"Sa norskad!"
"See ojavesi ilmselgelt juua ei sünni. Pesta ehk kannatab, kui ei vaata."
"Matkal pole lootustki kaalus alla võtta."
Paari aasta eest 18 € eest ostetud telk on kerge, kompaktne ja kuiva ilmaga täiesti ööbimiskõlbulik. Eriti, kui laavukatus pea kohal. Konkureerib (soodsates tingimustes) edukalt profivarustusega.
Vesi on defitsiit.
"Ma desinfitseerin end lõkkesuitsuga!"
Hommikusöögiks metsmarjadega kaerakiisel.😉
Rändame edasi Vetla poole. Metsaalune on rahulik, kui tükke küljest rebivad lendajad välja arvata.
Teeäärsed maasikad on suured nagu parmud.
Küllike ja Merike kuulavad ammulisui Hanna matkalugusid.
Hispaania, Horvaatia, Korsika...
Hoki, suusamaratonid, rattaklubi...
"Uurisime ikka enne, kellega matkama tuleme???"
"Saabusin parasjagu Indiast. Teie pole muidugi Indias käinud..." tögame jutustajat, kui kadedus liiga suureks paisub. Või mis siin ikka kadestada. Me oleme neid spordialasid ja riike ise ka... televiisorist näinud. 😇
Juba teine vihmavaba päev. Päike praeb. Jõuame Vetlasse ja üritame jõeni jõuda.
Ei oska.
Koeral on selle üle ainult hea meel.
Lööme käega, heidame pambud murule ja harrastame mõned minutid vabastavat hingeldamist. 😊
Leiame õige matkateeotsa ja vantsime osutatud suunas. Tänane norm on ~21,5 km. Hetkel siis esimese kolmandiku peal sellest.
Tsivilisatsiooni jäänud sõbrad ei heitu, kui mõistavad, et Küllike ei mõtlegi oma telefoni sisse lülitada. Merikesel on ju ka telefon ja kus on Merike? Samuti matkal!
Pisut rahulolematuks teeb, et kõnnid ümber jõe, aga vette ei lasta.
Isegi väga ei näidata. (Olgu, maanteesillal nägime, aga siis olid Freddyl silmad kõvasti kinni pigistatud ja ta üritas meeleheitlikult endast suuremate matkakaaslaste külge klammerduda. See pisut segas nautimist.)
Lõpuks ei suuda üks veelemb enam vastu pidada, murrab rinnaga läbi napi maanteekraavivõpsiku ja jõuab jõeni (ega teisedki maha jää). Vette satub siiski vaid see üks. Teised põlgavad mudaseks ja külmaks (tegelikult ongi, aga kuidas muidu hankida varvaste vahele liivaterad? Matkast tuleb ometi kõik võtta ja ilma rakkudeta jääb justkui pool kogemust saamata).
Igavavõitu (á la vaated vasakule-paremale: raiesmik ja 100 ruumi metsa hunnikus) metsavaheteelt välja jõudes tabab meid vaade, värskus ja vabadus. Viskame kohe hetkeks murule pikali. 😋
Merike, tüdinud matkakaaslase kandami kohendamisest, vahetab tolle magamiskoti õhtusöögikraami vastu.
Alaveres pudeneb osa seltskonnast poe ette murule.
Paradiis.
"Aga tüdrukud?" 😁😁😁
Vaimustus varjub.
Märkame üksikuid vihmapiisku. Kolime katuseserva alla.
Hapukurk, kodujuust, hapukapsamahl, piim... Kokkuvõtvalt: Mitmekesine lõuna. 😀
Poes on ilus roheline lillevaas. Küllike võitleb kiusatusega. Õnneks ei suuda käsi nii kõrgele tõsta. 😋
Kaart ütleb, et 2,5 km veel.
Kuuleme maanteed lähenemas. Mõtiskleme, mis põhimõttel just sellisesse kohta puhkeala tekkis. Tundus sobiv kaugus eelmisest? Hea tee ehitusmaterjali tuua? Pood vee tassimiseks piisavalt lähedal? Kõige tõenäolisem, et see koer, kes meie koera krõbinad öösel sisse vitsutab ja lihakonserviga minema kõnnib, on kellelegi oluline ja nii on teda odav pidada. Ehk toidab peremehegi ära. 🐕😁
Satume lõkkekohta häbematult vara.
Plats on kena ja tundub, et mitte väga ammu rajatud.
Hm? Et miks Merikesel keep seljas on, kui vihma ei sadanud?
Et harmoneeruda oma matkaridiküliga.
Hanna asub oma lemmiktegevuse juurde. Kokkab.
Pajaroog kanakuivikutega. 👌
Küllike on rahul. Ikkagi katus peakohal ja "pehme" mööbel sees.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar