Kyp ja курица

Seekordses proovis tekkis mitmeid küsimusi. Sugude teemal näiteks.

Mиша oleks justkui naissoost. Mедведь jälle justkui mees. Kuidas pöörduda?

Veljo arvas teadvat, et vähemalt linnud on vene keeles samasoolised.

Aga кyp ja курица? Петух ja петуния? Чай ja чайка?

Ja veel. Millal on meie esinemiskord? Bändi vaheajal? Aga kui KaRakTer leiab siiski, et tahab pärast oma etendust pidusse tulla, siis oleks nende jaoks bändivahe just selline sobiv aeg. 👌

Tegelikult oleme me murelikud, hoolivad ja head. Siiski ei suudetud tögamata jätta, et pimesoolehäda kimbutab just valimiste ajal, kui õhku täis minnakse. 

"Pimesool EI LÄHE õhku täis!" kaitses Veljo.

"Aga miks ta siis pauku teeb?" imestas Erko.

"Ja mis muu sinna nii pimedas veel minna näeks?"

Kahe kuhja vahel pole kerge seista. Veljo teab. Kangesti tahaks valgust heita amblakate plaanidele, aga ...ei saa ju.

"Nii palju võin öelda, et meie teemal nad ei tee," kipitas tal keelel. 

"Ega me täpset teksti ei tahagi teada," aasis Leo. "Aga kui ükskord saad, võid saata."

Inspiratsioon ei tule tuulest

Et õhtuses proovis särada, kasutasime ära koolis pakutavad võimalused.

Nagu pildilt näha, jagas Mare häälekalt ideid ja kogemusi, unustades, et häält tal hetkel absoluutselt ei eksisteeri.

Küllike jäädvustas koolitust ja süüvis mobiilikaamera hämmastavasse maailma.

Merikesel olid täna pikad juhtmed. Neid sikutades aitas ta aednikul hekilõikusega ühele poole saada.

Teatri juubelipidu aga aina läheneb...

"Tohman," ütles Tiit

Ja lisas igaks juhuks: "Heas mõttes."
Küllap teadis, et öeldu võib avalikkuse ette jõuda.
Veel lisas ta: "Paraku."
Seda juhuks, kui avalikkus jaole ei saa.
Sai. 😜

Millest säärane reaktsioon?

Üks meie teatristaarblogijatest avaldas kahetsust, et lavastaja eilne nimepäev täiesti tähelepanuta jäeti.

Meie lavastaja on õnneks suure südamega. Ei kujuta ettegi, mis tagajärgedeni mõnes muus trupis taoline tähtsa päeva eiramine võib viia.

Aga Sina, kallis sõber, kes Sa praegu seda postitust loed, mõtle oma tänase päeva kangelaseks

Võib ka homse. Ülehomse... Head kangelast pole kunagi liiga palju. 😎

Sportlased...

Vähemalt Maarja ja Merike on suutnud kõrvalistele isikutele sellise mulje jätta. Sellest ka kutse varahommikusele põllule.
Bussisõit kulgeb väga vaikselt, staatiliselt. Mis on kõrvale üsna harjumatu.

Üpris kiirelt selgub, et jooksutossu kõige kiirema mudeliga täna midagi ära ei tee. Kasuks tulevad teadmised mudasurfist, uisutamisest, ujumisest, suusatamisest, natuke ka vehklemisest.

Alguses ei taha orienteerumine eriti hästi välja tulla. Kõik teised kohad on selged, aga kodu leidmisega tekib raskusi.

Suuski hakatakse millegi pärast alles raja keskel jagama...

Meile Väätsa päris meeldib teatud põhjustel.

Vargemäe muuseum oli millegi pärast tupikusse pandud, kuigi päris kindlalt võib väita, et sealt edasi minnes saab veel väga headesse kohtadesse. Rabavale ja Simisalusse.

 Meid vägisi kisub sinna AneUkuRaidiUgala poole.

Naturaalne kõrvadeta naine ja muud loomad

"Ma võin küll seda osa mängida!" lubab Merike. "Viiendal lähen juuksurisse ja lasen kõrvad välja lõigata."
Kõik põrnitsevad teda ahastusega. "Ei! Miks?"
"Kas ma ei või siis ilus olla?"
"Miks sa arvad, et väljalõigatud kõrvad ilusaks teevad???"

Seepeale jutustab Merike pika ja detailse loo ühest tõsieluseebist.
"Ja selle point on?"
Selgub, et polegi. Niisama tore rääkida.

Kuulutame välja suupärase sõna konkursi. Võidab SUSLIK.

Otsime suviseid luuletusi. Igalt poolt otsime. Ei leia.
Ei saagi leida!
Selgub, et need on peas.
Paraku ainult ühes peas.

Peoni on jäänud vähe aega.
Homme olevat veel vähem.

Alles kooliaasta algas ja juba vaibal!

Vaevalt astusime Käravete koolimaja uksest sisse, kui kamandati direktori kabinetti. Ebaõpilasliku käitumise ja koolivormi puudumise pärast.

"Mis vaevab sinu südant, mis iial nõuad sa..." tuupis Maarja püüdlikult salmi pähe ("Lati pats" käeulatuses).

"Mis koolmeister ütles, kui te ennist tema toas olite?"
"Pea meeles, et sa oled siin koolis nagu noatera peal!"

Igatahes on näost näha, et ainult salmiga kurikaelu ümber ei kasvata.

 Suuremad tüdrukud saadeti nurka seisma.

Merikesel lubati istuda. Tingimusel, et kaasõpilasi värske joogiveega varustab, aga tema tõlgendas seda muidugi omamoodi.

Poisid pidid kooli sisekorraeeskirjad läbi lugema. Eriti koolivormi puudutava osa. Tiit  püüdis selgeks teha, et ta ON vormis. Kõigi aegade parimas vormis.

Õppenõukogu otsusega 

sai lõputunnistuse siiski ainult bussijuht. Seda tegelikult... mitu aastat tagasi juba.

"Huvitav, et mingit lavanärvi pole sees," imestas kõnealune. "Kunagi võttis ikka põlve värisema, kui luuletust lugema saadeti."

Koi kõhistas kogu etenduse aja kapis naerda ega lennanud välja ka tormilisema aplausi peale. Väga hea. See polnud ju üldse tema lugu.

Lilled Merikesele

 Sõbra jaoks oleme nõus oma aiad lilledest lagedaks pildistama. 😋

Kallistame, musitame ja alustame õnnitlustega tund aega varem kui kalender ette näeb.
Oled meie päike! 🌞

Õnnesärgis või kuldlusikas suus...

Rohkem ikka seda viimast. Karjuv enamus kuldsuid kogunes Mare koogilaua ümber nõu pidama. Vaikiv vähemus jäi koju. 😋

Palju õnne ja öösooja!

Ja lilli. Kuni on.

Häid mõtteid kogunes palju. Nt 

• mida võib teha, kui sõbral on pesumasin;
• kes tahab ise mäger olla;
• kuidas selgitada välja lähim sõpruskond;
• milline näeb välja lihtne lavasiil jpm. 

Igav ei hakanud. Pildipanka uurides jäi silma, et kõik see kamp oli vahtinud nii mornide nägudega, et nad ajaks inimestele sügismasenduse peale. Ülehomme

proovime uued pidid teha. 😃

"Mingi Alburahva Teatri üritus?"

"Ei. Poes käisime."

Ja Merikest tuli turvata. No küll ikka löödi külge! Vasemalt ja paremalt. Lausa kadedaks tegi. 

😂😂😂