Saarlased peibutasid tanguäriga

Kui külavahe kollaselt lehte läks, küsiti mitmest suust: "Need on need teie Saaremaa sõbrad või?"

Absoluutselt. Vähemalt keegi neist on meil varem ka külas käinud. Teatripäeval 2016 näiteks. 😄

Virgo tundis meid kindlasti ära ja ei pidanud paljuks seda lausa laval välja näidata. Tiidule ja Leole lehvitas, Küllikesele ja Merikesele andis märku, et helistab. 😀

FB skandaalide kumas käisime vargil meiegi. Mis siin ikka peljata, avalikus ruumis tehtud pilt. 😋

 Võime oma pildi vastu anda. 😉

Pidulikud

Hea, et enne etendust sai pilt ära tehtud. Pärast oleks olnud silmavärv laiali ja lipsud märjaks naerdud.
Käisime teatris.

Paar juhtumist tulid endalegi tuttavad ette, aga et sellises koguses ja ka niisuguste kohtade peal, kus justkui ei ole võimalik... 😂😂😂

Selle kevade esimene...

...proov kujunes produktiivseks.

"Kui tekstiga nii hästi edasi läheb, saame tüki kevade lõpuks kokku," uskus Tiit. "See abiturient jätab meid kevadeks maha," muretses ta ainult. "Eksamite aeg."
"Puhkabki vahepeal ajusid. Tuleb siia, õpib teksti!"

"Leo, sul polegi selles tükis rohkem kui isa osa?" lappab lavastaja hämmeldunult tekstiraamatut.
"Siiamaani küll, jah," kostab Leo tagasihoidlikult.
"Siiamaani?" kergitab Tiit kulme. "Lõpuni on veel 2 lehekülge jäänud."
"Tellime talle teksti juurde?"
"Ah, eks sa oled nende aastate jooksul juba rääkinud küll."
"Leo, niimoodi saadetakse pensionile!" muigab Mare.

"Ai-ta-te te-da.." kommenteerib Tiit peategelase teksti. "Hea hääleharjutus."

Kuidas häälitseb linnuparv? Kes pakub parimaid esitlusi? Õppenõukogu?

Kõneleme pisut vabadest kuupäevadest, mida märtsis enam pole. Ja eelolevatest üritustest.

"Kas see on kellegi eravesi?" muretseb janune dramaturg.
Selgub, et on.
"Lõpeta ära!" käsib Era. Peab silmas mittejoomist, mitte joomist.

"Ta oli kunagi noor inimene," peab Tiit kedagi konkreetset silmas. "Nagu mina praegu. Kujutate mind ette kahekümne aasta pärast lavale ronimas?"
Kujutame. (Rõõmustades, et ise ei pea minema.)
"Kahekümne aasta pärast ma Väätsa huumoripäevale esinema kindlasti ei lähe!" kõlab karm otsus.
"Pane kirja! Pane see kirja! Mina tahan seda näha!" susib Mare. (Ta on meil täna nagu Kalevipoja siil põõsas ja muudkui õhutab tegudele.) "Kes seda siis korraldab? Rait ikka?" tunneb Mare muret ja leiab, et nii tähtsast avaldusest tuleks korraldajat teavitada. 😉

"Praegu on see... mitte Pikker..."
"...läks õhtule..."
"...Pilkaja..."
"...läks ka õhtule..."
"...huumoriliit? Aga eks nemad käi koos ainult naljapärast..."

"Nüüd lähete koju, loete, analüüsite," jagab pealik ülesandeid.
"Küllike, märkasid? SELLE autori puhul läheme koju, loeme, analüüsime..." kütab Mare kaklust üles. Kahjuks paistab ju kauge maa taha ära, et jõud on ebavõrdselt jaotunud. 😯

Leiame mingi veidra taustapildiga telefoni.

Maarja on kindel, et tema jääb süüdi. Varbad reedavad. Kuigi ta seekord polnud süüdi.

Välja müüdud vanaema

Aegviidu rahvamaja saal oli vaatajaid tihedalt täis. Kui natuke norida, siis pingiridade alla pikali oleks saanud veel panna oma paarkümmend inimest, aga see selleks.

Etenduse lõpul kordasime ruttu-ruttu kõik lõbusamad kohad üle. Meelde nagunii ei jää, aga vähemalt sai naerdud nalju korraks uuesti kuulda ja üle naerda.

Siis pressisid Küllike ja Aire end lavale.

Teate küll, paljudel kuulsatel esinejatel on publiku käimatõmbamiseks soojendusbändid.
Kuna rahvamaja oli niigi soe  (isegi palav) ja publik aplodeeris tormiliselt juba paar minutit enne etenduse algust, polnud soojendajatest lugu.

Aga kuna eesrindlikud harrastajannad ikka väga soovisid püünele pääseda, siis mängiti stsenaarium veidi ringi ja tütarlapsed tohtisid PÄRAST lõpukummardust JAHUTUSbändi moodustada. Maainimene, kui sellele midagi meeldib, ei läheks ju muidu millaski koju!

Ülesandega tuldi kenasti toime. Pildilt on näha, et ka peategelane jäi duo sooritusega rahule.

Lugu mehest, kellel polnud isegi naistepäeva

Elas kord mees, kes oli sündinud sellisel päeval, mida enamasti aastas üldse olemas polegi. Hea, et sel aastal juhtus olema, kui sündis, sest mõtle, kui see mees oleks sündimata jäänud! Ei oleks ühel kirikul tornikuuli, ei oleks ehk alles ühte talukohta... Või mis siin asjadest rääkida... Isegi paari inimest ei oleks. Kindlapeale poleks.

Siit sa järeldad juba ise ka, et väärt mees sattus olema.
Mitmekülgselt andekas. Eriti esiküljelt. Eks see kipub teistelgi nii olema, sest paljud andekaks  kujunemise komponendid jäävad just sellele poole.

Elas see mees ilma sünnipäevadeta ja pealtnäha ei teinud sellest mingit numbrit (no aga proovi sa ise teha midagi millestki, mida olemas pole.) Mis seespool toimus, pole teada. Polnud tühja jutu mees ja olematust asjast muusugust juttu ei sünni.

Et tuli see mees üsna toredasti toime, õnnitles veel teisigi. Sünni-, hälli- ja isegi juubelipäeva puhul. Lahke mees oli. Neil teistel jäi hoopis süda valutama. Et kuidas siis nii, kõigil meil on...

Kui siis veel naistepäev saabus ja taas kord paljud teised õnnitluse said, sündis otsus: "Kingime oma päeva sellele mehele! Tal ju tänavu jälle enda oma pole."

Ja kinkisidki. Mees oli ehk algul pisut kimbatuses, tundis, justkui oleks naistelt päeva poolvägisi ära võtnud, aga siis leppis, tänas, ja kui naisperele lilli käis ostmas, rõõmustas ennastki õiekesega. Ilumeelega mees oli. Või miks OLI? ON. Minevikuvormis alustasime ainult sellepärast, et nii on juttudes traditsiooniks. Elab see mees edasi, täpselt nii hästi kui ise tahab. Ja lepib, et teised talle oma naistepäeva kinkisid (on ju kalendris kordades hullemaid päevi, hea, et ükski neist hetkel meelde ei tule.)

Kallis Tiit! Meie sisekontroll avastas, et Sinu personaalne juubelipostitus puudub ja see siin on armetu veaparanduskatse. 😉

PALJU ÕNNE, TIIT! SUUREPÄRAST SÜNNIPÄEVA!

Miks Urmas???

Meie ka ei tea.
Usaldame pimesi.
Miks säga, selle seletas Tiit ära.
Selle ka, miks kõik lagled on emased. Isegi kui nende poole pöördutakse: "Tere, mehed!"

Tiidu helistamise tunneb edaspidi ära neljakordsest kutsungist: kaks korda telefonilt, kaks kaardilt.

Rohelembile

Küllike sa oled nagu kuu.

Mossis pole sinu suu.

Ei iial ära väsi,

Sinu roheline käsi.

Tarkust meile jagamast,

Peakest meil paitamast. 

Sul on kass ja sul on koer,

Süüa käid sa toomas poest.

Linnuseemneid ostad sa,

Vahest veidi veini ka.

Õnne sünnipäevaks, Rohelemb! 👾😏 

Pajusis missioonil

Merike ei uskunud lõpuni, et me ei ole teel samasse kohta, kuhu eelmisel korral.

Maarja leidmisega läks pisut aega. See, et tegu pole siiski temaga, sai selgeks alles pärast pikka puu küljest lahti kraapimist.

Maarja vandus, et ta ei ole KU-NA-GI endale taksot treppi tellinud.

Istusime meelega esimestesse ridadesse, et Anel ja Reedal mäng sassi ajada. Kuna see ei tahtnud õnnestuda, muutsime pisut etenduse lõppu: välja ilmus MEES ja tema (mitte uus) kaaslane. Kolm kaaslast, kui täpne olla.

Delikaatsusest muutsime lõppu küll alles pärast lõppu.

Juhhuu! Lennake kõrgelt! 😊