee?

Arukülas käib kodukontsert, 

aga Kilingi-Nõmmes...

on uus tee.

😊

Lausa kahju oli kohe pärast lõpukummardust tagaväravast välja hiilida. Kindlasti jätkus ka lisalugusid. Meie jätsime end neist ilma.

😔

Veel rohkem hakkas kahju, kui perroonil selgus, et Küllike on kellaajad totaalselt valesti meelde jätnud ja rongini on veel 45 minutit aega. 

Aga noh. Oligi aega kuuldu üle mõtiskleda ja Küllike sai mööduvat rongi filmida. 

Kahjuks ununes kuhugi vajutamata. 

Tagasitee möödus märkamatult. Küllike oli haaranud ajalehevõrgust kogemata venekeelse lehe ja avastas, et teab ristsõnas vähemalt kolme vastust, kui suudab välja mõelda, kuidas kirjutatakse vene keeles Newcomen. 😆

Autos rääkisid Elen ja Merike metsloomadest teel ja Küllike liitus elavalt vestlusse, kuni meenus, et valdavalt sisenevad sõidu ajal põdrad ning karud juhi kõrval istuja poolsest uksest või aknast. Ja Merike ei lubanud kellelgi enne väljuda, kui tema on koju viidud.

Muide, see nimi kirjutatakse Нью́комен. 😏 

XX KÜLATEATRITE FESTIVALILT JÕGEVAMAAL SUURE SAAGIGA KODUS TAGASI

 Anneli Saro ja Rainer Elhi tunnustasid:

LAUREAADID
Alburahva Teater
“Õnnesoovid” autor ja lavastaja ARLET PALMISTE, näitejuht TIIT TAMMLEHT.
​
NÄITLEJAPREEMIAD
MERIKE KERNU – lavastuses “Õnnesoovid” Alburahva Teater
LEO VALDVEE – lavastuses “Õnnesoovid” Alburahva Teater

Kahe nädala pärast Kuhjaveres

 

Samal ajal Nokus ehk kuidas anda nelja tunniga ca 30 natuke dramaatilist etendust

 

Hommikul vihma saatel ärgates pole absoluutselt mitte kedagi süüdistada, et end 24 tunniks metsa etendusi sai lubama antud. Õnneks see 24 tundi vähenes praktiliselt poole võrra. Aga et võistlejate koostööle ei saa kunagi kindel olla, pidime Kakerdaja ääres varakult valmis olema. Seetõttu meenus alles poolel teel eluks vajalik kook, mis pidi aitama, kui potti tulele ei jõua panna. Samal ajal kui kõikide matkade standardvarustusse kuuluvad käekott ja midagi huulepulgalaadset sai kaasa pakitud... Kook tuli küll hiljem ise kohale, aga et seda algvarustuses polnud, siis jäi tühi pann meist koju minnes täpselt sama targalt ka maha.

Sirle, Triin, Küllike mõtlesid kohale jõudes tõestada, et nad võivad telke-onne sama kiirelt püsti panna nagu skaudid. See osa selgus vähe hiljem, et etenduspaigad on kaugemal ja kui pikali peab viskama, võib ikka märjaks saada.

Kas mainida ka seda, et Maarja puude vahele tõmmatud koormakatete alla sõbralt laenatud telgi püstitas ja katteilt vett maha lükates kõik need kogunenud liitrid telgisuust sisse suunas? 😂 Pigem vist ei maini. 😜

Sellest, mis Maarjaga toimus, pidi Maarja vande all kinnitama, et vaikib. Me teised ei vandunud (tegime seda pärastpoole, täitsa teises kohas).

Aga et võistlejad tegid vähe suuremaid ringe, kui ette nähtud, oli meil aega koormakatteid üles panna, vaadata, et võistlejad on tunni kaugusel, pannkoogid hävitada, vaadata, et võistlejad on tunni kaugusel, onnid maha võtta, vaadata, et võistlejad on tunni kaugusel, rolle jagada, vaadata, et võistlejad on tunni kaugusel, süüa teha, vaadata, et võistlejad on tunni kaugusel, saada teada, et Mart on nii Eesti kui teadaolevalt maailma esimene mees gaid ja gaider, vaadata, et võistlejad on tunni kaugusel, süüa ära Raine tehtud riis hakklihaga (jah, hakkliha ka!), vaadata, et võistlejad on tunni kaugusel, pikutada, vaadata, et võistlejad on tunni kaugusel, kuulda alles nüüd raamatuväärilisi jutte legendaarsetest koolitöötajatest, vaadata, et võistlejad on tunni kaugusel, tuletada oma osad meelde, vaadata, et võistlejad on tunni kaugusel, teha staabile näidisetendus, saada etenduseks roheline tuli... ja endiselt veenduda, et võistlejad on tunni kaugusel. Ainuke asi, mida selle tunni jooksul tehtud ei saanud, oli kaasnäitleja Kerdestoni nime meelde jätmine.

Mingil hetkel kahaneb tund 15 minutiks ja käib kiire meelde tuletamine, mida tegema pidi. Võistlejad otsustavad kõik järjest tulla, seega tuleb etendust kahel laval mängida. Maarja määratakse tropiks. Mart ja Raine peavad kokku leppima, mille eest punkte anda või võtta. Gerd-Eston ja Heiki on tähelepanu endale tõmbajad, Helena ja Maria vähe suitsiidsed (Helena võib-olla mitte nii vähe 😁), Sirle, Triin, Küllike ja Mari-Leen pidutsejad ja ketšupiga mängijad. 

(Monika Ojala foto/Erna staap)

Tuleb välja, et gaidide maailmas, kellega koos punkti teeme, on tropil teine tähendus. Tropid on äärmiselt meeldivad inimesed, kes kutsuvad igasuguseid võõraid inimesi lahkelt enda suitsiidsesse punkti traumasid saama, tunnevad väga suurt huvi, kuidas neil päev möödunud on, kui palju on neil ville, mida nad rajal nii kaua teinud on, miks nad seisnud on, kuidas neile Rootsi mädakala meeldis, kuidas neile Eesti üks käidavamaid rabasid meeldis, milliste võistluste esmaabipunktis varem kohtutud on jne.

Ametlikult oleme esmaabipunkt, aga kõik võistlejad, kes selle peale õnnelikult naeratavad ja oma villis jalgu tahavad lappida lasta, saadame edasi😁 Sama ebaviisakalt valetame aeg-ajalt kostuvate püssipaukude kohta ja ajame selle vastutegevuse kraesse. Paljud on Mardi varasemate lavastustega kursis. ESÜ juhtkond on kindel, et neid ootab miinidega ülesanne, sest need paugud on vastutegevuse jaoks liiga ligidal. Paljudele meenub varasematest aastatest pommivöö ja kommikotiga jõuluvana lastelaagrisse minemas. Või see, kui punktis öeldi, et metsa läksid kaks seenelist, kes granaadi leidsid, üks neist on siin, leidke teine. Kõigi varem käinute mäludesse oli aga sööbinud töötava mootorsaega väike tüdruk ja rippuvad soolikad. Mõni pakub isegi, et seekord ajab see sama tüdruk püstoliga kedagi taga. Tropp üritab end väga tagasi hoida ja mitte öelda, et esmaabi kordamisest pole suurt abi ja et jah, see sama tüdruk on täna siin püstoliga.

Triin ja Sirle küll vehivad oma vigastustega, aga lähemal uurimisel selgub, et need on tunamullused. Küllike üritab ühele oma kooli õpilasele järeleaitamistundi anda ja saab ketšupiga vigastada. Küllikese õnneks Mari-Leen ei saa järelaitamise käigus vigastada ja saab ainult vanu haavu näidata. Kõige selle taustal on teistel hea vaikne tülitseda ja tulistada. Väga vabandame selle tüdruku ees, keda me oma punktiga vähe ehmatasime.

Avastame vahepeal, et mingi Usbeki võistkond on tulemas ja tunneme muret, kuidas nendega suhelda, kui nad mõni hetk hiljem kohale jõuavad ja täiesti puhtas eesti keeles räägivad.

Nato võistkonna tulekut on üsna kaugelt aimata. Kui muidu on vastutegevust kohati ja lühidalt kuulda, siis vahepeal tundub nagu britid oleks oma relvad ka kaasa võtnud. Heiki loodab, et see meeskond satub nende juurde ja ta väänatakse korralikult maha. Aga neid võistlejaid nähes ei tundu see väga reaalne 😁 Küllikesel ja Mari-Leenil ei tulnud meelde, kuidas inglise keeles seletada, et üks neist sai põletada ja et teisel on tegelikult ainult ketšup käel, mitte veri. Ja siis veel purjus ka olla. Nii jäi nende dialoogist alles: "Fire, ai-ai, ketšup, nämmnämm."😂

Helena tahab päeva lõpuks oma kindla plaani ellu viia ja mitte ellu jääda. Kamraadide võistkond suudab ta relva kätte saada, aga meil jäi endilgi märkamata, et ta kaks relva kotti pani.

Ka muud asjad läksid üsna plaanipäraselt, vihm jäi etenduste ajaks järele, lava oli kuiv, päris mitmetele sai maksimumpunkte jagada, päris meeldivad võistlejad ja kaasnäitlejad sattusid. Ainult meie punktimeister Marti jäi ta liigne viisakus kripeldama, tervitus: "Tere tulemast esmaabi kontrollpunkti Noku lõkkekohas. Mis te arvate, mida te kohe ravima peate hakkama?" jääb kõigil kuulmata. Kuni praeguseni.

Peaaegu 12 tundi hiljem pakkisime omad asjad ja saime oma uute, täiesti meie teatri värvides Erna särkidega koju sättida.

Õnnesoovid Kuremaal

 Usaldusväärsed allikad kinnitasid, et Kuremaal toimunud "Õnnesoovide" esikas läks korda. Piltide järgi otsustades Veljo väga ei rõõmusta, ju siis temal on natuke arenguruumi. Aga ta alustas ka hiljakult.

Tegelikult me uskusime oma trupikaaslastesse ja teadsime, et nii andekatel ja kohusetundlikel inimestel midagi tuksi minna ei saa.

Ainus kripeldus oli sees, et kui nüüd Airel peaks keset etendust hääl ära minema või midagi... Aga ei, kõik sujus. 

Tiit omakorda muretses, et osa teatriliikmeist seikles samal ajal hoopis teises kohas ja kas nemad saavad seal ilma kõlarita hakkama. 

Ütleme nii, et tiba keeruline oli, aga tehtav. Treenitud hääled ja hästi valitud mängukoht, mis muud. 😜

Laupäeval Kuremaal

 

Rannus. Selles Virumaa omas

Suur osa meist teadis täpselt, kuhu minek. Või noh, vähemalt selle hetkeni, kui buss kuhugi hoovi keeras, kus seisis ainult üks auto, millest saime kohe aru, et see peab olema vale koht.

Infojuht käis lähimas kohvikus teed küsimas. Teed isegi oleks müüdud, aga kohale juhatada meid ei osanud keegi. Tütarlaps leti tagant vabandas meeldiva aktsendiga eesti keeles, et on küll kohalik, aga sellist kohta ei tea.

See teade tekitas kerge paanika, sest tulime küll ajavaruga, aga see hakkas otsides otsa saama. 

Siis aga tormas too tütarlaps meile järele ja ütles, et nüüd ta saab aru küll, kuhu me tahtsime minna ja see koht on seal (osutas ta näpuga lähedal asuva puudetuka suunas). Oligi. VÄGA lähedal.

Rannu osutus rahulikuks ja külalislahkeks kohaks, kui välja arvata, et üks perenaistest oli end ise hommikul jalga pussitanud ning Maarja ja Aire said kohaliku kassipojaga kontakti loomise käigus küünistada ja hammustada. 😁

Küllike pidi hommikul tõdema, et on sellest lavastusest välja kasvanud (vähemalt kostüümidest) ja kuna valik polnud suur, valis jälle väikse.

Maarja tegi talle modellialbumi jaoks väga julma kaadri, aga selle printis dramaturg välja ja rebis võimalikult tillukesteks tükkideks.

Kuna Tiitu oli ühte teise kohta tarvis, kaubeldi kaasa kõikvõimalikke tuntud ja tundmata näitlejaid, aga sattus hõivatud nädalapäev olema. Lõpuks jäi veel Enno, kes põhimõtteliselt oli nõus, ainult et ta oli juba paar kuud varem Erkot asendama kaubeldud. 

Initsiatiivikas ja hakkaja püstolnäitleja oleks küllap ka kahe rolliga hakkama saanud. Igatahes kuulsime palju selles lavastuses seni kuulmata repliike.😄

Publikut oli palju ja tuul vist soodsas suunas, sest saime etenduse lõpus hea kuuldavuse eest kiita.

Sealse külamajaga soovitame tutvust teha. On, mida uudistada. Isegi ööbima saab jääda. 👌

Järgmine esinemispäev saabub juba õige varsti ja siis oleme lausa kahes kohas korraga, nii et... hargneme. 😉