22. veebruar. "Rongid ei hiline kunagi"

Eda liitub meie ekipaažiga vallamaja juures. Jääme pisut hiljaks. Mitte tema pärast.

Tiit klammerdab sirmidele kangast.

"Sirmitagust ei tasu vaadata," nendib ta Evelile, kes on tulnud kujunduse koha pealt nõu ja abi andma.

"Ma ei suuda tervet etendust püsti seista!" kurdab Mare, kellele lett kipub madalaks jääma. "Ja, Merike, kust sa selle telefoni võtad?" Letile see enam kuidagi ei mahu.

"Küllike, pane oma kostüüm selga!" kamandab Tiit.

"Ma olen sellega niiii isane," oigab nimetatu.

"Ei ole midagi. Pane selga!" nõutakse.

"Aja habe ka ära!" soovitab Erko.

Rrrrr.

Mare proovib mütse pähe.

"Ma mäletan, kui ema need meile õmbles. Mõtle, et kunagi sai niisugustega käidud!"

"Iiiiiii!" keegi on unustanud ettevaatlikkuse ja kardinaalusest haaravad käed pahkluudest. Aga Erko on ju siin? Eda??? :D

"Kalev, katsu seal Mare juures kauem olla. Enne, kui sa üle leti osa vaatasid, tundus, nagu maksaksid raha. Väga hea!"

"Kalev sosistas, et ta on praegu väga vales kohas," muheleb Mare.

"Kui sa kakled, siis võta natuke rahulikumalt," soovitatakse Küllikesele vargsi. Ja teiselt poolt: "Vehi natuke ägedamalt! Ole vihasem!"

Eee... Ahah. Tulgu ja katsugu keegi ise Leod lüüa. Ja veel vihaselt. :D

"Maarja! Sa ei pea ju veel koju minema. Täna hakkame linti lugema," kiusab lavastaja kõige tagasihoidlikumat.

"Eiii!" hädaldab Maarja, aga vististi alistub.

"Ära tule ütlema, et sa lähed kümnest magama!" ironiseerib Tiit.

"Ta on õpetaja!" kaitseb Mare kolleegi. "Kool väsitab!"

"Ma olen ise ka kahekümnene olnud," kommenteerib Tiit. "Selles vanuses ei minda kell kümme magama. Amet ei loe."

"Mul on teile üks hea ja üks halb uudis," lõpetab Tiit proovi. "Kummast alustan?"

"Vahet pole. Nagunii on mõlemad halvad," ohkab Mare.

"Viiendal on etendus. Ja meil on kaks proovi veel," muigab Tiit. Et arvake ise, kumb see hea uudis on.