21.-22. jaanuaril toimus Türi kultuurimajas XII harrastusteatrite riigifestival. Kahe päeva sisse pidi mahtuma 12 etendust, nii et nädalavahetus oli silmini teatrit täis.
Liikusime saalist saali, madalamad kui muru.
Mare: "Mida rohkem ma ringi vaatan, seda rohkem... ma ei saa üldse aru, mida meie siin teeme. Siin on ju kõik professionaalid!"
Merike: "Aga selle-eest on meie tükk lustlik!"
Mare: "Misasi?"
Merike: "Lustlik! Ei ole morbiidne." :D :D :D
Selgus, et (vastupidiselt enamiku salasoovile) tuleb etendus ikkagi ära teha.
Kultuurimajatagune dekoratsioonilaadimisplatvorm ahvatles enesetapukatsele. Paraku saabus Rene pärast ebaõnnestunud hüpet riietusruumi, olles täie mõistuse ja tervise juures. Teised loobusid.
Mare meisterdas garderoobis käepärastest vahenditest asenduspeakatet. Aire otsis kindaid. Küllike otsis patsikummi. Leo otsis kilekotte. Merike otsis vetsu. Kõige taustaks kostus mitmest suust "kriimunäogatriinuistustrepitaga..."
Publik osutus armastusväärseks. Ei vilistatud. Ei loobitud tomatitega. Naerdi ohtrasti (kuigi meil on olnud ka õnnestunumaid etteasteõhtuid). Plaksutati. Ja žürii (Andres Noormets, Kaie Mihkelson, Külli Reinumägi) jättis delikaatselt valusamad tõed välja ütlemata. ;)
"Meie tugevus on see, et oleme ühtlaselt nõrgad." (Küllike) :P
Suur tänu sellele punase pluusiga poisile, kes lava taga postiljoni head põlvetööd kiitis. Need sõnad ei unune. :D
Etendused vaadatud, oli aeg pinged tantsupõrandasse maandada.
Lõpetasime maandamise kella kolme paiku öösel, bändi lahkumise tõttu.
Pärast mõnetunnist uinakut jätkasime lõõgastumist Türi ujulas.
Uus päev oli märksa helgem ja selgem. Ei mingit närvi. Ainult kultuurielamused. :D
PS
Appi! Just mõtlesin välja, miks mu vasak põlv on valus ja sinine. :P
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar