Alustasime oma teatrireisi seekord harjumatult varakult. Esimesed rändurid korjati bussi juba enne seitset hommikul.
Vaatamata sellele, et jätsime sõiduks laheda ajavaru, istusid kõige nõrgemate närvidega trupiliikmed (loe: Leo, Küllike) kuklaga sõidusuunas.
Ilm sattus ilus, meeleolu - ülev.
Tundus uskumatu, et sellele praamile oma bussiga koos peale mahume. Tiit arvas, et Enno võimete juures pakime pigem praami bussi. Nüüd et kelle kuuma tuule varal saareni seilata?
Praamil kohtas dramaturg täiesti juhuslikult oma parem-ei-ütle-mitme-aastakümne-tagust klassiõde.
Kui dramaturg nüüd õigesti selgitustest aru sai, veeti ennemuiste taolisi busse "Helgega". Umbes nii, et pandi paadininasse põigiti paar pikka planku, buss sõitis nende peale ja bussijuht siis jooksis küljeakende vahet ning kirjeldas kaptenile, kui kaugel ollakse ja mida huvitavat merel toimub.
Kelnasel ootas meid ilus tragi pisike Külli ja juhatas bussijuhi õige raja peale. Kuigi teenekas pranglija, polevat Enno varem Pranglil oma bussiga käinud.
Jõudsime õige maja juurde, 
panime lava paika,
Enno nõustas kohalikke autoremonttööde alal
ja kuna lõunani jäi veel aega, võtsime kirikutee jalge alla. 
Küllike kallistas ja nuusutas üle kõik ettesattuvad aaronid ja banderased 
ning püüdis kohaliku EMO juures meelde tuletada infokilde praami peal kuuldust: kiirabibrigaadid, telesild, helikopter, marjad ninas...
Pidasime viisakaks enne lõunasööki ka poest läbi põigata ning Marist tervitada. Bussijuht levitas infot, et laupäeval on pood üheksani avatud. Maris sellega päris nõus ei olnud. Tal nimelt olla plaanis teatrisse tulla (seda me loomulikult ka lubasime). Kuna teadsime Marise telefoninumbrit, siis me teatrijärgse poodlemisvõimaluse pärast väga ei muretsenud. 😋
Lõunasöök saabus: isuäratav, rikkalik, maitsev. Sellele järgnes põhjalikum ekspeditsioon.
Juhtivtöötaja ärgitusel punase kivi otsa roninud Aire sattus teo tagajärgedest kuuldes kergesse paanikasse ja lubas nähtude korral vastutuse ärgitaja õlgadele veeretada.
Rahvamajas meenus, et tegelikult oleks meil paari sirmi veel vaja ja et nüüd läheb nende äratoomisega natuke kiireks. Õnneks polnud see pidu laudadega ja saime neist sobiva onni ehitada.
Etenduste kohta on vast aastate jooksul kõik ära öeldud. Kui, siis seekord ei saadud esimese looga alguses vedama
ja teise lõpus kummardustega pidama. 
Publik oli meeldiv ja viisakas. 😊
Edasi tuli tagasiside aeg (me häbelike ja kohmetutena ei kiirustanud vastu võtma) 😋, lauake-kata-end, Veljo tantsukool ja võistlusvoor. Öö möödus turvaliselt, relvastatud valve all.
Hommikuks oli Mare miskipärast nurka pandud,
Kuna Kukk laulis kell kaheksa ja hommikusöök toodi üheksaks, jõudis Leo enne lauda istumist rohud ära võtta
ja me kõik juhtivtöötaja eestvedamisel 
hommikuvõimlemisharjutused vähemalt hindele 3 sooritada.
Meespere jälgis hardusega haldja tulemist
ja naispere oli natuke kade.
Märkamatult saabus lahkumishetk (hea, et keegi ikka märkas).
Bussijuht vaatas praamil õppefimi õigete sõidumaneeride kohta ja leidis, et on veel arenguruumi.
Veljo instrueeris truppi veeohutusalaselt ja istus ise igaks juhuks pingile, kust kõige parem abi osutada.
Saime teada laulu "Jää jumalaga, Mann" tausta ja veel üht-teist õõvastavat.
Merikesele määrati kodune ülesanne kokkade ja tessade kohta.
Maismaa pinnal leidsime aega veel paari senitundmatu koha külastamiseks (nt Muhu Leiva ostukeskus ning Kostivere) ja Küllikest tunnustati uue oskuse eest (teeviitade ja liiklusmärkide lugemine).
Tehtud!
