Vargamäest Lehtseni

Et mõned meist polnud tervelt pool päeva üksteist näinud, koguneti reedel juba varakult Maarja juurde. Tegeleti lugemise, vaatamise, kogumise, värvimisega. Muidugi maksis kõik see Vargamäel kõvasti kätte, sest ukse taga korrutasid kõik 'mis ma ütlema pidin siis' ja 'хочу домой'. Eriti need, kes vene keelt üldse ei mõista. Õnneks oli Kaja, kes meid sisse ja välja aitas. Vahepealse ajaga saime ka päris hästi hakkama, sest ega siukeste noorte ja tragide inimeste keskel ei sobinudki meil väga särada. Peab ütlema, et ülesannetega saadi väga hästi hakkama, eriti too punaste käpikutega õmbleja. Ja sulasel ei maksa ka väga kaua norutada, küll saab temagi kord naisele. :)

Kui juba end üles löödud sai ega siis nii vara koju saa reedel minna. Õhtul ootas meid juba Lehtse. Kõigepealt Tapa Kultuurikoja näitetrupi "Serenaad".
Millegipärast tekkisid kohe alguses Maarjas kahtlused, et tegu võib olla söömistükiga...

 Serenaad oli muidugi olemas, nagu kahtlustada võis.

 

A noh, see meie tükk... See 40ndat korda mängitud tükk. Tapakate arvates valmistus Küllike peale nende etendust kukest suppi keetma, kui teda kartuleid koorimas nägid.
Aime ja Maiu üritavad end juba ukse alt ja vahelt tuppa libistada-roomata.
Sirli näitab Priidule oma vannituba ja viibutab Maarja poole: "See seal on peegel!" jne.
Aga mõned asjad on muutumatuna ka püsinud.

Enne, kui Enno oma bussa stardijoonele ajab, jõuame veel pokaale kõlistada ja mõne ühispildi teha.

Asjad kodus lahti pakitud, loetakse üles nimesid, kes on kindlasti õnnetud, et nad meiega seda kurvilist ja pimedat teed mööda koju ei saanud sõita. Leiva kõrvale räägitakse ka Saaremaast, kust oleks nagu alles eile koju tuldud :)