Seltskonnahinge paranejast siiski ei saanud, nii et Veljo jäi muretsema:
"Kas Küllike hingab veel? Aken kipub tema koha pealt jäätuma."
Kuigi kuulutusel seisis IMAVERE RAHVAMAJAS, suunati buss pidulikult vallamaja ette. Juht polnud rahvamajast midagi kuulnud ja konsultandid olid just siin viimati teatris käinud.
Õnneks tõstsid Tiit ja Leo lärmi. Muidu oleksime etenduse küllap seal ära teinud ja pärast publiku vähesuse üle kurtnud.
Õige maja tundsime ära eelkõige Õnnela järgi, kes tulijaile avasüli vastu tõttas, säras ja kallistas. Siis avas ta tagatubade labürindi ja lubas kõike seda kasutada (aga me kartsime ära eksida).
"Tee pilti, muidu pärast pole ühtegi!" kamandas Merike, aga kamandatav ega tolle kaamera polnud suurteks tegudeks valmis.
Õnneks leidus ka teistsuguseid.
Huvitav, miks me heli- ja valgustehnikuid kummardama ei kutsunud? Kadedus, mis muud. 😉
Kummardamist võiks veidi lihvida. Et tuleks kõigil korraga ja nii sügavat pole vast vaja. 😆
Kui etendusele järgnenud pidu veel lõppenud pole, kestab see siiamaani...Tänud publikule ja kutsujaile.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar