Zorbas e. Kreeka on kaugel? Käi Savernas!

Maarja on üldiselt transpordi suhtes nõudlik, aga me valisime talle ümbruskonna kõige kenama ja galantsema juhi. 

Autosse istus!

Tartus jäi silma jooksma kutsuv buss.

"Tore küll! Mina jooksen, buss ju sõidab!" porises dramaturg.

Maarja selgitas, et see on jooksudel abivahendeid vedav transpordivahend.

"Tagavarakäed-jalad?" imestas Merike.

Saverna jääb Võru tee peale. Ära ei eksi. Õiges kohas keera lihtsalt vasakule ja siis varsti uuesti vasakule. Viidad on ka üleval. Ja entikad sõbralikud, mis sest, et Kalli juba kaugelt ennustas: tulemas olla kamp (h)albu inimesi. 😆

Neiu põhjarannikult tunnustas meid kaasa toodud pilvitute taevalappide eest. Auto oli kahjuks väike, palju koormasse ei mahtunud, paaril korral tuli etenduse ajal isegi Tapa rahvarõivaisse pugeda.

Oleks patt väita, et meile etendus meeldis.
Me olime vaimustuses!
Merike oli nii elevil ja ei saanud peaaegu lõpuni aru, et üht rolli mängis mitu tütarlast. 😁
Ja kuidas MEIE Tiit laulis!

Ja MEIE Leo on hakanud paremini riides käima. 😋

"Mulle nii meeldis, kuidas sa mängisid!" kiitis Merike Tiitu. Täitsa teenitult! "Sa olid nii... NUNNU!"

(Oi, kuidas Tiit seda sõna armastab!) 😈

Täna (laupäeval) on veel 2 etendust. Kell kaks ja kell seitse. Ise kahetsete, kui ei lähe. 😌

Selle "Ma ei saa praegu rääkida, olen teatris!" me vaikime maha, Merike, mis? 😉

"Hea, et Enno ei sõitnud!" kiitis Maarja pärast etendust. "Pärast oleks raudselt (siiani on ainult hirmutanud) iga jumala kord Sirtaki plaadi mängima pannud, sest nüüd ta oskaks selle järgi tantsida."