Entikad on nagu osa meist. Täpsemalt: osa meist on entikad.
Entikaid on rohkem. Lavastaja tundus karmim. Aga kallistasid kõik sama kõvasti.
ENTi lehel on kindlasti juba Maarja tehtud pildid üleval, seepärast keskendume eelkõige Leole ja Tiidule.
Tiit on veidralt riietuma hakanud
ja väga romantiliseks muutunud, aga muidu kõik endine.
Leo, kes alati väidab, et kõigile on parem kui ta ei laula, lõõritas nii ansamblis
kui solistina.
See, et ta tantsulõvi on, meid muidugi ei üllatanud.
Kahjuks käis vedru ruttu maha. :P
Leo vähemalt ei abiellunud.
Tiit vähemalt ei palunud korraga viie daami kätt.
Õh! Nad on kõik nii andekad ja toredad.
Etendus nähtud, külastasime kohalikke poode. Eriti A&O-d. Viimases käisime 3-4 korda.
Suhtlesime külaelanikega. Mitte ülemäära kaua. Meid ootas üks etendus veel.
Ruth oli katusele roninud, et toimuvat tõhusamalt juhtida. Kahjuks kartis tehnika kõrgust.
Kõik aitasid, kuidas oskasid. Pisut läks aega, aga ei hullu! Publik nautis toredat paika ja vahvaid kaaslasi.
Ane ja Merike avastasid, et neil on palju ühist. Isegi veel rohkem.
Kaiu legendid. Selle koha ajaloost teame nüüd kõike.
Ja tulnukatega sõbrunesime.
Pärast etendust rullisime põllutäie heina kokku.
Kohalikele hobustele
ning entikate lehmakarjale.
Enti tavapärased trepiööd. Osalesime - teame! :)
Kui trepil ruum otsa lõppes, kogunesime oma bussikesse.
"Mis te siin teete?" avastas meid Leo.
"Telki püstitame!" teatas Merike.
Hommikul äratas meid vali ja mitmehäälne OH-OH-OH-OH-OH... Ei, entikad ei vaadanud saalis Kilplaste multikat. Hääletrenni tegid.
Kõige kallimad on need külalised, kes oskavad õigel ajal ära minna. Kallistasime kättejuhtunuid. Saaremaa Helje miskipärast üritas meid nähes põgeneda. Miks ometi? Olevat kartnud, et sööme ta võileiva ära. Rumaluke! Meil omal süüa küll!
Kultuuriprogrammi lõpetuseks vaatasime üle Iida urked. Esimesed urked polnud vist siiski Iida-aegsed.
Järgmised küll. Igas oma iidad sees.
Nüüd ei kohtu siis enne kui Vargamäe etendusel?
