Jaaniõhtu. Sargvere-Viisu-Kassiaru

Kuna etenduse isikkoosseisus oli suuri muudatusi ja me polnud lõpuni kindlad, kas kõik asendajad on ikka rivis, võtsid Küllike ja Merike kodudest lisajõude kaasa. Üks läks küll teel kaotsi.

Jaanipäevakingituseks loodab Küllike ülikiiret internetti (või võetakse nett hoopis ära), sest ta suutis sõnumi: "Kaugel oled? Tuleme tee äärde vastu," saata kogemata Elioni riketesse.

Võis arvata, et väravavahiks valitakse jälle tema. Vot nüüd on mängijaid kui palju! Aga hakka võistlusi korraldama, siis pole kedagi!

Sargvere. Leidsime üles lava

ja parkisime bussi kohta, kus võis arvata: seal läheb tuliseks!

 Et mitte tööinimesi dekoratsioonide ülespanekul segada, jalutasid Maarja ja Küllike parki kaardistama. Iial ei tea, millal kellelgi võib asjatundlikku abi tarvis minna.
Miskipärast pöördusid kõik abitahtjad hoopis Aire poole.

 Imestasime teid ja aedu.

Installatsioon "Kõik saame murelipuudeks sooja sinise laotuse all."

 Mia arvas, et kui Ade ei esine, siis tema ka passib. Seda enam, et täiskasvanutest oli koosseis koos. Üleüldse teda see etendus väga ei huvitavatki.

Aire otsis talle mängimiseks mõmmi.

Mehed kruvisid käsitrelliga viimased kruvid paika.

 Näitlejad asusid kohtadele.

 Pisut pusimist jupsiva tehnikaga (peale põhjalikke veaotsinguid selgus, et üks pikendusjuhe on sisse lülitamata) ja etendus võis alata.
"Saal" oli tegelikult puupüsti rahvast täis. Tüki alguseks oli publik pildil nähtavaga võrreldes kahekordistunud. :)

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 "Kas võistlus sai läbi?" uudishimutses Mia.
"Ei olnud mingit võistlust. Teatrit tegime."
"Aga miks siis Tiit auhinna sai?"
Saigi.
Saia.

Lõkke süütamiseni jäi veel pisut aega. Läksime ümbrusega tutvuma. Eelmise esinemiskorra ajal polnud ilm nii toredalt suvine.

Maksime pargikülastustasu (neil on sellised kavalad puud istutatud. Pistad mündi pilusse ja ütled selge häälega, mitu inimest ja kui kauaks. Piletit ei anta, aga videosilm fikseerib ära ja edasi on igale poole vaba juurdepääs.)

 Suuremate majade juures jäi silma, et tehnika on jõudsamalt arenenud kui meil kodus.

Satelliitside viimane sõna!

 Stiilsust ja head maitset lasi aimata ka äärekvartal.

 "Nii äge pill! Katke mind! Ma tahan pilti teha!" palus Maarja.

 Loomulikult katsime. Milleks siis sõbrad on!

 Veel mõned meetrid ja olime maal selle parimas tähenduses. Maavillases.

 

 

 "Vaata, laps, siin peaks tegelikult olema koonusämber, labidas ja vahtkustuti," muretses Merike tühja stendi ees. Kuiv aeg ja tuletegemised päevakorral. Paljugi, mis võib juhtuda.

Enno avastas näitekale ideaalse haagissuvila. "Lauge peale- ja mahatulek. Värske õhk... Natuke kõpitsemist ja..."

 Aga siis läks karmiks.
Lilledega maskeeritud kivielukad,

 ninasarvikud

 ja limaloomad...

Põgenesime tagasi turvalisse mõisaaeda.

 Seda enam, et kõht oli tühjaks läinud ja Airele-Maarjale meenus, et enne salakäike ja päkapikkude needust

 nägid nad kuskil kukleid. Tiit arvas, et neid ei peaks sööma ja juhatas näljased ametliku toiduleti ette.

 Vahepeal oli süüdatud lõke ja poisid laulu lahti löönud.

 Tsõdsõpujad.

 Kortsmoonik ka pingil hinge tõmbamas.

 Trupp kibeles nina kodupoole keerama. Et vaataks möödaminnes teised tuled ka üle. Olgu! Lähme pealegi. Aga mitte enne, kui Küllike on Suokassi uhke soengu pildile püüdnud. :D

 Päike loojub. Või tõuseb? Segane aeg see jaaniöö.

 Viisu park on rahvast tihedalt täis. Ergo tantsitab ja üritab üksikuid kokku viia. Meie hoiame silmsidet ja ei kaota kedagi. Leiame hoopis. Ühe varem kaotsi läinud tütarlapse.

Kohalikud on külalislahked. Jagavad lahkelt õllekoja aadressi. Meil on aga korterid üle vaadata. Enno olevat meile ühe püstaku ära ostnud. Et ei saa ju selliseid kodutuid lõpmatuseni kantseldama jääda. Paraku on altuks lukus.

 Mia kaalutleb, kas sõita ees koju ära või jääda vanaema valvama. Kohusetunne saab võitu.

 Aire riietatakse epeevõitlejakostüümi ja ta on täis võitlusvaimu. Nõus omasid kaitsma kõige hea ja kurja eest.
Tiit märkab, et tema näitlejapere on veevangis ja valmistub meie juurde ujuma ning parve ehitama. Meil on parem mõte. Kasutame silda. Nagu tulles.

Muusik teeb pausi. Haarame võimalusest ja sõidame järgmisse kontrollpunkti. 

Kassiarul on pulmad. Meie ei teadnud sellest midagi. Laulame jaanitervituslaulu ja vallutame territooriumi. Loomulikult tunneme õnnelike noorte üle heameelt ja südames soovime Mareki väikevennale ning tema kaasale pikka õnnelikku elu.

Teame. Alburahva Teater on kui rändtirtsuparv. Arvukas, kulukas ja tüütu. Aga me toome õnne! 

 

Esimesed õnnetundemärgid ilmnevad kohe, kui me kojuminekuks väravast väljume. 

Ega me sellega just kiirusta. Ikka pererahva suurema õnne nimel! :P

 Kõik hüved maitstud, koondume veel hetkeks laua ümber, et pererahvas ometigi magama ei pääseks. Milline tore võimalus - Jaaniga jaaniööl ühes lauas istuda!

Tiit pakub kassipoegi rõõmsale tütarlapsele, kes just avastas, et ratas mahub autosse ja ta ei pea siit linna väntama.
"Jälle pojad? Miks sa oma kassi arsti juurde ei vii?"
"Me käime!"
"Günekoloogi juures raseduse kulgu kontrollimas?"

Väsimus vaevab ja üleüldse... Bussijuht on ka inimene!
Kell on palju. Kui palju? Hommik igatahes.

Ilusaid Jaane!