Võõra mehega. Uulus

Maarja ei saanud aru. Miks ta pidi jalutama nii ebaloogilises suunas?

Tiit põhjendas, et ei teadnud ette oluliste asjade koju-ununemist. Ning sõitis Otsale.

"Okei siis. Kui tal järgmine kord arvutiga midagi juhtub, siis ma küll Tanksemäele ei lähe. Tulen siia," otsustas Maarja.

Küllikesel paluti end piduri vajutamiseks valmis panna. Küllike kordas õpitu üle. 

Sidur. 

Pidur. 

Gaas.

Ahah. Keskmine.

Nunnu Leo kinnitas end nunnu turvavööga ja asus oma nunnut raamatut lugema.

Tee oli pikk ja libe.

Poodi ja soojatoiduabi otsides eksisime Uulus natuke ära. Suur koht, mis seal imestada.
Leidsime lummemattunud 24h burgeriputka. Ja äsjasuletud söögimaja (seda küll veidi hiljem).
Tuli ettepanekuid.
Et kindlasti leidub mõni lahke koduperenaine, kes süüa annaks.
Et kui perenaist pole, leidub ehk lahke kodu, kus ise süüa teha.

Tiit ei allunud provokatsioonidele ja otsis poodi edasi. Õigemini tagasi, sest edasitee valmistus lõppema.
Tillukesel ristmikul manööverdades jäime liiklusummikusse.
"See üks auto peab nüüd just siia keerama?"
"Hirm nahas? Et läheb koju ja ust-akent pole?" (bussikärusse oli ju pakitud meie "Võõra mehe" lavakraam).

Leidsime poe. Nõustasime lavastajat parkimise küsimuses.

Õues valitses juuuube külm ja tuul. Dramaturg, kes esimesena välja oli sööstnud, tegi teisi oodates soojendusharjutusi. Aga keegi ei väljunud. Igaks juhuks jalutas ootaja teisele poole, et äkki on seal ka uks. Ei olnud. Ainult juhiuks, aga... JUHTI POLNUD! Toonitud klaasid ei lasknud näha, kas taga istub keegi. Igatahes oli dramaturg äkitselt üsna ähmi täis. Kuhu kõik kadusid??? On see ikka õige buss?

Oli. Lavastaja lihtsalt otsis parajasti teiselt poolt bussi dramaturgi ja ülejäänud trupp tegi enne välja ronimist mõned püramiidid.

Maarja tuiskas teadetetahvli juurde. Kuulsustega pilti tegema.

Poes sattusime väga vingele näitusele. Minge kõik! Nii äge.
Aire unustas hetkeks, et ta pole praegu Ulla ja hirmutas müüjaid oma vahetu hääleka vaimustushäälitsusega.
Kui Küllike võõrasse poodi satub, ostab ta loomulikult mingi rohelise suveniiri. Seekord siis reaalsed viinerid.

Bussis nurises Merike hämara ilma üle. Tiit juhtis tähelepanu toonitud klaasidele.

Leidsime üles peomaja. Külmetav trupiliige oli lugenud terve lehekülje Leo lemmikraamatust. Külm ei tahtnud üle minna, aga jõudu tuli juurde.

"Kuidas selline asi võimalik on?" imestasid Aire ja Viljar ning Aire esitas aaria multifilmist "Aatomik".

Laulis ka Viljar. Juustega Orumetsa.

 Lava taha sigines kahtlane tume tüüp, aga osutus täiesti ohutuks. Talle nimelt meeldis väga, kui pildistati. Kuna nägemine oli tegelasel (prillidele vaatamata) kehvapoolne, jätsime ta nurka seisma ja aeg-ajalt möödudes näitasime taskulambist tuld silma, et ta seda välklambitule sähvatuseks peaks.

Pole parata. "Võõra mehe" etendusega (kui sai õigesti loendatud, siis 63. mängukord) kaasnevad tekstilisandid (a la "Tee suu lahti, siis ma näen ka.").
Ah, mis! Me ei suuda tihti viimase hetkeni ära otsustada, kes keda mängima hakkab. Seekord sai Tiit Indrek olla ja Viljar esines Aivarina.

Rahvast oli meeldivalt palju ja kui etendus nähtud, põgus teatrijutt aetud, koguneti esimese kutse peale tantsupõrandale. Nii head lood tulid, et Küllike tantsis kingad numbri võrra suuremaks.

  Paide Olerexi tanklas kohtasime tuttavat bussi. Olla kah Pärnust tulnud. :D

Järva-Jaani. Sangad

Jõudsime varakult kohale, aga perenaisel oli juba kõik valmis pandud: ilus vaade akna taha, kohv, puuviljad (fresh raisins), pirukad...

Võisime lagedale tulla oma soovidega (sest avastasime liiga hilja, et raha ja piletid jäid kaasa võtmata.)
"Kas korraks arvutisse saab? Ja printida? Ja kääre..."

Merikese kokkuvõttev lause: "Kui keegi midagi ära unustab, siis tuletage mulle meelde."

Bussijuht juhtis tähelepanu pisiasjale. Ämbri piktogramm ei paista tagumistesse ridadesse. (Aga esimese rea vaatajad olla õnneks infot jaganud.)

Herps tegi Ulla etenduse puhul ilusaks. Liiga ilusaks. Jetid tundsid kübeke kadedust.

Sama palju aega, kui läks näitemänguks, kulus pärast fotostuudios.
Kas päisepildikonkursile laekus tugev kandidaat? Selgub lähiajal.

Sama palju aega, kui läks näitemänguks ja fotosessiooniks kokku, kulus kaubanduskeskuses. Maarja eksis tundideks kassitoiduriiulite vahele. :D

Koju sõideti vaikides, et mitte infojuhi und segada. Iial ei tea, millise nurga tagant inspiratsioon välja võib hüpata.

"Maarja tahab siin hääletaja märgi juures maha minna?"

Matkad on moes

Infoõhtu oli juba alanud, kui infojuht rüsinal rahvamajja maandus. Sellele, et aruteludega on juba algust tehtud, viitas kommikarbi kadunud pealiskiht.

Lavastaja tahtis mõtteid, kas ja kuidas 26. märtsil oma truppi tutvustame.

Laekus rida asjalikke ettepanekuid.

1. Trikoovoor. Langes ära trikoode puudumise tõttu. 

2. Võimlemisvoor (särgid on olemas, vaja ainult lühikesi musti puuvillaseid võimlemispükse). Langes ära võimlemisoskusega võimlejate puudumise tõttu.

3. Pildistusvoor. Jäi töösse. Tõotab suurt sissetulekut.

Pakuti ka Suure-Jaani "Bussi", aga Merikesele meenus alla ajamata jäänud kährik, kes nähtavasti siiani kuskil Viljandi tee ääres sihitult ringi eksleb, ja jutt tuli mujale viia.

Infojuht oskas küsimustele

• Millega me Paidesse sõidame?
• Kes kaasa tulevad?
• Mis kell väljub buss Jerevani?
• Kas 18.03 on pileteid kaasa vaja?
• Millal ujuma läheme?
• Kuhu tehakse aprilli viimane tuur?

ja

• Kas Võsu on ühendust võtnud?

vastata "ei tea", "pole kursis", "täpne info puudub", "ei mäleta", "kuhu?", "selgub millalgi" ja "ei".

Aire kurtis, et neljapäevaks pole pekki.

Küllikesele meenus, et tal on käekotis rasvapallid tihastele. Et ühest pallist võiks pekitüki treida.

Tiit kinnitas, et pole midagi lihtsamat risttahuka treimisest.

Tiidule üldjoontes meeldis ka viimati nähtud matkaprojekt, AGA...

Et agadel võimalikult põgusalt peatuda, esitas dramaturg etüüdi "Kuidas ma täna Tartu rongiga Aegviitu sõitma hakkasin". (Lühikokkuvõte: Kodanik udupea seab end mugavalt sisse, lahutab meelt kaasreisijate jõllitamise ja perroonil toimuva jälgimisega ning ootab kannatlikult ära piletööri saabumise. Viimane teatab, et järgmine peatus on Tapa. Eksinud reisija viskub uksest välja paar hetke enne rongi startimist.)

Merike ei uskunud, et selline asi võimalik oleks. Merike arvas, et "...äkki oli lihtsalt vale vagun."

Kui hiljem pakuti, et ujumine võiks toimuda aprillis ja dramaturg end tähtsaks tegi ("Mul on aprill üsna hõivatud. Käin igal nädalal Tallinnas!"), arvas Marek, et siis pole ju mingi vaev rongiga Tapale tulla. Isegi Rakveresse.

"Tartu rongiga?"

"Ära rääkimise küsimus!"

Marekit huvitas, kas homme võiks juba laulikud trükist ära tuua. Et satub linna.

Tiit arvas, et kui tuua ei saa, saab ehk viia. Saja lauliku materjalid. Kahe käe otsas. Kenasti nööriga kokku tõmmatud.

Hakkasime lõpetama.

"Kas keegi mind tahab koju viia?" piuksus infojuht.

"Tahad ausat vastust?" küsis teatrijuht vastu. "Ja nüüd kõik koos... EIIIIIIIIIIIIII!"

"Tahtsid matka? Said!" muigas Aire.

Küllike oli peaaegu päri. Kui ainult keegi käiks ta kodust läbi ja koera seltsiks tooks. ;)

15 päeva

Naistepäev

Naised suudavad olla küll nii, et tühja juttu ei aja ja kildu ei pillu. Siis, kui neid lilledega lummata. :)
Võime kahe käe sõrmedel üles lugeda, kellest ja millest me EI rääkinud. (Näiteks ei maininud me sõnagagi ripsmelist maatähte, düsproosiumit (kui, siis väga põgusalt), tillamuki keelt, noobelaardlasi ega isegi allveepokkerit!)  :D

Absoluutselt asjalik ja töine proov. :)

Kordamine on tarkuse ema e. Ükskord Pilistveres

Saabus albumitäis pilte Pilistvere etenduse kardinatagusest. Muidugi võiks need tollasele postitusele lisada, aga samas... Meenutame korraks.
Kuidas laud lokkas,

leib lõhnas,

seened kahvli alt minema libisesid,

sõbrad lõõpisid,

 kohv maitses,

 varjud mängisid,

 näitlejad seina äärde hoidsid,

 aga ei suutnud seal muidugi paigal püsida.

Kuidas erariided rippusid,

koer tukkus

 ja kui ilusatena me alati grupipiltidele jäädvustume.

Ainult et Tiit kus on? Nojah, vahetult enne tema sünnipäeva tehtud foto. Oleks ultrahelipilt, näeksime teda ka.

Naistepäevapidu e. Palju õnne, õnnepäevalised!

Tänane (eile alanud) naistepäevapidu Albu rahvamajas organiseeriti igati naistesõbralik. Kõige eest oli hoolt kantud: seltskond sõjavägilasi, lilled...

 Kahjuks üritas Maarja vanast harjumusest tagauksest siseneda. See oli lukus. Litsus nina vastu klaasi ja vaatas. Ei näinud midagi. Vaheuks samuti suletud. Tema ei näinud meid ega meie teda. Kahju. Kindlasti oli tal kaamera kaasas.
Meil ei olnud.

Ühekordse papptaldrikuga tehtud pildid ei kannata kriitikat, aga parem ikka, kui üldse mitte midagi. :)

 "Ära vaata! Ma olen paks. Tean seda isegi!"
"Häh. Kui sa minu mõõdulindiga oma vöökohta püüaks mõõta..."
"...saaks sellest hularõngas?"

 Sõime.

 Tegime kohe alguses traditsioonilise (ebatraditsiooniliselt uduse) grupika, sest pärast võib...

Kui kroonik nüüd valesti ei kuulnud, hakkavad sellised peod olema 2 korda kuus. Sama bändiga. Igatahes nende suunas vaadates nii öeldi. :D

Fotograafe liikus saalis küll, aga meil on vaja pilte ruttu. Veel rutem! :D

Eve teab, tal on trupiga lähedasem suhe. :) Aitas natuke jäädvustada.

 Sügav kummardus ning pikk kraaps Reedale ja Sidepataljoni poistele. Väga meeleolukas kontsert igas eas publikule! :)

 Pärast südaööd hakkasid südamed avanema ja tihati näidata oma sügavamaid tundeid. Õhh...

 Homsed isiklikud sündmused nõudsid varast lahkumist. Aga pidu käib. Jõuate veel...