Samal ajal Nokus ehk kuidas anda nelja tunniga ca 30 natuke dramaatilist etendust

 

Hommikul vihma saatel ärgates pole absoluutselt mitte kedagi süüdistada, et end 24 tunniks metsa etendusi sai lubama antud. Õnneks see 24 tundi vähenes praktiliselt poole võrra. Aga et võistlejate koostööle ei saa kunagi kindel olla, pidime Kakerdaja ääres varakult valmis olema. Seetõttu meenus alles poolel teel eluks vajalik kook, mis pidi aitama, kui potti tulele ei jõua panna. Samal ajal kui kõikide matkade standardvarustusse kuuluvad käekott ja midagi huulepulgalaadset sai kaasa pakitud... Kook tuli küll hiljem ise kohale, aga et seda algvarustuses polnud, siis jäi tühi pann meist koju minnes täpselt sama targalt ka maha.

Sirle, Triin, Küllike mõtlesid kohale jõudes tõestada, et nad võivad telke-onne sama kiirelt püsti panna nagu skaudid. See osa selgus vähe hiljem, et etenduspaigad on kaugemal ja kui pikali peab viskama, võib ikka märjaks saada.

Kas mainida ka seda, et Maarja puude vahele tõmmatud koormakatete alla sõbralt laenatud telgi püstitas ja katteilt vett maha lükates kõik need kogunenud liitrid telgisuust sisse suunas? 😂 Pigem vist ei maini. 😜

Sellest, mis Maarjaga toimus, pidi Maarja vande all kinnitama, et vaikib. Me teised ei vandunud (tegime seda pärastpoole, täitsa teises kohas).

Aga et võistlejad tegid vähe suuremaid ringe, kui ette nähtud, oli meil aega koormakatteid üles panna, vaadata, et võistlejad on tunni kaugusel, pannkoogid hävitada, vaadata, et võistlejad on tunni kaugusel, onnid maha võtta, vaadata, et võistlejad on tunni kaugusel, rolle jagada, vaadata, et võistlejad on tunni kaugusel, süüa teha, vaadata, et võistlejad on tunni kaugusel, saada teada, et Mart on nii Eesti kui teadaolevalt maailma esimene mees gaid ja gaider, vaadata, et võistlejad on tunni kaugusel, süüa ära Raine tehtud riis hakklihaga (jah, hakkliha ka!), vaadata, et võistlejad on tunni kaugusel, pikutada, vaadata, et võistlejad on tunni kaugusel, kuulda alles nüüd raamatuväärilisi jutte legendaarsetest koolitöötajatest, vaadata, et võistlejad on tunni kaugusel, tuletada oma osad meelde, vaadata, et võistlejad on tunni kaugusel, teha staabile näidisetendus, saada etenduseks roheline tuli... ja endiselt veenduda, et võistlejad on tunni kaugusel. Ainuke asi, mida selle tunni jooksul tehtud ei saanud, oli kaasnäitleja Kerdestoni nime meelde jätmine.

Mingil hetkel kahaneb tund 15 minutiks ja käib kiire meelde tuletamine, mida tegema pidi. Võistlejad otsustavad kõik järjest tulla, seega tuleb etendust kahel laval mängida. Maarja määratakse tropiks. Mart ja Raine peavad kokku leppima, mille eest punkte anda või võtta. Gerd-Eston ja Heiki on tähelepanu endale tõmbajad, Helena ja Maria vähe suitsiidsed (Helena võib-olla mitte nii vähe 😁), Sirle, Triin, Küllike ja Mari-Leen pidutsejad ja ketšupiga mängijad. 

(Monika Ojala foto/Erna staap)

Tuleb välja, et gaidide maailmas, kellega koos punkti teeme, on tropil teine tähendus. Tropid on äärmiselt meeldivad inimesed, kes kutsuvad igasuguseid võõraid inimesi lahkelt enda suitsiidsesse punkti traumasid saama, tunnevad väga suurt huvi, kuidas neil päev möödunud on, kui palju on neil ville, mida nad rajal nii kaua teinud on, miks nad seisnud on, kuidas neile Rootsi mädakala meeldis, kuidas neile Eesti üks käidavamaid rabasid meeldis, milliste võistluste esmaabipunktis varem kohtutud on jne.

Ametlikult oleme esmaabipunkt, aga kõik võistlejad, kes selle peale õnnelikult naeratavad ja oma villis jalgu tahavad lappida lasta, saadame edasi😁 Sama ebaviisakalt valetame aeg-ajalt kostuvate püssipaukude kohta ja ajame selle vastutegevuse kraesse. Paljud on Mardi varasemate lavastustega kursis. ESÜ juhtkond on kindel, et neid ootab miinidega ülesanne, sest need paugud on vastutegevuse jaoks liiga ligidal. Paljudele meenub varasematest aastatest pommivöö ja kommikotiga jõuluvana lastelaagrisse minemas. Või see, kui punktis öeldi, et metsa läksid kaks seenelist, kes granaadi leidsid, üks neist on siin, leidke teine. Kõigi varem käinute mäludesse oli aga sööbinud töötava mootorsaega väike tüdruk ja rippuvad soolikad. Mõni pakub isegi, et seekord ajab see sama tüdruk püstoliga kedagi taga. Tropp üritab end väga tagasi hoida ja mitte öelda, et esmaabi kordamisest pole suurt abi ja et jah, see sama tüdruk on täna siin püstoliga.

Triin ja Sirle küll vehivad oma vigastustega, aga lähemal uurimisel selgub, et need on tunamullused. Küllike üritab ühele oma kooli õpilasele järeleaitamistundi anda ja saab ketšupiga vigastada. Küllikese õnneks Mari-Leen ei saa järelaitamise käigus vigastada ja saab ainult vanu haavu näidata. Kõige selle taustal on teistel hea vaikne tülitseda ja tulistada. Väga vabandame selle tüdruku ees, keda me oma punktiga vähe ehmatasime.

Avastame vahepeal, et mingi Usbeki võistkond on tulemas ja tunneme muret, kuidas nendega suhelda, kui nad mõni hetk hiljem kohale jõuavad ja täiesti puhtas eesti keeles räägivad.

Nato võistkonna tulekut on üsna kaugelt aimata. Kui muidu on vastutegevust kohati ja lühidalt kuulda, siis vahepeal tundub nagu britid oleks oma relvad ka kaasa võtnud. Heiki loodab, et see meeskond satub nende juurde ja ta väänatakse korralikult maha. Aga neid võistlejaid nähes ei tundu see väga reaalne 😁 Küllikesel ja Mari-Leenil ei tulnud meelde, kuidas inglise keeles seletada, et üks neist sai põletada ja et teisel on tegelikult ainult ketšup käel, mitte veri. Ja siis veel purjus ka olla. Nii jäi nende dialoogist alles: "Fire, ai-ai, ketšup, nämmnämm."😂

Helena tahab päeva lõpuks oma kindla plaani ellu viia ja mitte ellu jääda. Kamraadide võistkond suudab ta relva kätte saada, aga meil jäi endilgi märkamata, et ta kaks relva kotti pani.

Ka muud asjad läksid üsna plaanipäraselt, vihm jäi etenduste ajaks järele, lava oli kuiv, päris mitmetele sai maksimumpunkte jagada, päris meeldivad võistlejad ja kaasnäitlejad sattusid. Ainult meie punktimeister Marti jäi ta liigne viisakus kripeldama, tervitus: "Tere tulemast esmaabi kontrollpunkti Noku lõkkekohas. Mis te arvate, mida te kohe ravima peate hakkama?" jääb kõigil kuulmata. Kuni praeguseni.

Peaaegu 12 tundi hiljem pakkisime omad asjad ja saime oma uute, täiesti meie teatri värvides Erna särkidega koju sättida.

Õnnesoovid Kuremaal

 Usaldusväärsed allikad kinnitasid, et Kuremaal toimunud "Õnnesoovide" esikas läks korda. Piltide järgi otsustades Veljo väga ei rõõmusta, ju siis temal on natuke arenguruumi. Aga ta alustas ka hiljakult.

Tegelikult me uskusime oma trupikaaslastesse ja teadsime, et nii andekatel ja kohusetundlikel inimestel midagi tuksi minna ei saa.

Ainus kripeldus oli sees, et kui nüüd Airel peaks keset etendust hääl ära minema või midagi... Aga ei, kõik sujus. 

Tiit omakorda muretses, et osa teatriliikmeist seikles samal ajal hoopis teises kohas ja kas nemad saavad seal ilma kõlarita hakkama. 

Ütleme nii, et tiba keeruline oli, aga tehtav. Treenitud hääled ja hästi valitud mängukoht, mis muud. 😜

Laupäeval Kuremaal

 

Rannus. Selles Virumaa omas

Suur osa meist teadis täpselt, kuhu minek. Või noh, vähemalt selle hetkeni, kui buss kuhugi hoovi keeras, kus seisis ainult üks auto, millest saime kohe aru, et see peab olema vale koht.

Infojuht käis lähimas kohvikus teed küsimas. Teed isegi oleks müüdud, aga kohale juhatada meid ei osanud keegi. Tütarlaps leti tagant vabandas meeldiva aktsendiga eesti keeles, et on küll kohalik, aga sellist kohta ei tea.

See teade tekitas kerge paanika, sest tulime küll ajavaruga, aga see hakkas otsides otsa saama. 

Siis aga tormas too tütarlaps meile järele ja ütles, et nüüd ta saab aru küll, kuhu me tahtsime minna ja see koht on seal (osutas ta näpuga lähedal asuva puudetuka suunas). Oligi. VÄGA lähedal.

Rannu osutus rahulikuks ja külalislahkeks kohaks, kui välja arvata, et üks perenaistest oli end ise hommikul jalga pussitanud ning Maarja ja Aire said kohaliku kassipojaga kontakti loomise käigus küünistada ja hammustada. 😁

Küllike pidi hommikul tõdema, et on sellest lavastusest välja kasvanud (vähemalt kostüümidest) ja kuna valik polnud suur, valis jälle väikse.

Maarja tegi talle modellialbumi jaoks väga julma kaadri, aga selle printis dramaturg välja ja rebis võimalikult tillukesteks tükkideks.

Kuna Tiitu oli ühte teise kohta tarvis, kaubeldi kaasa kõikvõimalikke tuntud ja tundmata näitlejaid, aga sattus hõivatud nädalapäev olema. Lõpuks jäi veel Enno, kes põhimõtteliselt oli nõus, ainult et ta oli juba paar kuud varem Erkot asendama kaubeldud. 

Initsiatiivikas ja hakkaja püstolnäitleja oleks küllap ka kahe rolliga hakkama saanud. Igatahes kuulsime palju selles lavastuses seni kuulmata repliike.😄

Publikut oli palju ja tuul vist soodsas suunas, sest saime etenduse lõpus hea kuuldavuse eest kiita.

Sealse külamajaga soovitame tutvust teha. On, mida uudistada. Isegi ööbima saab jääda. 👌

Järgmine esinemispäev saabub juba õige varsti ja siis oleme lausa kahes kohas korraga, nii et... hargneme. 😉

Pulmas. Mitmel erineval moel

Kõige harjumuspärasem on koguneda kuhugi tee äärde väravaid tegema. Tundus ka turvaline. Siis on kindel, et kedagi kambast ei panda kogemata mehele, ei röövita ega sunnita väravas imelikke asju tegema.

Ilmataat naeris seda kuuldes. Kui pulmarong kohale jõudis, laperdas tuul väravategijate pluusihõlmades ja seelikusabades, kust liitrite viisi vett välja sorises. Pruutpaar aga rõõmustas, et Rumeenias ennustavat vihm paarile rikkust, nii et neist saavad tõenäoliselt miljonärid. 

💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧

💶💰💎👰👨💎💰💶

Selgus ka, et teel esines konkurente, kes samuti ülesannet täie tõsidusega võtsid.

Osa rahvast sai tubasema töö: kes tegi süüa, kes mängis pilli, kes tegi pilti... Üks trügis pulma isegi ämmaks ja paaripanijaks. 😏

Aitäh! Hästi tehtud. Nüüd peaks kooselu püsima küll. 😍

Alle-Saijal. Esimest, kolmandat ja kes-teab-mitmendat korda

Tahtsime sõita läbi Jõgeva. Meil on seal tuttav kauplus. Juht ütles, et ei saa, see oleks talle ringiga (meie saavat küll otse ka) ja üleüldse ta Paides arvet saades ütleb, kas lähemegi.

"Sügis tuleb," vaatas Aire kuskil Mäe kandis aknast välja ja ohkas. "Kaskedel on lehed kollased."

"Huvitav, et ainult sealt ühest kohast," jõudis ka Küllike märgata.

"Sinna tulebki."

Merike oli tasa. Enno paigaldas spetsiaalselt tema jaoks värskeõhukahuri, küllap tütarlaps nautis ega tahtnud, et teised selle avastaksid. 

Paides selgus, et sõit siiski toimub.

Kuna Jõgeva asendus Tartuga, korraldasime tormijooksu Lõunakeskusele. 

Merike läks endale igaks juhuks lilli tooma. Kaks etendust ikkagi, üks veel esikas. Kas maksab juhuse peale loota? Äkki ei kingitagi.

Viimased 5 km kasutati juhtmeta GPS seadme abi. Osutus tõhusaks, aga tüütuks.

Jõudsime kohale 9 minutit kokkulepitust hiljem ja ca 2 h enne meie etenduse algust. Nii et jõudsime mõlema lavastusega tekstiproovi teha, kassi kallistada, saekaatrit uudistada, kaevikuid uurida... Maarja tõttas isegi vaatama, mis küll on seal metsa taga. (Tühi väli ja igav Liiv). 😋

Publik reageeris juba esimesele trupile nii tuliselt, et kui meie kord tuli lavale astuda, võinuks seal leili visata. Kahjuks me ei märganud vihtu ja saunalinu kaasa võtta.

Meie süvapsühholoogiline kooselutragöödia naerdi publiku poolt välja.

Ega teisegi tükiga oluliselt teisiti läinud.

Pingutasime küll, kuidas oskasime. "Kadunuke" kippus küünalde ja prožektorite kuumas isegi pisut nagu lagunema juba.

Plaan oli koju sõita hobustega, aga kuna Enno ei suutnud bussi pardale mahutada, jäi mõte katki.

Tore koht. Juba kutsuti tagasi. 😊

Proovid. Proovid. Proovid

Esimesest esietendusest pole palju aega möödas, kui juba on oodata teist ja kolmandat... esietendust. Lavastajaid kerkib meie hulgast justkui seeni.

Et asi tegijatele igavaks ei läheks, tehakse aeg-ajalt mõned ootamatud manöövrid: "Õnnesoovid" sai 2 nädalat enne esikat uue näitleja,  "Kooselu seadused" andis uuele liikmele võimaluse 2 x kohal käia, "Veel üks võimalus" otsustas uue kaaslase kasuks ilma igasuguse proovita. Mõni on meil lihtsalt nii andekas. 😌

"Veljo, mängi see koht suuremaks!" "Merike, ära praegu istu! "Leo, hakka minema!"

Tundub, et see seltskond juba natuke teab, mida teeb.

Järgmise komplektiga on pisut kehvemad lood.

Nagu ikka, ilmneb korraga, et ülehomme on etendus. 

"Nüüd on hilja mingit tekstianalüüsi või lavalist liikumist teha, ajate mu sõnad sassi," nuriseb Marko, kes on küll pool aastat juba ossa määratud, kuid jõuab tiheda töögraafiku tõttu samuti alles esimesi kordi proovi.

Õnneks on raudvara - Küllike ja Merike - pool aastat usinasti treeninud. Tõestuseks näitavad nad, et... nemad pole trupikaaslastest grammigi paremad. Lihtsalt neil on kordades rohkem teksti, mida sassi ajada.

Noh, aega on. Terve homne proovikord. 

"Küllike, ära pane pöialt suhu! Ole ekstravertsem!"

"Ma ei saa lugedes kah su tekstist aru," oigab Maarja, kes üritab ette öelda.

Merike see-eest taipas eelmises proovis, mida autor ühe tema repliigiga öelda tahab.

Aega on. Ühepäevaliblika vaatepunktist terve elu. 😇