Tafenauga Ahvenamaal. Või siis mitte

Alustuseks möllasime veidi piimaga. Nii juhtub, kui vanaemad ei taha tassida.

Linnas oli oluline leida pood. Peaaegu olulisem kui laev. :D

Laevasissepääsu juures tervitas meid kena tuttav tütarlaps. Vastikult kõhn. See jäi silma eriti neile, kes oma isiklikud päästepiilupardid vöö ümber pekki täis pumbanud.

Vaevalt kajuteis kohad sisse võtnud, kadus Maarja vaateväljalt. Küllap käis laeva pildistamas. Nii seest kui väljast. Kes teine ikka nii kiire kõnniga on, et  vee alla vajumata sellise foto suudaks teha?

Olime plaaninud kajutite vahelt seinu maha lammutada. Et oleks avarust. Nääh. Paraku paigutusid "palatid" üksteisest suhteliselt kaugel. Eks põhjusega. Jätsime selle ainsama kõne alla tuleva seina siis ka püsti.

Pisut tegid ärevaks peeglid. Sisetunne ütles, et need on sellised kavalad aknad: meile näib, et peegel, aga teisel pool jälgib laeva juhtkond, kuidas me end ülal peame.

Nii et ega me üles eriti minna julgenud. Kükitasime alumistel koikudel ja õppisime kajutinumbreid pähe.

Veidi julgust kogunud, siirdusime laeva avastama. Laev osutus suureks. Võimalik, et suuremaks, kui meie koduvald, sest seal olid ikka kordades suuremad poed, rahvamajad ja toiduait.

Otsustame, et anname ühe etenduse ka. Kahte nagu väga ei viitsiks. Et miksime. "Ema läheb võõrale mehele." Kuna meil leidus vaid üks ema-tütre paar, otsustame, et paneme mehele Maarja ema. Aga et las see olla talle väikeseks üllatuseks.

Hommikul püüdsime õllekupongide eest toitu lunastada ja kuna püüdjaid oli mitu, tegi see talongkontrollija tuju heaks. Pakun, et kauaks.

Pärast surusime ninad vastu aknaklaase ja uudistasime suurepärast suusa- ja tuisuilma. Õue nagu väga ei kippunud. Suusad olid ju koju jäänud. Polnud kelkugi. Võtsime siis metroo. 

See oli sügavale maa alla peidetud ja kihutas kui hull. Küllikesele jäi silma, et igas peatuses sisenes sama mees. Hmm.

Kesklinnas väga lumine polnudki, aga soe ka mitte. Keegi grupist huvitus, kus on punaste laternate tänav. Pakun huupi, et nt Amsterdamis. Aga samas... eemalt jäid silma punased ruudukesed uste kohal, D-tähed peal. Daamid? Mkm. Dressman. Rootsi keelt valdame kehvasti, aga inglise keeles üht-teist pursime. Kleidimees?

Välismaa on ikka välismaa. Isegi Ojakülas pole tänav nii lai

 

ja Ambla jõgi mahub ka kahe kaare alt jooksma.

 

See-eest kirikutorn on meil kuidagi nagu... veekindlam.

 

Meie vallamaja võib ju olla väiksem, ent valvesüsteem on oluliselt tänapäevasem.

Tammsaare kuju on läänenaabrid küll täies pikkuses valmis meisterdanud, aga meie omal on näojooned märksa sarnasemad.

Ega mõne tunni jooksul väga palju vaadata jõua. Seda enam, et Maarja kippus pidevalt võõraste noorte seltskonda ja muutus kohe ülemeelikuks. Ei võõrastanud ja ronis igast keelebarjäärist vupsti üle.

Naised otsisid silmadega laevu ja madruseid.

Mehed piilusid linde.

Imetlesid iga laugu luigeks.

Madrused olid ka kindlasti väga ilusad ja rootsipärased, aga meil ei õnnestunud ühtegi kohata.

 Linde jagus see-eest erinäolisi ja-nimelisi. Nt järgmisel pildil on Lagle Kanadast.

 Teatrist möödudes tegi südame soojaks, et meid tuntakse ja meie lugusid mängitakse.

Ah, mis. Iga jäädvustuse juures ei peagi kommenteerima. Huvitav oli. Ilus. Ja juuuube külm.

 

 

 

 Meie trupile tekkis laevas ka väike fänniklubi. (Tütarlapsed pildil vasakul.) Ei jäänud nad meist võõral maal sammugi maha. Vabandasid, et hoiavad seepärast meie ligi, et ei oska ise kuhugi minna. Kas paistis, et meie oskame? :D

 Et valuutat nappis, üritasime üht-teist müüki panna. Paraku ei soosinud ilm tänaval kaubitsemist.

 Peaaegu laevas tagasi.

Tagasisõidu ajaks oli sõiduriist juba tuttavamaks saanud. Merikese rullkook maitses aina paremini. Järelvalvepeegel ei seganud.

Merike, kes pikisilmi Tafenau kontserti ootas, pidi pettuma. Hoopis Ahvenamaast oli jutt käinud. Mõni nägi selle öösel ära ka.

 Müstiline.

Kas on vaja ilmtingimata kõigest pajatada? Karaokebaarist? Telefonitoomisest? Meeltesegaduses uksega eksinud vetsuhuvilisest, kes napis riietuses laevakoridori kolama sattus? Uksekaart oli küll pükste taskus, aga nende pealmiste...   :P

Igatahes oleme nüüdseks kodumaale tagasi jõudnud ja juba ühe etendusegi andnud. :)

Tupsu, võts!

Kuna koertele on klähvimine lubatud, elab Merike aina rohkem rolli sisse. Keegi ei saa sõna. Eriti lavastaja.
Aga rääkida oleks vaja. Pisutki. Järva-Jaani sõitmisest.
"Poes on vaja käia!" teab Merike.
"Mida sa poest tahad?" uurib Tiit.
"Ma PEAN poodi saama. Mul on kohupiima vaja. Normaalset kohupiima..."
"Milline on normaalne? Ma..." püüab Tiit midagi öelda.
"Normaalne on normaalne! Normaalse hinnaga! Ma ei hakka ju ostma..." ajab Merike oma joru. Poodi peab saama.
"Kas pasta sobib? Ma lähen päeval  poodi. Ostan sealt viiekilose ämbri kohupiimapastat. Sealt jääb nagunii üle..." jõuab Tiit vuristada.
"Mis ma teen viie kilo pastaga???" imestab Merike. Temal on poodi vaja.
"Aaah!"
Lõpuks Merike taipab.
"Mis sul veel poest vaja on? Koort? Mune?" uurib Tiit. "Mulle üle kolme meelde ei jää," loodab lavastaja, et nimekirja liiga pikaks ei aeta. Lepime siis kokku, et kolm muna. Kui kümne muna meeldejätmine ei õnnestu. :P

Tiit teab ka, kust vajaduse korral õli saab. Aga et seal peab kirja panema, kelle nimel võtsid. Et mida vanem isik, seda etem. Ja Tiit teab, kust kõige vanemate inimeste nimesid saab. :/

Vastlapäev pika liuga

Kuklid? Otse loomulikult.
Kuna ilmastik liulaskmist ei soosinud (liiga soe ja suvine), jätsime liu ära ja proovisime Leo pikemaks teha. Pigem läks pisut raskemaks. Kuklitest, noh.

Päev, mida pole olemas, koos päevaga, mis pole veel tulnud

Kui hästi aimavad tõelised sõbrad Su suurimaid soove ja vajadusi! 

Kõik oli täpselt nii, kui peab:
sünnipäevalaud,

südantseiskav eeskava ekstreemspordipiigalt taltsutajaga,

pill ja pillimees,

jalgpallimatš,

valgusmäng,

kihistavad tüdrukud,

hullunud tantsijad,

meestelaulupidu...

Maarjale õpetuseks.
Nunnu võib ju praegu muiata, aga saagu ise nii vanaks! Ega midagi head ole oodata. Arvestades, mis seltskonnas ta ühtepuhku ringi liigub.

Noh, ega me teda hätta jäta. Koguneme tulevikus oma tugiraamidega tema akna alla hõikuma, kui Maarjal aeg leiba ostma minna. Et latseke ei unustaks...

Emaga Aegviidus

"Küllike, sa kahetsed, et meie autos ei sõitnud!" kilkab teine ekipaaž.

Häh! Nad on ise kadedad! Nad ei tea ju, mis esimeses autos põnevat toimus. Meil oli raudselt huvitavam. :P

Maarja teeb teel pilte, et oskaks pärast vajadusel jalgsi koju minna. Mine neid hulle tea. Leiavad jälle mingi meelelahutuse...

Marian ootab meid kohvi ja kiluleibadega.
Tiit ja Leo on omandanud sarnased kehavormid. Tiit üritab väita, et tal on lihtsalt Leo särk seljas.

Leiame pilli, aga sellelt on igaks juhuks keeled maha võetud. Maarja ei suuda ju ühestki muusikariistast sõrmi eemal hoida.
Palutakse eksponaate mitte puudutada. Need olla siia kunstiringile joonistamiseks seatud.

Erko leiab nurgast alusel visandid ja arvab, et võiksime ju vabatahtlikena pildid valmis teha.
Noh. Kõik ei joonista nii hästi kui tema. Las jääb...

Nagu tavaliselt, vaimustub Maarja Aegviidu rahvamaja seinal rippuvaist suusapiltidest.

Marian tassib toole, et rahvakunstnikud laua ümber püsti ei peaks seisma, aga ükskõik kui palju ta neid kohale veab, mahub istmetele vaid üks. Tiit. Tiit on suur mees. Suur mees viskab või külili, et teistele ruumi ei jääks. :P

Küllike varastas kodust Airele tõelised mõrvarelvad. Aire väidab, et kui need ükskord jalga saab, läheb mugavaks. Mare vaidleb vastu. Ta käinud vargsi kingi jalga proovimas. Leo leiab seinavigastuse ja väidab, et enne Mare catwalki seda polnud.

 Aga ilusad kingad annavad Naise enesetundele palju juurde ning Mehel ei jää see märkamata. :D

 Etendus. Nagu ikka, kõige lõbusam šõu käib lavataguses.

Merikese kuraas aina kasvab.
"Diiva on hoos!" tormab Tiit puldist tagaruumi, et end tühjaks naerda ja esitab lühiparoodia laval toimuvast. Küllike ja Maarja askeldavad seni "hiinaka" toidukarbi kallal. Ses mõttes, et Maarja jagab ideid, Küllike teostab ja Mare ahastab: "Te ei tohi seda nii jätta!"
Mis tähendab EI TOHI? :D :D :D

"Hiinakast ei osteta kartulisalatit. Hiinakast ostetakse nuudleid kanaga!" argumenteerib Küllike oma tegevust. No olgu. Täna on Pekingi pardi päev. :D

"Mis te arvasite, et ma ei märka seda või?" kihistab toidu tooma saadetud Aire. Ja tõmbab kilekotist trummipulgad välja. Iiiigav.

Mänguasja soostub siiski kaasa võtma. Lõkerdab end Mare kommentaari kuuldes tõsinemisvõimeliseks ja läheb, et see kohe laiemale kuulajaskonnale ette kanda.
"Näh, võtsin laste eine!" Heidab ta mängutibu Merikesele.
"Ega ma sind linnuvabrikusse saatnud!" ei jää Merike vastust võlgu.

 Publikus, kohe esireas istuvad... EI OLE VÕIMALIK!!! Sõbrad Tallinnast!
NIIIIIIIIIIII ÄGEEEEEEEEEE!

 No ja muidugi! Maarja kartus on õigustatud. Trupp saab teada, et laululava juurde on ehitatud seiklusrada.

Pelgaks siis ajakirjandustki või midagi... Looda sa!

Väga sportlik väljasõidu lõpetamine.

Täname publikut ja soovime prouale, kes teatrikülastuse käigus tervisehädasse sattus, kiiret paranemist.

Armiidapäev Alburahva Teatris

Tähtis päev osutus külalisterohkeks, kuigi ühtki nimepäevalist meie hulgas olema ei juhtunud.
Kuna toodud kingitus tuli kellegi kätte jätta ja et kink oli roheline, sai selle (pildil pisut näha all paremas nurgas) uueks omanikuks Küllike. Noh, eks ta oli taiese valmistamisel ka kunagi käed külge pannud.

Mis siis toimus? 

Esmalt tuli tegevusplaan korralikult läbi mõelda.

 Kellel teksti päheõppimisega probleeme, seda aidati. Näiteks jalaga.

 Mõni koht oli näitlejate meelest päris naljakas.

Miskipärast rahvusvaheline konsultantide grupp nii ei arvanud. See võis olla ka keelebarjäärist tingitud. Maarja meil ju pursib nüüd peamiselt vene keelt.

 Mõtlesime, kuidas etendust täiuslikumaks teha.

 Mõtlesime veel.

 Kes ei osanud, see vähemalt imiteeris mõtlemist.

 Või tukastas.

Tundub, et hakkab looma. Publik tasapisi koguneb. Paar vaba kohta veel on. Kiirustage! Esietendus on juba aprilli lõpus! :)

Järgmise kogunemise planeerisime Doorapäevale.