Estonian Cup Valgehobusemäe Rattamaratonil

Kes loodab, et oleme näitlemise sportimise vastu vahetanud, peab pettuma. Kuigi üks meist täitsa saabus jalgrattaga (tubli 2 km sõitu).

Kogunedes avastasime, et meid on alla blogimisnormi (vähem kui kolm) ja hakkasime otsima variante. Leidsime paar endist näiteringlast, ühe praeguse liikme ema ja mõned Kaalepi kolleegid, aga tundus ikka, et teeme sohki. Et las ta jääb...

Küllike oli esimesel sedalaadi üritusel. Küllap see jäi mõnelegi silma, sest võistlusest midagi täpsemalt teadmata sööstis ta kättejuhatatud punkti ja hakkas seal mõtteid mõlgutama.

Et

• mis kell võistlus võiks alata,
• mis kell lõppeb,
• palju umbes võistlejaid on,
• kas ta on ikka õigel teel,
• mis suunas rada kulgeb,
• kui palju siit finišini maad võiks olla,
• kas peaks võistlejatele hüüdma "hop-hop-hopp!" või ehmatab võpsikus lõugav tädi ratturid sadulast alla...

Mingil hetkel sõitis mööda jalgrattaproff Ilmar ja imestas, miks vabatahtlik nii vara kohal. Võistluse alguseni veel ligemale poolteist tundi. 

No teatrirahvas on harjunud varem kogunema ja häälestuma. :P

Küllike tegeles nüüd aktiivselt korilusega ja sõi end silmini täis metsvaarikaid, magesõstart ja sarapuupähkleid.

Mingil ajal hakkas igast puhmast ja põõsast välja sööstma rattureid, aga võistluse ajaks rahuneti maha ja õpiti liikuma ühes kindlas suunas.

Taas Merikese suhtlusvälja sattudes selgus, et too oli sõidutatud palju kaugemale. Jäneda karjääri. Temal oli ka kompanjon, koos polemiseeriti mitme huvitava nähtuse üle. Ja ümber. Merike teatas tähtsalt, et sai suuniseid ja suunas. 

Võistlejaid. 

Vilunult, võib arvata.

Aga kust leida blogipostituseks vajalik kolmas liige?

Selgus, et Aire polnud üldse kaugel. Valmistas poodiumi taga kollases telgis kimpe. Kuskil seal...

Umbes sellistest lilledest...

Värv ja tegumood võivad varieeruda. :D