"Kui tekstiga nii hästi edasi läheb, saame tüki kevade lõpuks kokku," uskus Tiit. "See abiturient jätab meid kevadeks maha," muretses ta ainult. "Eksamite aeg."
"Puhkabki vahepeal ajusid. Tuleb siia, õpib teksti!"
"Leo, sul polegi selles tükis rohkem kui isa osa?" lappab lavastaja hämmeldunult tekstiraamatut.
"Siiamaani küll, jah," kostab Leo tagasihoidlikult.
"Siiamaani?" kergitab Tiit kulme. "Lõpuni on veel 2 lehekülge jäänud."
"Tellime talle teksti juurde?"
"Ah, eks sa oled nende aastate jooksul juba rääkinud küll."
"Leo, niimoodi saadetakse pensionile!" muigab Mare.
Kuidas häälitseb linnuparv? Kes pakub parimaid esitlusi? Õppenõukogu?
Kõneleme pisut vabadest kuupäevadest, mida märtsis enam pole. Ja eelolevatest üritustest.
"Kas see on kellegi eravesi?" muretseb janune dramaturg.
Selgub, et on.
"Lõpeta ära!" käsib Era. Peab silmas mittejoomist, mitte joomist.
Kujutame. (Rõõmustades, et ise ei pea minema.)
"Kahekümne aasta pärast ma Väätsa huumoripäevale esinema kindlasti ei lähe!" kõlab karm otsus.
"Pane kirja! Pane see kirja! Mina tahan seda näha!" susib Mare. (Ta on meil täna nagu Kalevipoja siil põõsas ja muudkui õhutab tegudele.) "Kes seda siis korraldab? Rait ikka?" tunneb Mare muret ja leiab, et nii tähtsast avaldusest tuleks korraldajat teavitada. 😉
"Praegu on see... mitte Pikker..."
"...läks õhtule..."
"...Pilkaja..."
"...läks ka õhtule..."
"...huumoriliit? Aga eks nemad käi koos ainult naljapärast..."
"Nüüd lähete koju, loete, analüüsite," jagab pealik ülesandeid.
"Küllike, märkasid? SELLE autori puhul läheme koju, loeme, analüüsime..." kütab Mare kaklust üles. Kahjuks paistab ju kauge maa taha ära, et jõud on ebavõrdselt jaotunud. 😯
Leiame mingi veidra taustapildiga telefoni.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar