Sinine vagun ja seltskond segaseid

Nagu ma asjast aru sain, oli algatajaks Eve. Tema nuhkis ka välja, millise rongiga saabuvad. Oleks ju võinud kahtlustada, et miks ta uurib, aga ju siis väsimus ei lasknud. Pluss loomulik juhmus.

Reede, 6. juuli. Kaheksa ja poole üheksa vahel õhtul. (Oot, te saanud kuskil juba tund aega varem kokku?)

Samal ajal, kui  Merike ja Küllike rongiga reisi finiši poole loksusid, kogunesid kodused kaasnäitlejad perroonile. Valele perroonile. :P

Rongi saabumise ajaks jõuti siiski õigesse kohta. Et uste avanedes huilgama pista.

Need, kes meie taga tulemas olid, küllap jäidki vagunisse. Või kangutasid väljumiseks vastasukse lahti.

Tiit olnud nõus ainult sel juhul tulema, kui tohib kitarri kaasa võtta. Selle pani ta käest ainult šampuse avamise ajal.

Lahti rullitud vaibal esitas Küllike tillukese ülevaate reisist.

Siis tuli soovilugude aeg.

Siis haarati rattad, kotid ja isegi lilled käest (Merike oli tugev,  lilli ei andnud) ja jalutasime parklasse koormat tegema.

Enne minekut ütlesime Merikesega teineteisele välja kõik, mis hingele kogunenud. Tunnistajate juuresolekul.

Ja sõime Aire maasikatest lagedaks.

Kontrollisime, et asjad oleks kindlalt paigas. Ettevaatlikuks tegi, et Erko olla tulles rõivaeseme teele kaotanud. (Leiti tagasiteel üles.)

Meil ei kadunud midagi.

Maarja tuli lausa rattaga Albust Peedule. See avaldas seltskonnale muljet. Me Merikesega mängisime kaasa, kuigi... no oleme ausad... nii lühikese maa pärast ei tasu ratast välja ajadagi. :P :P :P

Reisijuttu saad lugeda siit.

Vargamäe laadal

Kogunemine 10.30 Tiidu juures.

ERKO UNUSTAS KÜLLIKESE MAHA! Aga ei hullu. Sõber Merike tuletas meelde.
Proov.

"Kas tõesti on etendus juba täna?" imestas Tiit. Tekstimälu küll sama ei arvanud.

Laadal rahvast oli. Head kaupa ka. Meiegi ei jätnud võimalust kasutamata. Eve ostis endale kivi kaela. Aire - jänese. Küllike - käeraua ja vildi.

Aega parajaks tehes uudistasime muuseumivara. Aire avastas, et ennemuiste peideti elektrikilp sahvrisse. Et teda olla ikka huvitanud, kuhu siis...

Maarja leidis iidse kartulikoorimisnoa ja Erko - triibutõmbaja.

Merike tempis kärbeste ja vildika abil piima parajaks.

Siis käis Leo ja näitas Kakerdajatele, kuidas tantsida tuleb

ja oligi meie kord:

"Mõttetu mees"

"Piimareklaam"

"Redel".

"Ma seda ei öelnud, et algul salaja söötsin, pärast tuli juba ise küsima. Aga see ei olnud vajalik koht ka!" (Aitäh, Merike) :P

Noo jah. Kodanik autor unustas piimasketšis oma lõpulause, aga "...sellest polnud midagi. Selleks olen mina!" (M. K.)

Tiidu pulgaunustamine tundus seda veenvam, et jätkus mõlemasse sketši. ;)

Paha viga oligi see, et publik kippus mõlema sketšivooru ajal sama sattuma. No aga eks neil oli ka huvitav näha, et tekst ja liikumine ei kordunud. :P

Merike oli jälle süüa kaasa toonud. Oot, aga juua? Niimoodi kuivalt mugisimegi? Isegi piima ei raatsinud anda?

Neljapäev on Naistepäev

Käisime sketši harjutamas ja ühtlasi Saaremaa tuuriks "telki" valimas.

Aire, välejalg, lidus ümber maja nii kiiresti, et pildile seda ei saanud. Väga graatsiline.

Tagasi jõudes isegi ei hingeldanud.

Müüsime piima ja sõime jäätist. 

---

Rohkele trennile vaatamata tundub, et seda rasedust enam ei varja. :S 

Ehk rattamatk teeb imet. :P

Leod nägime ka. Aga ei märganud kallistada. Leol muide on täna nimepäev!

Proov Vargamäel

Põikame Erkoga Aune juurest läbi, et võtta Merikesele jalgrattakotid.

Merike ja Maarja ootavad Männil. Kivide vahel. Ei hääleta. Konutavad. Ätituudi pole ollagi.

Vargamäel on #%&"#%& külm! Ja sääsed. Tuul ning jahedus ei anna mingit sisseelamisaega. Murravad täiega. Romi keedab mingis tsinkplekkvannis suppi ja Rasmus laperdab vetsuukse küljes. Kadi on lihtsalt kadunud. Küllap pillutab tuul teda karjaaias saunikuteni ja tagasi.

"Kui ma eile rääkisin, et piimamüük tuleb esimeseks, siis esimesena müüme hoopis redeli maha, sest ma pean Viljandisse jõudma," teatab Tiit.

Küllike ja Merike teavad, et neil on tekst peas. Kui kaasnäitlejad segama ei tule.

Alustame. 

Saame teada, et

* taat läheb liiga kaugele,

* eit ei täida mänguruumi,

* ametnikul on kehv üleminek.

* Asta ei tea, kellega räägib,

* ostjad jäävad teineteise varju,
* Mirta liikumine on mõtestamata.

"Redelit" ei suuda keegi kommenteerida. Suud on sääski täis.

"See on vabaõhuetendus. Mängige suuremalt! Ja ei osata seljataga!" juhendab-manitseb Tiit, 

samal ajal kui Aire viipleb meile jõululaulukese kuuske söövast kaamelist.

"Siin ei tohi suitsetada!" teab Erko

ja osutab märgile. Küllike ja Aire näevad sellel hoopis üht teist keelamist.

"Häid reise!" soovib Tiit proovi lõppedes neile, kes reedel Läänemaal.

Mõnitagu aga! Nad veel kuulevad meist! (Loodetavasti mitte politseikroonikast).

Õhtu teatripereringis

"Õigel päeval koristasime. Tuligi külaline!" rõõmustab Merike, kui Eve siseneb.

Merike on jälle meeste juttu südamesse võtnud ning teed keetnud ja kreekereid küpsetanud.
Raamatuid pole. Tiit jutustab iidse loo, kuidas raamatud meie näiteringi tekkisid. Tšapajev puutub asjasse.

"Ma kahte korda ei räägi. Alustan kohe teisest korrast, siis saab Merike ka aru. Teised võivad juba ära naerda."

"Ok, hakkame siis pihta!" alustab Tiit sketšiproovi.
"Miks meie esimesena! Miks te redelit ei või teha?"
"Sest seitsmendal Vargamäel olete ka teie esimesed!"

Merike otsib alustamiseks õiget asendit.

Teeme Evega kaupa, et ta tuleks seitsmendal publikuergutajaks ja eesnaerjaks.

Merikese põllule on siginenud sinililled.
Maarja või muutub kiire kõnetempo juures sidesõnaks.

Aire saab Saare mutiks. Leo saab osa peast-esitamisega juba peaaegu hakkama. Küllike saab õppetunni, millal võrgutada ja millal jääda ametlikuks. Eve saab juhtnöörid, millal alustada kestvate kiiduavaldustega.

Tiit müüb redelit. Erko hakkab vaikselt jaanipäevast toibuma.

"Ihihii!" itsitab Merike kohatult keset sketši. Seal, kus midagi naerda pole.
"Ega ma seda. Kujutasin ette, kuidas nad meie Saaremaa sõitu arvutis jälgivad. Kõigepealt positsioneerivad..."
"Kas sa päevitusriideid tahad? Mul on kahed."
"Mulle peaks sinu omad selga minema? Aga võib-olla selleks ajaks, kui me päikesega kohtume, juba lähevad ka!"

Koristustalgud

Otsustasime Merikesega, et vanamoodi enam ei või.
Liitujaid oli üksjagu. Mare.Tiit...

Esialgu tuli külg ees tuppa tungida. Ühekaupa, ühekaupa! Kõht sisse!
Selleks ajaks, kui Leo kohale jõudis, oli tema jaoks ka ruumi tekkinud. :P

Kõigepealt lendas kottidesse muistne ja 50% koidest koosnev riidekraam.

Tiit lappab vanu ajalehti. Lausroppused!

Kaheteistkümnes kotitäis. Kolmeteistkümnes. Neljateistkümnes...

"Viskame kappe ka ära!"
"Ülemised küll, aga alumised? Neid läheb tarvis."
"Kuhu te viskate?"
"Lõkkesse!"
"Viiks keldrisse?"
"Sinna nad jäävadki."
"Väga hea, siis saab nad ükskord jälle tagasi tassida!"


Jõudsime Leoga kompromissile. Viskasime ära kolm ülemist kappi ja veel kaks suurt-koledat kappi. Leole mõeldes säilitasime paar sahtlit. Leo upub ikkagi pisaratesse.


"Kus me sodi põletama hakkame?"
"Mismõttes kus? Juba põlevad. Lõkkes."

Nägusamaks me tuba ei muutunud. Ruumikamaks küll. Mehed mahutasid diivanigi tuppa. Et oleks, kus kušeti vabanemist oodata. :P

Õhtul proovis proovime! ;)